Politsei kaitse – lootused ja kartused

PALJUD inglased ei soovinud 19. sajandi alguses, et nende riigis hakkaksid tööle elukutselised vormirõivastuses politseinikud. Nad kartsid, et keskvalitsusele alluvad relvajõud võivad ohustada nende vabadust. Kardeti, et lõpuks kujuneb välja samasugune spionaaživõrk nagu Prantsusmaal Joseph Fouché ajal. Vaatamata sellele oldi sunnitud mõtlema, mis saab ilma politseita edasi.

Londonist oli saanud maailma suurim ja rikkaim linn. Kuritegevus kasvas ja ohustas äritegevust. Inimesi ja nende vara ei suutnud kaitsta ei vabatahtlikud öövalvurid ega elukutselised vargapüüdjad, kellele maksid töö eest eraisikud. Clive Emsley kirjutab oma raamatus „The English Police: A Political and Social History”: „Üha enam hakati arvama, et tsiviliseeritud ühiskonnas ei tohiks eksisteerida kuritegevust ja korralagedust.” Londoni elanikud lootsid parimat ja otsustasid Sir Robert Peeli alluvuses töötavate elukutseliste politseinike kasuks. Niisiis alustasid vormirõivastuses politseinikud Londonis oma patrullkäike 1829. aasta septembris.

Sellest ajast alates, mil loodi nüüdisaegne politsei, on see äratanud nii lootust kui ka kartust. Lootust sellesse, et politsei tagab julgeoleku, ning kartust selle ees, et politsei võib oma võimu kuritarvitada.

Politseitöö algus Ameerikas

Esimene linn Ameerika Ühendriikides, kus alustasid tööd elukutselised politseinikud, oli New York. Mida rikkamaks sai linn, seda suuremaks muutus kuritegevus. 1830. aastatel võis iga pere lugeda äsja ilmuma hakanud odavatest ajalehtedest lugusid hirmsatest kuritegudest. Rahva protest kasvas ning 1845. aastal alustas New Yorgis tööd politsei. Sellest ajast alates on Londoni ja New Yorgi elanikud oma politseist vaimustuses olnud.

Sarnaselt inglastega tekitas ka ameeriklastes kartust mõte valitsuse alluvuses olevast relvajõust. Need kaks riiki lahendasid selle probleemi aga eri moodi. Inglased otsustasid härrasmeestest politseinike kasuks, kes kandsid silinderkübarat ja tumesinist vormi. Nad olid varustatud üksnes lühikese kumminuiaga. Briti politseinikud ei kanna tulirelva tänase päevani, välja arvatud eriolukorras. Siiski ütleb üks teadaanne: „Tundub olevat paratamatu ..., et Briti politseist saab lõpuks tõeline relvajõud.”

Ameerika Ühendriikides viis aga kartus valitsusvõimu kuritarvitamise ees selleni, et võeti vastu USA põhiseaduse teine parandus, mis garanteerib inimestele „õiguse omada ja kanda relva”. Sel põhjusel tahtsid ka politseinikud endale relva. Peagi hakkasid seetõttu tänavatel  toimuma tulevahetused, mis said vähemalt rahva silmis kurjategijaid tagaajavate Ameerika politseinike iseloomustavaks jooneks. Teine põhjus, miks Ameerika Ühendriikide politseinikud hakkasid kandma tulirelva, oli see, et sealne politsei alustas tööd ühiskonnas, mis erines suuresti Londoni omast. Kuna New Yorgi rahvaarv kasvas kiiresti, süvenes korralagedus. Tuhandete eeskätt just eurooplaste ja afroameeriklaste sissevool pärast kodusõja (1861–1865) algust viis rassivägivallani. Politseinikud tundsid, et nad peavad võtma kasutusele karmimad meetodid.

Politseid peeti seetõttu üldiselt ebameeldivaks, samas aga vältimatuks nähtuseks. Lootuses, et politsei tagab mingigi korra ja julgeoleku, olid inimesed valmis leppima sellega, et ta ületab vahetevahel lubatud piire. Oli aga riike, kus loodi hoopis teistsugune politseisüsteem.

Hirmukülvav politsei

19. sajandi alguseni, mil hakkas välja kujunema nüüdisaegne politsei, oli enamik inimkonnast elanud Euroopa impeeriumide valitsuse all. Üldiselt oli Euroopa politsei organiseeritud kaitsma valitsejaid, mitte rahvast. Isegi brittidel, kes sugugi ei tahtnud, et nende omas riigis oleks militaarset laadi politsei, polnud mingit kahtlust selles suhtes, kas rakendada sõjaväepolitseid selleks, et hoida oma kolooniaid enda alluvuses. Rob Mawby ütleb oma raamatus „Policing Across the World”: „Peaaegu igat aastakümmet koloniaalpolitsei ajaloos märgistasid julmus, korruptsioon, vägivald, mõrvad ja võimu kuritarvitamine.” Pärast märkimist, et koloniaalimpeeriumi kontrolli all töötavast politseist oli ka kasu, lisatakse raamatus, et see jättis „kõikjal maailmas elavatele rahvastele mulje, et politsei on valitsusjõud ega teeni rahva huve”.

Hirmuvalitsused on kartuses revolutsioonide ees kasutanud peaaegu alati salapolitseid, et nuhkida oma kodanike järele. Sedasorti politsei on inimestelt piinamisega infot välja pressinud või siis oletatavaid riigiõõnestajaid kas mõrvates või ilma kohtuprotsessita arreteerides kõrvaldanud. Natsidel oli selliseks salapolitseiks Gestapo, Nõukogude Liidul KGB ja Ida-Saksamaal Stasi. On hämmastav, et Stasi teenistuses töötas 100 000 ametnikku ning tõenäoliselt pool miljonit nuhki, kelle ülesandeks oli luurata 16-miljonilise elanikkonna järele. Stasi ametnikud kuulasid ööpäev läbi telefonikõnesid pealt ja pidasid toimikut ühe kolmandiku elanikkonna kohta. „Stasi ametnikud ei tundnud mingisuguseid piire ega mingit häbi,” ütleb John Koehler oma raamatus „Stasi”. „Nuhkideks värvati ka hulgaliselt vaimulikke, kaasa arvatud luteri ja katoliku kiriku kõrgeid ametnikke. Nende ametiruumid ja pihitoolid olid täis pealtkuulamisaparaate.”

Selline hirmutekitav politsei pole omane üksnes despootlikele valitsustele. Terroris on süüdistatud ka teiste riikide suurlinnade politseinikke, kes on kasutanud ülemäära agressiivseid seaduste jõustamise meetodeid, eriti vähemuste puhul. Kommenteerides ühte laialdast kajastamist leidnud Los Angelese skandaali, teatas üks ajakiri, et „politsei väärkäitumine on jõudnud uuele seadusetuse tasemele, mille tõttu on võetud kasutusele uus termin: gangsterpolitseinik”.

Seepärast küsivad valitsusametnikud, mida võiksid politseijaoskonnad teha oma maine parandamiseks. Rõhutamaks oma ühiskonnaabistaja rolli, on paljud politseijõud püüdnud toonitada just üldsuse huvides tehtava politseitöö aspekte.

Kas lähiümbruse politseivalvest on kasu?

Jaapani traditsiooniline lähiümbruse politseivalve on äratanud huvi ka mujal maailmas. Tavapäraselt on Jaapanis väikesed politseijaoskonnad, kus eri vahetustes töötab kokku kümmekond politseinikku. Pikka aega Jaapanis elanud briti kriminoloogiaõppejõud Frank Leishman ütleb: „See, kui palju sõbralikke teenuseid osutavad koban’i politseinikud, on laialt tuntud. Nad aitavad leida aadresse  Jaapani valdavalt nimeta tänavatel, laenutavad vihma kätte jäänud jalakäijatele omanikuta vihmavarje, saadavad ebakaines olekus bürootöötajaid viimase rongi peale ning annavad linnaelanikele nõu.” Tänu lähiümbruse politseivalvele on Jaapanil kadestusväärne maine kui riigil, mille tänavatel võib jalutada hirmu tundmata.

Kas selline politseivalve võiks osutuda tõhusaks ka mujal? Mõned kriminoloogiatudengid on hakanud mõistma selle kasu. Moodsad sidepidamisvahendid on kaugendanud politseinikke inimestest, kelle heaks nad töötavad. Paljudes linnades näib politseinike töö koosnevat peamiselt hädaolukordadele reageerimisest. Vahel tundub, et kuritegude ennetamisele, millele alguses rõhku pandi, ei pöörata enam üldse tähelepanu. Selle suundumuse tõttu on saanud taas populaarseks naabrivalve.

Naabrivalve

„Sellest on tõesti abi, see vähendab kuritegevust,” sõnab politseikonstaabel Dewi oma töö kohta Walesis. „Naabrivalve tähendab panna inimesi muret tundma üksteise turvalisuse pärast. Me korraldame koosolekuid, et inimesed võiksid saada tuttavaks oma lähiümbruse inimestega, vahetada telefoninumbreid ja õppida, kuidas hoida ära kuritegusid. Mulle meeldib see projekt, sest see loob taas naabrite vahele ühtsustunde. Tihtipeale inimesed isegi ei tea, kes nende naabrid on. Plaan töötab, kuna see suurendab inimeste teadlikkust.” Samuti parandab see politseinike ja tavakodanike suhteid.

Veel üks mõte on õhutada politseinikke olema ohvrite suhtes kaastundlikumad. Jan van Dijk, kes tegeleb ohvrite abistamisega Hollandis, kirjutas: „Politseinikele tuleb õpetada, et see, kuidas nad kohtlevad kuritöö ohvreid, on sama tähtis kui see, mismoodi arstid käituvad oma patsientidega.” Paljudes paikades ei pea politsei veel praegugi koduvägivalda ja vägistamist tõelisteks kuritegudeks. Rob Mawby aga kirjutab: „Viis, kuidas politseinikud tegelevad koduvägivalla ja vägistamise juhtumitega, on viimastel aastatel tähelepanuväärselt muutunud. See aga ei tähenda, et poleks enam paranemisruumi.” Ka võimu kuritarvitamine on valdkond, milles peaaegu kõik politseijõud võiksid end parandada.

Kartus korrumpeerunud politsei ees

Oletus, et politsei pakub inimestele kaitset, tundub vahel naiivsena, ja seda eriti veel siis, kui ringi on liikumas jutt mõnest korruptsioonijuhtumist politseis. Sellistest juhtumitest on saabunud teateid juba politsei algusaegadest saadik. Viidates aastale 1855, ütles raamat „NYPD–A City and Its Police”, et „paljudel New Yorgi elanikel oli mulje, et kõrilõikajaid ja politseinikke on üha raskem eristada”.  Duncan Greeni raamat „Faces of Latin America” annab teada, et paljud selle linna elanikud peavad „politseid korrumpeerunuks, asjatundmatuks ja inimõiguste rikkujaks”. 14 000 korravalvurist koosneva Ladina-Ameerika politsei personalijuht ütles: „Mida võikski oodata, kui politseinik teenib kuus vähem kui [100 USA dollarit]. Mida ta teeb, kui talle altkäemaksu pakutakse?”

Kui suur probleem on korruptsioon? Vastus sõltub sellest, kellelt küsida. Üks Põhja-Ameerika politseinik, kes patrullis aastaid 100 000 elanikuga linnas, vastab: „Muidugi on mingi protsent politseinikke ebaausad, suurem osa aga on ausad. Seda ütlen ma oma kogemustest.” Ent ühe teise riigi uurija, kes on olnud selles  ametis 26 aastat, vastab: „Minu arvates on korruptsioon levinud peaaegu igal pool. Ausus politseinike seas on harv nähtus. Kui politseinik otsib läbi maja, kuhu on sisse murtud, ja leiab sealt raha, pistab ta selle tõenäoliselt oma taskusse. Kui ta leiab varastatud väärisesemeid, jätab ta osa neist endale.” Miks mõned politseinikud korrumpeeruvad?

Mõned politseinikud, kellel on alguses ülevad põhimõtted, lasevad end mõjutada korrumpeerunud kolleegidest ja väärastunud normidest, mis valitsevad kriminaalses maailmas, millega neil tuleb tegemist teha. Raamat „What Cops Know” tsiteerib Chicago patrullpolitseinikku, kes ütles: „Politseinikud puutuvad kurjusega kokku otseselt. Nad seisavad selle keskel. Nad puudutavad seda, ... tunnevad selle maitset, ... selle lõhna, ... kuulevad sellest, ... peavad sellega tegemist tegema.” Kokkupuude sellise pahelisusega võib kergesti halvasti mõjuda.

Kuigi politseiteenistus on väärtuslik, pole see kaugeltki ideaalne. Kas me võime loota midagi paremat?

[Kast/pildid lk 8, 9]

„Kas pole briti politseinikud suurepärased?”

Britid olid ühed esimesed, kes võisid endale lubada elukutselisi politseinikke. Nad tahtsid, et nende ühiskond oleks sama hästi organiseeritud nagu nende täpsusega hiilgav postitõllaühenduski. 1829. aastal veenis siseminister Sir Robert Peel parlamenti kiitma heaks Londoni politsei asutamist, mille keskus asuks Scotland Yardis. Kuigi alguses ei meeldinud rahvale politseinikud, kes astusid otsustavalt vastu joomarlusele ja hasartmängude mängimisele tänavatel, muutusid nad peagi rahva lemmikuteks.

1851. aastal kutsus London kogu maailma suurele näitusele imetlema briti tööstuse saavutusi. Külalisi hämmastasid rahulikud tänavad, kus polnud joodikuid, prostituute ega hulkureid. Tublid politseinikud juhatasid rahvahulki, kandsid külaliste kohvreid, aitasid inimestel tänavat ületada ja isegi tõstsid vanemaid daame voorimehesõidukitesse. Pole siis üllatav, et nii britte kui ka välismaalasi kuuldi ütlemas: „Kas pole briti politseinikud suurepärased?”

Nad olid kuritegude ennetamises nii tõhusad, et 1873. aastal arvas Chesteri juhtivkonstaabel, et saabub aeg, mil professionaalne kuritegevus on sama hästi kui kaotatud. Politsei hakkas organiseerima ka kiirabi- ja tuletõrjeteenistust. Nad korraldasid heategevusüritusi, kus koguti vaestele jalanõusid ja riideid. Mõned organiseerisid poisteklubisid, ekskursioone ja puhkelaagreid.

Muidugi oli ka vastrajatud politseil korruptsiooni ja julmutsemisega seotud distsiplinaarprobleeme. Enamik politseijaoskondi tundis aga uhkust selle üle, et nad suutsid säilitada korra minimaalsete jõududega. 1853. aastal tuli Lancashire’i väikelinna Wigani politseil saada hakkama streikivate kaevurite mässuga. Julge seersant, kelle alluvuses oli vaid kümme meest, keeldus kindlalt kasutamast kaevanduse omaniku tulirelvasid. Suhtumist, mis kujunes, kirjeldab hästi kiri, mille sai Hector Macleod aastal 1886, mil ta astus oma isa eeskujul politseisse. „The English Police” tsiteerib kirja, mis ütles: „Kui oled karm, kaotad rahva poolehoiu ... Mina panen rahva heaolu esikohale, sest politseinik teenib ühiskonda, kelle keskel ta töötab, ning politseiniku kohus on olla rahvale meelepärane just nagu oma ülemuselegi.”

Hayden, kes on pensionile jäänud politseinik Londonis, ütleb: „Meid õpetati ennast alati talitsema, sest politseitöö õnnestumiseks on vaja ühiskonna tuge. Lühikest kumminuia kasutasime ainult viimases hädas ning mõned politseinikud pole kasutanud seda kogu oma teenistuskäigu jooksul kordagi.” Briti politseinikele aitas luua head mainet ka 21 aastat kestnud populaarne telesari „Dixon of Dock Green” ausast konstaablist, kes tundis oma piirkonnas igat inimest. Tõenäoliselt innustas see sari politseinikke elama oma maine kohaselt ning õhutas ka britte politseinike vastu poolehoidu tundma.

Suhtumine politseisse muutus Suurbritannias 1960. aastatel. Endine rahvuslik uhkustunne asendus umbusaldusega võimude suhtes. 1970. aastatel rikkusid teadaanded korruptsioonist ja rassismist politsei maine, vaatamata sellele et politseinikud püüdsid naabrivalve plaani toel saavutada rahva toetust. Viimasel ajal, pärast seda kui politseid oli korduvalt süüdistatud rassismis ja süütõendite võltsimises, on politsei teinud oma käitumise parandamiseks tõelisi pingutusi.

[Allikaviide]

Foto ülal: http://www.constabulary.com

 [Kast/pilt lk 10]

Kas New Yorgi ime?

Kui politsei teeb erilisi pingutusi, võivad sellel olla märkimisväärsed tulemused. New Yorki oli kaua peetud üheks maailma ohtlikumaks linnaks ning 1980. aastate lõpupoole näis, et masendunud politsei on kaotanud kuritegevuse üle kontrolli. Majanduslike raskuste tõttu oli linnavalitsus sunnitud külmutama palkasid ja vähendama politseinike arvu. Uimastikaubitsejad laiendasid oma tegevust, mis tõi kaasa kohutava vägivallalaine. Südalinna elanikud läksid magama relvatärina saatel. 1991. aastal toimusid ulatuslikud rassirahutused, mistõttu ka politseinikud ise hakkasid oma kitsikuses häälekalt protestima.

Uus politseiülem tundis huvi oma meeste motiveerimise vastu, käis läbi kõik jaoskonnad ja kohtus politseinikega regulaarselt, analüüsimaks strateegiat. James Lardner ja Thomas Reppetto selgitavad raamatus „NYPD”: „Detektiivide ülem ja narkobüroo juhataja olid inimesed, kellest jaoskonnaülemad olid küll lugenud ajalehtedest, kuid kellega nad kohtusid harva. Nüüd istusid nad tundide kaupa koos.” Kuritegude arv hakkas tunduvalt vähenema. Mõrvade arv langes teadete kohaselt 2000-lt 1993. aastal 633-le 1998. aastal, mis oli väikseim arv 35 aasta jooksul. New Yorgi elanikud hakkasid rääkima imest. Registreeritud kuritegude arv on viimase kaheksa aasta jooksul langenud 64 protsenti.

Kuidas suudeti olukorda parandada? 2002. aasta 1. jaanuari „The New York Times” mainis ühe edu võtmena Compstat’i, „kuritegevuse jälgimise süsteemi, mis hõlmab iganädalaste jaoskonnastatistikate uurimist, et tegeleda probleemidega niipea, kui need tekivad”. Endine politseiülem Bernard Kerik teatas: „Me jälgisime, kus kuriteod toimuvad, miks need aset leiavad, ning pöörasime siis nendele piirkondadele rohkem tähelepanu, saates sinna rohkem [politsei]salkasid ja eraldades ressursse. Tänu sellele suutsime kuritegevust vähendada.”

[Pilt lk 7]

Tüüpiline Jaapani politseijaoskond

[Pilt lk 7]

Liikluspolitseinik Hongkongis

[Pilt lk 8, 9]

Politseinikud hoiavad korda Inglismaal jalgpallimatši ajal

[Pilt lk 9]

Politseinike ülesannete hulka kuulub kannatanute abistamine