Kuidas tulla toime äraviskamisühiskonnas

„LOODUSES ... pole selliseid asju nagu jäätmed.” See on ajakirja „Time” järgi ühe tunnustatud eksperdi arvamus, kes tegeleb jäätmete ringlussevõtuga. Ta viitas sellele, kui tähelepanuväärselt ökosüsteemis kas surnud või kõrvale heidetud ained alati mingiks otstarbeks ära kasutatakse. Sama ekspert arvas ka, et „inimkond saaks järgida looduse prügist vabanemise viise, kuid see nõuaks tehnoloogilisi uuendusi ja suuri muutusi hoiakutes”.

Enamik meist saab tõenäoliselt üsna vähe uue tehnoloogia arendamiseks ära teha. Oma hoiakuid saame aga ise kontrollida! Õige suhtumine hea käitumise põhimõtetesse võib aidata meil paremini toime tulla raskustega, mis kaasnevad eluga äraviskamisühiskonnas.

 Hoidu raiskamisest

Iga viies inimene maakeral läheb õhtul näljasena magama. See tõsiasi peaks ajendama meid hindama toitu ja seda mitte raiskama. Ühe abielupaari sõnul, kes naasis Euroopasse pärast 28 aastat misjonitööd Aafrikas, oli neil taas kodumaal olles eriti raske harjuda sellega, „kui kergekäeliselt inimesed toitu ära viskavad”.

Targad vanemad õpetavad oma lastele, et taldrikule tuleb võtta ainult nii palju toitu, kui nad jaksavad süüa. Nõnda toimimine vähendab prügi ja jäätmete hulka. Parem on võtta algul väike portsjon ja küsida pärast lisa. Loomulikult peaksid vanemad ise selles eeskuju andma. Jeesus andis head eeskuju meile kõigile, hinnates kõrgelt nii Jumala füüsilisi kui vaimseid korraldusi. Piibel näitab, et Jeesus püüdis hoolega vältida toidu raisku minemist isegi sel juhul, kui toitu oli ime läbi külluslikult saadud (Johannese 6:11–13).

Raiskamisest hoidumise põhimõtet võib rakendada ka riiete, sisustuse ja masinate puhul. Hoides asjad heas korras ja kasutades neid nii kaua, kui see on praktiline, näitame, et hindame seda, mis meil on. Me ei peaks langema reklaamimaailma ohvriks, mis püüab meile midagi suuremat, paremat, kiiremat, tugevamat pakkudes tekitada meis rahulolematuse olemasoleva suhtes. Loomulikult on meil õigus vahetada välja ka neid asju, mida saab veel kasutada. Enne võiksime aga hinnata oma hoiakuid ja motiive.

Hoidu ahnusest

Kui iisraellased rändasid läbi kõrbe Tõotatud Maale, anti neile süüa mannat. Piibli  jutustus ütleb, et mannat oli piisavalt. Iisraellasi hoiatati aga, et nad ei muutuks ahneks. Nad pidid võtma ainult nii palju, kui nad otseselt vajasid. Sõnakuulmatud nägid, et ahnus ei tasu ennast ära, kuna ülejäänud manna läks ussitama ja hakkas haisema (2. Moosese 16:16–20). Seega pole mingit kahtlust, et Piibel mõistab ahnuse karmilt ja korduvalt hukka (Efeslastele 5:3).

See põhimõte pole sugugi vaid Piiblis. Näiteks esimese sajandi Rooma filosoof ja näitekirjanik Seneca tunnistas, et ahne inimene ei ole iialgi rahul. Ta täheldas: „Ahnele ei piisa ka kogu loodust.” 20. sajandi filosoof Erich Fromm jõudis samale järeldusele: „Ahnus on põhjatu auk, mis kurnab inimese, kes teeb lõputuid pingutusi, et oma vajadusi rahuldada, kuid kes kunagi ei tunne rahuldust.” Lisaks ahnusest ja raiskamisest hoidumisele on veel mõningaid kasulikke samme, mida paljud on otsustanud astuda.

Õpi jagama

Enne suhteliselt heas korras olevate asjade äraviskamist mõtle sellele, kellel võiks neid asju vaja minna. Näiteks kas saavad teised lapsed kasutada neid pruugitud riideid, millest sinu lapsed on välja kasvanud? Kas saaksid teha samamoodi ka teiste asjadega, millel on veel mingit väärtust, kuid mida sa enam nii palju ei kasuta kui varem? Jaga neist asjadest saadavat rõõmu ning anna need kellelegi teisele. Ameerika kirjanik ja humorist Mark Twain kirjutas kord: „Et täiel määral rõõmu tunda, peab inimesel olema keegi, kellega seda jagada.” Ehk oled kogenud, et jagatud rõõm on kahekordne. Lisaks aitab selline asjade jagamine vähendada äraviskamise mentaliteedi negatiivseid mõjusid.

Teistega jagamine on voorus, mida Piibel tungivalt soovitab (Luuka 3:11; Roomlastele 12:13; 2. Korintlastele 8:13–15; 1. Timoteosele 6:18). Kui palju parem see maailm küll oleks, kui kõik selle elanikud oleksid valmis jagama!

Ole rahul hädavajalikuga

Rahulolev inimene on õnnelik. See on üldtuntud tõde. Eesti vanasõna lausub: „Ega see pole rikas, kel palju on, vaid see on rikas, kes omaga rahul on.” Jaapani vanasõna ütleb: „Vaene on see, kes ei tunne rahulolu.” Ka Piibel ülistab rahulolu: „Jumalakartus on suur tuluallikas, kui ta on ühendatud rahulolemisega. Ei ole me ju midagi toonud maailma, seepärast me ei või midagi siit ära viia. Aga kui meil on peatoidust ja ihukatet, siis olgem sellega rahul” (1. Timoteosele 6:6–8; Filiplastele 4:11).

Loomulikult eeldab rahulolemine olemasolevaga „suuri muutusi hoiakutes”. Noor naine Susanne tõdes hiljuti, et ta peab muutma oma hoiakut. Ta sõnas: „Otsustasin, et kuna ma ei saa endale kõike seda, mida soovin, pean õppima tundma rõõmu sellest, mis mul on. Nüüd olen õnnelik ja rahul.”

Rahulolu toob tõesti õnne. Bulgaaria vananemisekspert, professor Argir Hadjihristev, sõnab: „Inimese suurim vaenlane on see, kui ta pole rahul selle vähesega, mis tal on.” Kõneldes rahulolu kasulikkusest tervisele, lisab ta: „Inimene, kes ei püüa elada paremini oma naabrist, kes ei taotle alati rohkemat ja rohkemat, elab ilma konkurentsita ja seega stressivabalt. See on aga närvikavale kasulik.”

Tõesti, äraviskamisühiskond ei saa kunagi tuua tõelist õnne, veelgi vähem äraviskamismentaliteet. Järjest rohkem inimesi hakkab sellest aru saama. Kas ka sina?

[Pilt lk 9]

Lastele tuleb õpetada, et toitu ei tohi raisata

[Pilt lk 9]

Jeesus andis hea eeskuju vältida raiskamist

[Pilt lk 10]

Miks mitte anda seda, mida sa enam ei kasuta, äraviskamise asemel teistele?