Kuldakaatsia – kevadekuulutaja maakera kuklapoolel

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

NEID lehekülgi kaunistavad õied ei kuulu mõnele tavalisele taimele, vaid puule, mis on saanud Austraalias suure kuulsuse osaliseks ning mida sellel mandril ka väga armastatakse. Alates 1912. aastast ilustavad selle oksad isegi riigi vappi ning 1988. aastal kuulutati see ametlikult Austraalia rahvuslilleks. Samuti on selle õitsvat oksa kujutatud Austraalia müntidel ja postmarkidel. Miks sai see taim nii kuulsaks?

Osaliselt tõi sellele taimele kuulsuse 1929. aastal avaldatud Veronica Masoni luuletus. Pärast seda, kui luuletaja oli kirjeldanud hilistalvisel maastikul domineerivat nukravõitu oliivrohelist, pruuni ja halli värvi, jätkas ta rõõmsalt: „Kuid nüüd on kevad saabund / ja kinkind õied akaatsiapuule.”

Näib, et kevade saabumist ootavad peaaegu kõik inimesed. Maakera kuklapoolel Austraalias algab kevad siis, kui põhjapoolkeral hakkab tasapisi võimust võtma sügis. Lõunamandril annavad esimesena kevadest märku äkitselt puhkevad kuldakaatsiaõied. Seepärast võibki iga aasta augustis kuulda koolilapsi Masoni luuletust lugemas. Ja 1992. aastal kuulutas Austraalia kindralkuberner 1. septembri rahvuslikuks akaatsiapäevaks.

Peale selle, et kuldakaatsia kuulutab kevade ligiolekut, pakub see ka silmailu. Masoni luuletus räägib reveranssi tegevast õrnast kuldakaatsiast, maalides pildi sellest, kuidas oksad õiterohkuse all painduvad ja kevadtuules õõtsuvad. Pärit on kuldakaatsia ühest huvitavast taimeperekonnast, mis on levinud paljudel sooja kliimaga aladel.

Vastupidav ja kuulus taimeperekond

Kuldakaatsia botaaniline nimi on Acacia pycnantha. Ta kasvab 4 kuni 8 meetri kõrguseks põõsaks või väikeseks puuks. Austraalias leidub aga tervelt 600 kuni 1000 akaatsialiiki, mis moodustavad enam kui  poole maailmas teadaolevatest akaatsialiikidest. Euroopas ja Ameerikas kutsutakse akaatsiat tihti mimoosiks. Ka Piiblis on mainitud sageli üht akaatsialiiki. Näiteks andis Jumal juhise, et akaatsiapuust tuleb ehitada seaduselaegas ja mõned kogudusetelgi osad (2. Moosese 25:10; 26:15, 26).

Üks kuulus akaatsialiik on Aafrikas kasvav vihmavarjukujulise võraga akaatsia. Nende akaatsiate lehed on lemmiktoiduks kaelkirjakutele. Ilmselt sööksid kaelkirjakud akaatsiad päris paljaks, kui akaatsiad ja sipelgad ei teeks koostööd. Puud annavad sipelgatele elupaiga ja nektarit, sipelgad aga kaitsevad puid, torgates aplaid kaelkirjakuid, mistõttu need õrnad hiiglased on sunnitud järgmise puu kallale minema. Kas ei anna selline kooselu tunnistust targast kavandatusest!

Kuigi Austraalias kasvavaid akaatsialiike ei ähvarda ükski kaelkirjak, on neil teisi vaenlasi, näiteks põud. Ent ka selle vastu on akaatsiatel olemas tõhus kaitse. Akaatsiaseemnete väliskest on nii kõva, et see peab mingil viisil purunema, enne kui vesi saab sellesse tungida ja seeme idanema hakata. Seemned on isegi nii kõvad, et aednikud hoiavad neid keevas vees, et seemned mullas idanema hakkaksid. Looduses võivad akaatsiaseemned olla puhkeseisundis aastakümneid. Lõpuks paneb need väiksed ja kõvad seemned idanema metsapõleng. Niisiis on isegi kõige suurema põua ajal pinnases olemas akaatsia „seemnevaramu”, kus seemned ootavad oma idanemisaega.

Juba aastaid on viidud mõningaid Austraalias kasvavaid vastupidavaid akaatsialiike Aafrikasse,  tagamaks põuaajal võimaliku toiduallika. Nende akaatsiate suur eelis on see, et need võivad kasvada ka viljatus pinnases. Mõningaid akaatsialiike leidub isegi liivadüünides. Need puud seovad pinnast, varustavad seda lämmastikuga ja pakuvad tuulevarju, soodustades sellega ka teiste taimede kasvu.

Akaatsia kasutusviisid

Osa teadlasi peab mõningaid akaatsiaseemneid võimalikuks toiduallikaks, kuna need sisaldavad suures koguses valku, ning nad võrdlevad akaatsiaseemneid toiteväärtuse poolest teraviljadega. Röstitud seemnetel on meeldiv pähklimaitse. Mõningate liikide seemned maitsevad aga keedetult nagu läätsed. Akaatsiaseemneid jahvatatakse jahuks, millest valmistatakse leiba ja isegi makaronitooteid. Mõned akaatsialiigid annavad aastas kuni 10 kilogrammi seemneid.

Healõhnalisi akaatsiaõisi kasutatakse lõhnaõli valmistamisel. Peale selle tehakse akaatsiapuust loomasööta ning akaatsiate istutamine aitab ära hoida pinnase erosiooni. Need kõik on aga vaid mõned akaatsia kasutamisviisid.

Varasematel aegadel valmistasid Austraalia aborigeenid akaatsiapuust bumerange. Ühte akaatsialiiki, teravalehist akaatsiat, on kutsutud vaarikamoosiks, kuna selle värskelt raiutud puit eraldab lõhna, mis sarnaneb purustatud vaarikate omaga. Esimesed Austraalia kolonistid ehitasid akaatsiatest ka majasid. Nad katsid punutud akaatsiavitsad mudaga ja nii valmisid majade seinad.

Kas pole hämmastav, kui palju on sellel taimel kasutusviise! Siiski pole akaatsia mitmekülgsus see, millele kevade saabudes siin Austraalias mõeldakse. Kui tuules õõtsuvate akaatsiapuuokste õrnad õied karratavad mäenõlvad kullaga, täituvad südamed rõõmuga ja meenuvad luuletused. Nii selle puu ilu kui ka kasulikkus panevad paljusid inimesi imetlema kõige valmistaja, Jumala leidlikkust ja hiilgust (Heebrealastele 3:4).

[Pildid lk 16, 17]

Akaatsiaõied ja -kaunad

[Allikaviide]

© Australian Tourist Commission

[Piltide allikaviited lk 15]

Kuldakaatsia: © Copyright CSIRO Land and Water; mark: National Philatelic Collection, Australia Post; vapp: Used with permission of the Department of the Prime Minister and Cabinet