Elu äraviskamisühiskonnas

ARENENUD maade inimesed viskavad ära mägede viisi prügi. Näiteks Ameerika Ühendriikide aastast prügihulka võib võrrelda veekogusega, mis täidab 68 000 viiekümnemeetrist ujumisbasseini. Mõne aasta eest arvestati, et ainuüksi New Yorgi linna elanike kohta tuleb aastas nii palju prügi, mis mataks linna hiigelsuure Central Parki 4-meetrise prügimäe alla. *

Pole siis ime, et Ameerika Ühendriike on nimetatud ülejäänud maailmale tarbimis- ja äraviskamisühiskonna hoiatavaks näiteks. Sellises olukorras riike on aga veelgi. Arvestuste kohaselt võib Saksamaa elanike iga-aastane prügihulk täita kaubarongi, mis ulatub pealinnast Berliinist kuni Aafrika rannikuni 1800 kilomeetri kaugusel. Suurbritannias tehtud arvestuste kohaselt viskab seal keskmine neljaliikmeline perekond aastas ära kuue puu väärtuses paberit. *

 Arengumaad pole samuti prügiuputuse eest kaitstud. Üks tunnustatud uudisteajakiri teatab: „Kõige hullem on see, et enamik planeedi 6 miljardist elanikust alles hakkab USA ja teiste arenenud riikide eeskujul suurtes kogustes prügi tekitama.” Tõesti, meeldib see meile või mitte, kuid enamik meist kuulub äraviskamisühiskonda.

Loomulikult on inimestel alati olnud midagi ära visata. Konserveeritud ja pakendatud toiduained ning muud kaubaartiklid on nüüd aga laialdasemalt levinud kui aastate eest, nii et ühekordseid pakendeid kasutatakse kõikjal. Järjest on suurenenud ka ajalehtede, ajakirjade, reklaamlehtede ja muude trükiste hulk.

Meie ülimalt tööstuslik ja teaduslik maailm on tekitanud ka uut liiki prügi. Saksa ajaleht „Die Welt” väidab, et „ainuüksi Euroopa Liidus heidetakse kasutuselt kõrvale ligikaudu üheksa miljonit autot aastas”. Selle koguse kõrvaldamine pole sugugi lihtne. Veelgi keerulisem on küsimus, kuidas ohutult kõrvaldada tuuma- ja keemiajäätmeid. Aastal 1991 oli Ameerika Ühendriikides väidetavalt mägede viisi radioaktiivseid jäätmeid, kuid mitte ühtegi alalist paika nende ladestamiseks. Teadete kohaselt vedeles miljon tünni surmatoovaid aineid ajutises jäätmehoidlas, kus valitses pidev „kaotsimineku, varastamise ja valest käsitsemisest tuleneva keskkonnakahjustamise oht”. Ainuüksi 1999. aastal tekitas Ameerika  Ühendriikides umbes 20 000 ettevõtet üle 40 miljoni tonni ohtlikke jäätmeid.

Veel üks asjaolu on maailma rahvastik, mis on viimase saja aasta jooksul plahvatuslikult kasvanud. Mida rohkem inimesi, seda enam prügi! Ja suurt osa rahvastikust mõjutab tarbijalik mõttelaad. Worldwatch Institute ütles hiljuti kokkuvõtvalt: „Alates 1950. aastast oleme kasutanud rohkem kaupu ja teenuseid kui inimkond kogu eelnenud ajaloo vältel.”

Vähe on selliseid arenenud riikide elanikke, kes oleks valmis ilma kõigi nende kaupade ja teenusteta läbi ajama. Mõelgem kas või sellele, kui mugav on minna poodi ja osta juba pakendis toidukaupu ning seejärel viia need paber- või kilekotis koju. Kui inimestelt järsku selline moodne pakkimisviis ära võtta, võivad nad varsti tõdeda, kui sügavalt nad sellest sõltuma on hakanud. Pealegi, muutes kauba mingil määral hügieenilisemaks, on sellised pakendid vähemalt kaudselt kasulikud ka meie tervisele.

Kas peaks aga nendest eelistest hoolimata muret tundma selle pärast, et praegune äraviskamisühiskond on ehk liiga kaugele läinud? Muretsemiseks on ilmselt tõesti põhjust, kuna paljud prügiuputuse vältimiseks pakutud lahendused pole kuigi palju vähendanud inimeste tekitatud jäätmelaviini. Kõige rohkem muret tekitavad aga äraviskamisühiskonna taga olevad hoiakud.

[Allmärkused]

[Pilt lk 4]

Ohtlike jäätmete turvaline kõrvaldamine on keeruline ülesanne