Õppigem esimese sajandi kristlastelt

„Vaadake, et keegi teid ei võtaks saagiks mõtteteaduse ja tühja pettusega, mis vastavad inimeste pärimusele, maailma algjõududele ja mitte Kristusele.” (Koloslastele 2:8)

NÕNDA hoiatas apostel Paulus esimese sajandi kristlasi filosoofiate pimeda järgimise eest. Nad võisid kas jääda Jeesuse ja tema apostlite antud usaldusväärse juhatuse juurde, õpetuste juurde, millest nad olid juba palju kasu saanud, või langeda saagiks inimeste pidevalt muutuvatele teooriatele – milline suund oli juba miljonitele inimestele häda ja viletsust toonud (1. Korintlastele 1:19–21; 3:18–20).

Elamine vastavalt Kristusele

Tuhande aasta tagused ristisõdijad ei mõistnud, et elamine vastavalt Kristusele tähendab palju enamat kui vaid truuduse kuulutamist Jeesus Kristusele (Matteuse 7:21–23). See tähendab elamist täielikus kooskõlas Jeesuse õpetustega, mis on kirjas Jumala inspireeritud Sõnas Piiblis (Matteuse 7:15–20; Johannese 17:17). Jeesus Kristus ütles: „Kui te jääte minu sõnasse, siis te olete tõesti minu jüngrid” (Johannese 8:31, meie kursiiv). „Sellest tunnevad kõik, et teie olete minu jüngrid, kui teil on armastus isekeskis!” (Johannese 13:35, meie kursiiv).

Ristisõdijad langesid saagiks „tühjale pettusele, mis vasta[b] inimeste pärimusele”. Ei tasu eriti imestada, et tavalised inimesed lasid end petta, kui nende religioonijuhid, nende endi piiskopid, „said kuulsaks sõjameestena”.  McClintocki ja Strongi „Cyclopedia of Biblical, Theological, and Ecclesiastical Literature” ütleb, et „sõjakas vaim sai vaimulikkonna hulgas nii tavaliseks, et mil iganes paistis sellest neile mingit tulu tõusvat, olid nad valmis relvi haarama”.

Mis viis sellise kurva olukorrani? Pärast esimese sajandi kristlike apostlite surma kaldusid kirikujuhid Kristuse õpetustest üha rohkem kõrvale, nagu Jumala Sõna oli ennustanud (Apostlite teod 20:29, 30). Korrumpeerunud kirik segas end järjest rohkem riigiasjadesse. Neljandal sajandil olevat Rooma keiser Constantinus surivoodil ristiusku pöördunud. Seejärel, nagu kirjutab eeltsiteeritud entsüklopeedia, „pani ebajumalakujutistega standartide väljavahetamine ristikujutise vastu igale kristlasele peale kohustuse teenida sõdurina”.

Loomulikult polnud kristlastel tegelikult säärast kohustust. Filosoofide „meelitavad kõned” aga ajendasid neid sooritama kõiksuguseid raskeid vägivallategusid, mille vastu Kristus oli seisnud (Koloslastele 2:4). Mõningaid eriti petlikke argumente on kasutatud sõdade ja konfliktide õigustamiseks juba kaua aega. Tegelikult aga ei saa humaansete või jumalakartlike inimeste osalemist „kuratlikes sõdades, mida järjekindlalt peeti nii muistsetel aegadel kui tänapäeval, ... kuidagi sobitada ... kristluse põhimõtetega”, märgib entsüklopeedia.

Ka teised usundid on läbi sajandite sõjapidamist õigustanud. Ristiusu kirikute sarnaselt on nad tapnud nii oma usukaaslasi kui ka muud usku inimesi rahvuslike, poliitiliste ja religioossete erinevuste tõttu. Nad on vägivaldselt või vägivalla ähvardusel pööranud teisi oma usku. Mõned neist on oma eesmärkide saavutamise nimel osalenud ajaloo veresaunades. Nad ei erine sugugi ristiusu religioonidest.

Maailmast lahus

Kuidas suutsid esimese sajandi kristlased hoiduda end määrimast oma aja veriste sõdade ja poliitikaga? Neile oli abiks kaks põhimõtet. Esimene oli käsk, mille Jeesus andis  apostel Peetrusele, kui see teda mõõgaga kaitses: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, saavad mõõga läbi hukka!” (Matteuse 26:52). Teiseks olid Jeesuse sõnad Pilaatusele, kes esitas talle küsimuse tema kuningaameti kohta. Jeesus ütles: „Minu riik ei ole sellest maailmast; oleks mu riik sellest maailmast, küll mu sulased oleksid võidelnud, et mind ei oleks antud juutide kätte. Ent nüüd ei ole mu riik mitte siit!” (Johannese 18:36).

Kuidas esimese sajandi kristlased neid põhimõtteid rakendasid? Nad hoidsid end maailmast täiesti lahus, jäädes poliitilistes ja sõjalistes küsimustes erapooletuks (Johannese 15:17–19; 17:14–16; Jakoobuse 4:4). Nad keeldusid tõstmast relva oma ligimese vastu. Ajalugu näitab selgelt, et esimese sajandi kristlased ei ühinenud ei juudi rahvusliikumistega ega Rooma keisrivägedega. Samas ei üritanud nad öelda poliitilistele juhtidele, mida teha, kuna see vastutus oli nende valitsejatel (Galaatlastele 6:5).

Teisel sajandil m.a.j kirjutas Justinus Märter kristlaste kohta, et nad on tagunud oma mõõgad sahkadeks (Miika 4:3). Vastuseks nendele, kes esitasid vastuväiteid kristlaste seisukohale, küsis Tertullianus: „Kas peaks pidama seaduslikuks mõõga tarvitamist, kui Issand kuulutab, et mõõga tõmbaja saab mõõga läbi hukka?”

„Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna”

Sõttaminekust keeldumine ei teinud algkristlaste elu kaugeltki mitte kergeks. Selline toimimisviis oli tolle aja tunnustatud uskumustega vastuolus. Kristluse vaenlane Celsus pilkas nende seisukohta. Tema arvates pidi igaüks minema sõtta, kui võimulolijad seda nõuavad. Tohutust vaenulikkusest hoolimata keeldusid algkristlased järgimast vaateid, mis läksid vastuollu Kristuse õpetustega. „Jumala sõna tuleb rohkem kuulda kui inimeste sõna,” ütlesid nad (Apostlite teod 4:19; 5:29).

Jehoova tunnistajad on nüüdisajal nende  eeskuju järginud. Näiteks natslikul Saksamaal keeldusid nad resoluutselt Hitleri mõrvarlikus sõjategevuses osalemast. Nad olid valmis kannatama metsikut tagakiusamist, vajaduse korral isegi surema, selle asemel et minna vastuollu kristliku erapooletusega. Väidetavalt „pooled nendest vangistati ja neljandik hukati” natside poolt, kuna nad järgisid Piibli põhimõtteid („Of Gods and Men”). Seega, mitte ükski Teise maailmasõja kümnetest miljonitest tapetutest ei hukkunud Jehoova tunnistaja käe läbi. Teiste tapmise asemel olid tunnistajad valmis ohverdama oma elu, mida paljud ka tegid.

Mida sellest õppida

Mida võime ajaloost õppida? Kindlasti seda, et inimeste filosoofiad on pidevalt viinud vihkamise ning verevalamiseni riikide ja rahvaste vahel. Koguja 8:9 öeldakse õigesti: „Inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha.” Selle põhjuse võib leida tekstist Jeremija 10:23, kus Jumala Sõna ütleb: „Inimese tee ei olene temast enesest, ei ole ränduri käes juhtida oma sammu!” Jumal ei loonud inimesi nõnda, et nad saavad edukalt hakkama ise, temast sõltumatult. Neile ei antud sellist võimet. Ajalugu on seda tõestanud.

Meie üksikisikutena ei saa muuta seda, mida teevad rahvaste juhid, kui nad kordavad minevikutragöödiaid, ning me pole ka volitatud neid veenma mingit konkreetset tegevussuunda võtma. Me ei peaks aga laskma end nende konfliktidesse kaasa kiskuda. Jeesus ütles oma järelkäijate kohta: „Nad ei ole maailmast, nõnda nagu mina ei ole maailmast” (Johannese 17:14). Et hoiduda osalemast selle maailma konfliktides, peame järgima oma elus Jumala Sõna Piiblit, mitte aga inimeste muutlikke ideid (Matteuse 7:24–27; 2. Timoteosele 3:16, 17).

Imepärane tulevik

Jumala usaldusväärne Sõna ei valgusta mitte ainult minevikku ja olevikku. See juhatab kindlalt tulevikku (Laul 119:105; Jesaja 46:9–11). Samuti annab see selge pildi Jumala eesmärgist meie planeediga. Jumal ei lase inimestel hävitada Maad seeläbi, et nad meeletult kuritarvitavad nende käsutuses olevaid teaduse ja tehnoloogia tohutuid jõude. Jehoova hoolitseb selle eest, et maa peal saaksid paradiislikud tingimused taastatud kooskõlas tema algse eesmärgiga (Luuka 23:43).

Jumala Sõna teatab: „Õiglased tohivad elada maa peal ja vagad sinna järele jääda, aga õelad hävitatakse maa pealt ja truudusemurdjad pühitakse ära!” (Õpetussõnad 2:21, 22). See leiab aset peagi, kuna praegused rasked ajad on kinnituseks, et elame selle kurja maailma-ajastu „viimseil päevil” (2. Timoteosele 3:1–5, 13). On täiesti kindel, et need viimsed päevad on loetud, need on lõppemas. Piibli prohvetikuulutus annab teada: „Maailm kaob ja tema himu; aga kes teeb Jumala tahtmist, püsib igavesti” (1. Johannese 2:17; Taaniel 2:44).

Peatselt hävitab Jumal „need, kes hävitavad maad” ja asendab praeguse vägivaldse maailma uuega, kus „õigus elab” (Ilmutuse 11:18; 2. Peetruse 3:10–13). Seejärel hoolitseb ta ellujäänute eest ning „pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam” (Ilmutuse 21:1–4). Sõjad ja vägivald kuuluvad siis jäädavalt minevikku, sest siis täitub kõikide puhul Jesaja 2:4 prohvetikuulutus: „Nad taovad oma mõõgad sahkadeks ja piigid sirpideks; rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima!” Sinagi võid saada osa sellest imepärasest igavesest tulevikust, kui õpid ajaloo õppetundidest (Johannese 17:3).

[Väljavõte lk 11]

Jehoova tunnistajad on õppinud esimese sajandi kristlastelt

[Pilt lk 8, 9]

Jeesus ütles, et tema Kuningriik ei ole sellest maailmast

[Pilt lk 10]

Jumala Sõna tõotab täiuslikku igavest elu maises paradiisis