Navigeerimine tähtede järgi

„ÄRGAKE!” HAWAII-KORRESPONDENDILT

SAJANDEID enne seda, kui Christoph Kolumbus üle Atlandi ookeani purjetas, seilasid polüneesia meresõitjad oma puukanuudel Vaikse ookeani „Polüneesia kolmnurga” saari ümbritsevad veed tuhandete kilomeetrite ulatuses risti-põiki läbi. Kuidas suutsid muistsed polüneeslased avastada sellel määratu suurel alal hulgaliselt saarerühmi? Kas nad sattusid nende peale juhuslikult?

Kuidas said polüneeslased plaanikohaselt juhtida oma kanuusid ilma kaartide, magnetkompassi või muude instrumentideta, mida kasutasid Lääne maadeuurijad?

Lisaks sellele, et vastusest nähtub polüneesia navigatsioonimeetodite nutikus, äratab see meis imetlust ümbritseva maailma ja universumi korrapära ning struktuuri vastu.

Kaks varasemat teooriat

Sugugi mitte kõik teadlased ja õpetlased ei taha nõustuda ideega, et polüneeslased olid suutelised seilama kavakindlalt saarelt saarele. Norra maadeuurija Thor Heyerdahl teoretiseeris, et polüneeslased on pärit Lõuna-Ameerikast ning et meresõitjad jõudsid Vaikse ookeani saarteni, lastes end kanda valitsevatel ookeanihoovustel ja tuultel.

Oma teooria paikapidavuse kontrollimiseks asus Heyerdahl koos viie skandinaavlasest meeskonnaliikmega Peruu läänerannikult balsapuust parvel merereisile. Nad seilasid Vaiksel ookeanil, kuni parve hakkasid edasi kandma läände suunduvad hoovused. Läbinud 101 päeva jooksul 8000 kilomeetrit, maabus Heyerdahl koos oma meeskonnaga Raroia atollil Tuamotu arhipelaagis. Sellisel silmatorkaval moel demonstreeris Heyerdahl, et polüneeslased võisid saabuda Lõuna-Ameerikast, kantuna suurtest ookeanihoovustest. Ent Heyerdahli demonstratsioon ei suutnud sugugi mitte kõiki teadlasi veenda.

Üks selline skeptik oli Uus-Meremaa ajaloolane Andrew Sharp. Ta loetleb oma raamatus „Ancient Voyagers in Polynesia” (1963) arvukaid arheoloogilisi ja lingvistilisi leide kui tõendeid ajaloolaste ja teiste spetsialistide enamlevinud arvamuse kohta, et algselt saabusid polüneeslased lääne poolt. Ent ka tema pidas põhjendamatuks seisukohta, et polüneeslased olid suurepärased meresõitjad.

Mööndes küll võimalust, et meresõitjad oskasid lühikeste vahemaade korral teed leida, väitis Sharp, et mitte mingil juhul ei saanud polüneeslased olla kindlad selles, kuhu nad enam kui 500-kilomeetriste reiside ajal võivad välja jõuda. Tema arvas, et nad leidsid pikki reise tehes saari täiesti juhuslikult.

 Eksperimentaalsed merereisid

Dr David Lewis Uus-Meremaalt, kelle arvates olid Heyerdahl ja Sharp muistseid polüneeslasi meresõitjate ja navigeerijatena alahinnanud, otsustas muistsete navigatsioonimeetodite paikapidavust demonstreerida. Seilates aastal 1965 nüüdisaegsel katamaraanil üle 3000 kilomeetri ilma kompassita ja navigeerides vaid tähtede, Päikese ja ummiklainetuse järgi, jõudis ta edukalt Tahitilt Uus-Meremaale. Lewise reis äratas huvi traditsiooniliste navigeerimisvõtete ja iidsete rändeteede vastu. Sellele kordaminekule pööras tähelepanu ka Ben Finney.

Hawaii ülikooli antropoloogiaprofessor Finney oli uurinud juba aastaid muistsete polüneesia kanuude konstruktsiooni ja ehitamist. Ta ehitas koos veel mõne kolleegiga Polüneesia meresõiduühingust 20 meetrit pika kahekerelise kanuu, mis sai nimeks „Hokule‛a”, mis havai keeles tähendab ’rõõmutähte’. Ehkki „Hokule‛a” polnud valmistatud sellistest traditsioonilistest materjalidest nagu näiteks koapuu, vaid hoopis sünteetilistest materjalidest, oli alus nii struktuurilt, väljanägemiselt kui jõudluselt iidsete kanuude koopia.

Esimene „Hokule‛a” reis algas 1976. aasta 1. mail, mil alus lahkus Hawaii saarelt Mauilt ning võttis kursi Tahitile. Kuna polüneeslaste orienteerumis- ja navigeerimiskunst tähtede järgi oli vajunud unustusehõlma, tuli navigaatorid leida väljastpoolt Hawaii saarestikku. Niisiis valiti esimest „Hokule‛a” reisi juhtima Mau Piailug, meisternavigaator Mikroneesiast. „Hokule‛a” tuhandete kilomeetrite pikkune merereis Tahitile kestis 31 päeva.

See edukas reis kujunes kogu Polüneesias kultuuriliseks äratuseks ja sütitas huvi muistse navigatsiooni ja kanuuehituse vastu. Järgnevatel aastatel võeti „Polüneesia kolmnurga” saarte, näiteks Hawaii, Uus-Meremaa (tuntud ka nimetuse all Aotearoa), Rarotonga (kuulub Cooki saarte hulka) ja Lihavõttesaare (tuntud ka nimetuse all Rapa Nui) vahel ette samasuguseid merereise. Paljusid neid reise juhtis Nainoa Thompson, Hawaiilt pärit navigaator, kes oli Piailugilt väljaõpet saanud.

Iidsed navigatsioonimeetodid

Kuidas siis ikkagi õnnestus polüneeslastel navigeerida tuhandeid kilomeetreid ilma mõõteriistadeta? Dennis Kawaharada Polüneesia meresõiduühingust väidab, et peamiseks teejuhiks oli Päike. Täpsed tõusu- ja loojangupunktid näitavad ära päevase aja suunatähised. Öösel aga hoiab navigaator kanuud kursil tähtede tõusu- ja loojangupunktide abil.

Ka siis, kui selles suunas, kuhu kanuu liigub, pole ühtki tõusvat või loojuvat tähte, võib kaudsete suunanäitajatena kasutada teisi taevatähti. Lisaks tähtedele on navigaatoritele kursi hoidmisel abiks Kuu ja viis nähtavat planeeti.

Keskpäeval ja pilvisel ööl, kui tähti pole näha, saab navigaator juhtida kanuud tuulte ja ummiklainetuse abil (suhtes Päikese tõusu- ja loojumispunktidega). Kawaharada sõnul on „ummiklained lained, mis ulatuvad neid tekitanud tuule või tormi piirkonnast välja, või lained, mis jätkuvad ka pärast neid tekitanud tormi vaibumist”.

Seega on ummiklainetus usaldusväärsem suunatähis kui kohalike muutlike tuulte tekitatud lained. Kuna ummiklained liiguvad otsesuunas, saabki navigaator tüürida kanuud soovitud sihtkoha poole. Kanuu enda liikumine ummiklainetega piki- või vastusuunas annab navigaatorile teada, kas alus on õigel kursil.

Tõendid osutavad sellele, et muistsed polüneeslased oskasid taevakehade ja loodusjõudude järgi juhtida oma kanuusid soovitud kohtadesse rohkem kui tuhandete kilomeetrite kaugusele. Ent olid need navigaatorid kui tahes nutikad, poleks ühestki nende meetodist abi olnud, kui nende looduslikke suunatähiseid, näiteks tähtede tõusu- ja loojangupunkte, ei iseloomustaks kindel kord.

 Rohkem kui 2700 aastat tagasi avaldas prohvet Jesaja taevalaotuses valitseva korrapära eest tunnustust Suurele Loojale Jehoova Jumalale sõnadega: „Tõstke oma silmad kõrgele ja vaadake: kes on loonud need seal? Tema, kes nende väe viib välja täiearvuliselt, kes nimetab neid kõiki nimepidi! Tema suure võimu ja tugeva jõu tõttu ei puudu neist ainustki!” (Jesaja 40:26; Laul 19:2).

Ka laulik kirjutas inspiratsiooni all olles, et Jumal „määrab tähtede arvu ja nimetab neid kõiki nimepidi” (Laul 147:4). Polüneeslased panid tähele tähtede korrapära taevalaotuses ning oskasid nende järgi oma ulatuslikel Vaikse ookeani uurimisreisidel orienteeruda. Kas mitte ei kinnita see mõtet, et meie universumi on loonud ülimalt intelligentne ja korda armastav Looja?

[Kaart/pildid lk 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Fidži

„POLÜNEESIA KOLMNURK”

Hawaii

Samoa

Tonga

Uus-Meremaa

Cooki saared

Tahiti

Markiisaared

Tuamotu

Tubuai saared

Lihavõttesaar

[Pilt]

Aastal 1993 valminud kahekereline kanuu „Hawai’iloa” ehitati traditsioonilisematest materjalidest kui selle eelkäija „Hokule’a”

[Allikaviide]

Hawai’iloa lk 21 ja 23: © Monte Costa