Bamako kangapeksjad

LÄÄNE-AAFRIKAS asuvas Mali riigi pealinnas Bamakos võib terve päev kuulda pidevat rütmilist tagumist. Seda häält ei tee aga muusikud. See trummitagumist meenutav hääl tuleb hoopiski kangapeksjate väikestest onnidest. Milleks on aga vaja kangaid peksta?

Peksmine on viimane etapp ebatavalises kangavalmistamise protsessis. Valge kangatükk või riietusese värvitakse tavaliselt mitme värviga mustriliseks ning kastetakse seejärel paksu lahusesse, mis on tehtud peenestatud maniokijuurtest või eukalüptide mahlast. Pärast seda, kui kangas on päikese käes kuivanud, muutub see kõvaks kui laud. Seepärast tulebki kangast peksta.

Kangapeksjate peamine töö on taguda jäika kangast, kuni sel pole ühtki kortsu. Tavaliselt võib leida kangast tagumas kaht noort meest, kes istuvad väikses onnis vastakuti ja nende vahel on võiseemniku puust raiutud palk. Mehed venitavad veidi kangast ja tõmbavad selle üle palgi. Siis hakkavad nad kangast taguma suurte puunuiadega, mis on valmistatud samuti võiseemnikust. Ja nii peksavad nad kordamööda riiet, üks lööb sinna, kuhu teisel jäi löömata.

Miks nad ei võiks kangast lihtsalt triikida? Üks põhjus on see, et triikraua kuumuse tõttu luituks kangas kiiremini. Teiseks, triikimisel ei muutuks värvid nii erksaks kui peksmisel. See on nii selle tõttu, et iga nuiahoop jätab kangale läike, mis süvendab värvi. Pärast pikka kangapeksmist muutub kangas nii säravaks, nagu oleks seda äsja värvitud.

Kui sa kunagi juhtud jalutama selle linna tänavatel ja kuuled midagi trummipõrina taolist, heida pilk lähedalasuvate onnide poole. Seda häält ei pruugi sugugi teha trummilööjad, vaid hoopiski Bamako kangapeksjad.