Paloolo – „Vaikse ookeani kaaviar”

„ÄRGAKE!” FIDŽI-KORRESPONDENDILT

KAS sulle maitsevad mereannid? Kui maitsevad, siis tule meiega ühele Fidži saarele, külasse, kus meid ootab eksootiline pidusöök. Kuulates, kuidas lained vaikselt vastu kanuude tugijalaseid loksuvad, märkame ranna lähedal maasse kaevatud küpsetusahju, mida kutsutakse lovo’ks. Ahju on tehtud tuli, et kuumutada spetsiaalseid kive, mille peal valmistatakse pearooga.

Kes aga toob pearoa? Mitte keegi. Meil tuleb vaid oodata, et toit ise kohale tuleks. Kui sulle tundub, et tegemist on mingi ebatavalise roaga, on sul õigus. Pidusöök, mida me läbematult ootame, on taldrikutäis vingerdavaid ja isuäratavaid ussikesi. Neid punakaspruune (isased) ja sinakasrohelisi (emased) mereusse kutsutakse Vaikse ookeani kaaviariks. Siin Fidži saartel nimetatakse seda veidrat rooga aga baloloks. *

Korra või kaks aastas ühel kuni kolmel ööl  noorkuu ajal tõusevad palooloussid massiliselt merepinnale. * Seda, kuidas ussid igal aastal kindlal ajal sigivad, ei suudeta täielikult mõista, kuid teadlased arvavad, et see võib olla seotud meretemperatuuri tõusu, Kuu faaside ja loodete või päevavalguse pikkusega. Usside pinnaletõusmist ennustatakse ilma, mõningate taimeliikide õitsemise ja mereolude järgi. Hiljuti on merebioloogid teinud paloolo pinnaletõusmise kohta ennustusi Kuu faaside ja metoonitsükli põhjal. *

Külas lauldakse parasjagu ukulelede ja kitarride saatel, kui saabub teade, et ussid on hakanud tõusma. Lähme nüüd koos meeste, naiste ja lastega rifile. Mõned kannavad erksavärvilist isulu’t (ümbermähitud riie, mida kannavad nii mehed kui naised) ja kaunist salusalu’t (meeldivalõhnalist lillepärga). Külaelanikud on ebatavaliselt kenasti riides, kui mõelda sellele, et neil tuleb hakata ookeanis kahlama.

On neid, kes tahavad selles sündmuses osaleda kanuus istudes, meie aga otsustame ühineda vees kahlajatega. Varsti oleme puusadeni soojas troopikavees. Ja siis märkame äkitselt enda ümber tuhandeid ja tuhandeid ussikesi.

Nüüd haarab meidki elevus sellest sündmusest, mida on kutsutud Vaikse ookeani lõunaosa looduse kõige suuremaks veidruseks. Veepinnale tõusnud vingerdavate usside püüdmiseks kasutatakse kõikvõimalikke vahendeid: ämbreid, kahvasid, moskiitovõrke ja kookose lehtedest punutud korve. Mõned püüavad usse isegi paljaste kätega. Üks turist märkas, kuidas paksude ja käharate juustega fidži mees pistis oma pea vette vingerdavate usside sekka ning raputas siis juuste külge jäänud ussid paati. Mõned agaramad ussipüüdjad lasevad oma saagil juba püügi ajal hea maitsta.

See põnev etendus lõpeb aga sama kiiresti, kui see algas, vähemalt selleks aastaks. Loobume võimalusest proovida tooreid usse, kuid ühineme oma sõpradega rannal ning maitseme esimest korda „Vaikse ookeani kaaviari”, kui see on ahjust välja võetud. Paloolot, mis sisaldab suures koguses vitamiine ja mineraale, võib nii keeta, küpsetada kui ka praadida. Küpsetatud paloolo säilib nädala või kauemgi. Tuleb küll möönda, et mitte igaühele ei meeldi selle kala meenutav maitse.

Saabub aeg lahkuda. Täname oma võõrustajaid külalislahkuse eest. Kui mõtleme paloolo merepinnale kerkimisele, selle täpsele ajastusele ja kõigi korallriffide oleste vastastikusele sõltuvusele, tõdeme imetlusega, kui mitmekesised elutsükleid on Looja loonud (Ilmutuse 4:11).

Kui sul on plaanis sõita Fidži saartele, võid sinagi proovida neid maitsvaid hulkharjasusse. Muidugi võid sa võtta kaasa ka oma lõunasöögi. Ükskõik, millise toidu kasuks sa ka ei otsustaks, ootavad Fidži saarte elanikud paloolo ajal igal juhul „Vaikse ookeani kaaviari” pinnaletõusu.

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 11]

Kas nad söövad tõesti usse?

Teadmine, et see ebatavaline jahiretk pole päris see, mis paistab, võib üllatada ja ühtlasi ka kergendust valmistada. Vaatame, miks.

Paloolousside sabaosa muutub drastiliselt ja kasvab sigikehaosadeks, mida kutsutakse epitookideks. Need sisaldavad sugurakke gameete. Sabalüli, mis on varustatud silmade ja aerutaoliste jäsenditega, eraldub kehast ning kerkib mere pinnale. Kui näljased inimesed või mereloomad neid ära ei napsa, lõhkevad nende lahustuvad kestad, mille tagajärjel pääsevad vette munarakud ja spermatosoidid, mis seejärel ühinevad. Kuigi suur osa neist satub inimeste või loomade saagiks, tagab nende hiiglaslik arv piisava viljastumise. Ellujäänud vastsed, kes vees vabalt ujuvad, otsivad endale sobiva koha korallrifis ja alustavad oma elutsüklit.

Seega süüakse üksnes paloolousside sabalülisid, ussid ise elavad aga korallriffides edasi.

[Piltide allikaviited lk 10]

Ülal: Sekove Bigitibau; vasakul, keskel ja lk 11: Paul Geraghty