Kuldse pisara vangistuses

„ÄRGAKE!” DOMINIKAANI VABARIIGI KORRESPONDENDILT

MÖÖDA puutüve sibab sipelgas, aimamata ähvardavat ohtu. Äkitselt jääb tema jalg millegi külge kinni, siis kleepub ka teine, kuni putukas on puu meesarnase vaigu sees lõksus. Veel üks kuldne pisar ja sipelgal pole pääsu. Lõpuks nõrgub see kleepjas mass koos sipelgaga maapinnale. Vihm uhub vangistatud sipelga jõkke, kus see mattub mudasse. Aastatuhandeid hiljem leitakse kuldses tilgas täielikult säilinud sipelgas. Puuvaik on hangunud merevaiguks, mis on üks hinnatumaid aardeid.

Kui palju me merevaigust teame? Kas merevaik ja selle sisse jäänud putukad võivad meile jutustada midagi kaugest minevikust? Kas tänu nendele saab uuesti luua ammu väljasurnud eluvorme?

Põhjamaa kuld

Tuhandeid aastaid on inimesi huvitanud merevaigu salapärane päritolu ning võlunud selle soojad värvitoonid ja kuldne ilu. Lisaks sellele näis merevaigul olevat hämmastav jõud. Umbes aastal 600 e.m.a märkas Kreeka teadlane Thales, et kui merevaiku hõõruda riidega, tekib sellel võime tõmmata külge sulgi või väikseid kõrretükke. See „hämmastav jõud” on staatiline elekter. Mõningates keeltes kasutatav sõna „elekter” on tulnud kreeka sõnast elektron, mis tähendab merevaiku. Alles rohkem kui kaks tuhat aastat hiljem avastas inglise füüsik William Gilbert, et staatilist elektrit tekitavad ka muud ained peale merevaigu.

Millalgi 54. ja 60. aasta vahel saatis Rooma keiser Nero väepealiku selle väärtusliku aine leiukohta otsima. Reisinud põhja poole, leidiski väepealik selle paiga – Läänemere ranniku – ning pöördus kodumaale tagasi, kaasas üle saja kilogrammi merevaiku. Roomas hinnati merevaiku selle ilu ja oletatava võime pärast  kaitsta selle kandjat halva eest. Merevaiku kasutati ka ravimites ja salvides. Rooma ajaloolase Pliniuse sõnul oli merevaik nii populaarne, et sellest valmistatud kujuke maksis rohkem kui üks täie tervise juures olev ori.

Põhja-Euroopa varajaste tsivilisatsioonide elanikud vahetasid merevaiku, mida kutsuti ka Põhjamaa kullaks, raua, vase ja muu lõuna poolt toodud kauba vastu. Keskajal oli Euroopas merevaiguga kauplemine ja selle töötlemine hiljuti ristisõdadest naasnud Saksa ordu rüütlite range kontrolli all. Ilma loata merevaigu kogumise eest karistati koguni surmaga.

Vahepeal olid aga taino indiaanlased avastanud merevaiku ka Kariibi mere saarel Quisqueyal, mis on praegu tuntud kui Dominikaani vabariik ja Haiti. Kui Kolumbus 1492. aastal esmakordselt Quisqueyal käis, kinkis ta saare noorele pealikule säravatest merevaiguhelmestest kee. Kolumbus olevat olnud üllatunud, kui ta sai vastu merevaiguga kaunistatud kingapaari.

Mis on merevaik?

Dominikaani vabariigi merevaik on ühe väljasurnud laialehise troopikapuu hangunud vaik. Selle sugulasliik vaigu-lokustpuu kasvab praegugi Kariibi mere saartel ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Muistsele Dominikaani „merevaigupuule” kõige lähedasem liik kasvab aga ainult Ida-Aafrikas. Euroopa Baltimaade merevaik on pärit okaspuudelt.

Kuidas merevaik tekib? Esiteks peab puukoorde kuidagi ava tekkima: kas murdub oks, tüvesse tekib lõhe või ründavad puud mardikad. Seejärel immitseb puu haavadesse kleepuv vaik, et neid parandada. Putukad või teised väiksed olendid, kes kleepuvad vaigu külge, jäävad lõpuks täiesti selle sisse kinni. Erinevalt puu mahlast, mis koosneb veest ja toitainetest, koosneb vaik terpeenidest, alkoholidest ja estritest. Need kemikaalid näivad toimivat niiskust imavate ainete ja antibiootikumidena ning palsameerivad kõik vaigu sisse vangi jäänud putukad ja taimed. Õigete keskkonnatingimuste juures tardub vaik aeglaselt merevaiguks, säilitades aastatuhandeid tervena kõik, mis selle sees on. Seega on merevaik muistsete puude tardunud vaik.

Kadunud aarde otsimine

Kuigi merevaiku on kõikjal maailmas, leidub seda kõigest umbes 20 piirkonnas sellisel määral, et kaevandamine end ära tasub. Suurem osa merevaigust kaevandatakse praegu Baltikumis, Dominikaani vabariigis ja mõningais paigus Mehhikos.

Merevaigu kaevandamine on vaevanõudev töö. Paljude teadlaste arvamuse kohaselt peab vaik olema olnud maa sees kas märjas savis või liivas, enne kui see merevaiguks muutub. Paljud Dominikaani vabariigi  merevaigukaevandused paiknevad lopsaka subtroopilise metsaga kaetud mägistel aladel, kuhu pääseb mööda järske mägiteid ligi üksnes jala või eesliga.

Mõned kaevandused on laiad ja sügavad augud, teised aga kitsad, kuni 200 meetri pikkused tunnelid. Kuna masinad ja lõhkeained võivad merevaiku purustada, peavad kaevurid murdma lahti kõva liivakivi ja rasket savi kas peitli, kirka või labidaga. Tihtipeale on kaevuri ainsaks valgusallikaks vaid küünlatuli.

Kõva koorega kivimist saab lihvitud ehe

Pärast seda, kui merevaik on ümbritseva kivimi seest kätte saadud, viib kaevur selle heleda päikesevalguse kätte, peseb seda ning eemaldab ühelt poolt kõva kooriku. Seejärel niisutab ta pinda õliga, et näha, kas selle sees on kivistunud selgroogseid, putukaid või muud orgaanilist ainet, mida merevaik võib sisaldada. Dominikaani vabariigist leitud merevaigus võib putukas näha olla 100 tükist ühes. Baltimaade merevaigus näeb aga putukaid vaid 1000 tükist ühes. Üks põhjus on selles, et Baltimaade merevaik on tavaliselt läbipaistmatu, 90 protsenti Dominikaani vabariigi merevaigust aga läbipaistev.

Merevaik sorteeritakse hoolikalt suuruse, kuju, värvuse ja sisaldiste järgi. Igal nädalal kaevandatud tuhandetest merevaigutükkidest on suurem osa väikesed. Mitte aga kõik. Üks Dominikaani vabariigist leitud merevaigutükkidest kaalub umbes kaheksa kilogrammi. Väiksed tükid, mille sees pole ei taimi ega loomakesi, tehakse eheteks. Kõige väärtuslikumad tükid lähevad aga erakollektsionääride kätte või muuseumidesse.

Tavaliselt on merevaigu värvus kollane. Dominikaani vabariigis kaevandatakse aga iga kuu ka mõningaid siniseid merevaigutükke. Veelgi haruldasem on roheline merevaik. Arvatakse, et värvus sõltub vaigu keemilisest koostisest ja ümbritseva pinnase mineraalidest.

Pilk muistsesse metsa

Tänu ainulaadsetele omadustele on merevaik ja selle „vangid” jäänud kauemaks püsima kui lopsakas troopiline ökosüsteem, kust need pärit on. Enamiku fossiilide orgaaniline aine on kivistunud, selle algne struktuur on asendunud mineraalidega. Merevaik on aga ise orgaaniline aine nagu selle sees olevad loomad ja taimed. Kui merevaik paistab läbi, saab selle muistseid aardeid uurida ja kolmemõõtmeliselt pildistada ilma neid kahjustamata. Seepärast ongi merevaiku kutsutud kuldseks aknaks minevikku, kuna see sisaldab peale putukate ja väikeste selgroogsete ka taimi ning selle kaudu võib teada saada, milline kliima kunagi valitses.

 Millised on kõige väärtuslikumad merevaigu sisaldised? Palju sõltub kollektsionääri vaatenurgast. Kõige hinnalisemad sisaldised on need, mida merevaigu kollektsionääride seas peetakse kolmeks aardeks – skorpionid, sisalikud ja konnad. Kuna need on suuremad ja tugevamad kui paljud putukad, jäid vaid vähesed vaigu sisse kinni. Vaigu vangistusse jäid tavaliselt väga väiksed, haigusest nõrgad või röövloomade poolt vigastatud isendid. Kui haruldased on sellised leiud? Väga haruldased! Ühe kollektsionääri sõnul on leitud ühtekokku vaid 30–40 skorpioni, 10–20 sisalikku ja 8–9 konna. Need leiud on tõesti väga väärtuslikud. Tükike merevaiku, mille sees on väike konn, leiti Dominikaanist 1997. aastal ning selle väärtus on üle 50 000 USA dollari.

Mõned teadlased peavad aga huvitavamaks teistsuguseid leidusid. Kuna putukad jäid tihtilugu vaiku kinni kiiresti, sisaldavad paljud merevaigutükid hetkvõtteid muistsest ajaloost. Merevaiku on jäädvustatud putukate käitumine, näiteks röövputukate ja nende ohvrite suhted. Mõned merevaigutükid, mis sisaldavad mune, kooruvaid vastseid, loodetega ämblikukookoneid ja äsja koorunud ämblikke, aitavad teadlastel uurida ämblike arengustaadiume. Üks merevaigutükk, mida hoitakse Saksamaal Stuttgardi muuseumis, sisaldab 2000 sipelgast koosnevat kolooniat.

Merevaigu vangide kaudu saab üht-teist teada ka muistsete metsade floora kohta. Tänu merevaigus säilinud õitele, seentele, sammaldele, lehtedele ja seemnetele on teadlased suutnud ära määrata paljud muistsed taimed ja puud. Teadlased on küllaltki veendunud, et tol ajal eksisteerisid ka viigipuud, kuigi ühtki viigipuu lehte ega oksakest pole leitud. Miks? Kuna merevaigu seest on leitud mitut liiki herilasi, kes elavad ainult viigipuu viljades. Seega on loogiline järeldada, et metsades kasvasid ka viigipuud.

Kas minevikku saab taastada?

Mõned aastad tagasi tehti film, mis põhines eeldusel, et dinosaurusi võib hakata taaslooma merevaiku jäänud sääskedest leitud dinosauruse vere DNA-st. Paljud teadlased aga kahtlevad selle tegelikus võimalikkuses. Igal elusolendil on oma DNA, mis sisaldab kodeeritud juhiseid, millest sõltuvad pärilikud omadused. Kuigi tänu teaduslikele eksperimentidele on merevaigust leitud putukate ja taimede DNA-st saadud väikseid fragmente, ei ole nende abil siiski võimalik väljasurnud loomi ja taimi uuesti luua.

Nende DNA pole üksnes kahjustunud, vaid ka puudulik. Ühe hinnangu järgi moodustavad taastatavad fragmendid võib-olla vähem kui ühe miljondiku organismi kogu geneetilisest koodist. Rekonstrueerida see kood täielikult võrduks tuhandete lehekülgedega raamatu taastamisega, millest on järgi vaid üks poolik lause. *

Igal juhul on dinosauruste kloonimine tekitanud taas huvi merevaigu vastu ning kõikjal maailmas on muuseumides merevaigunäitusi. Dominikaani Vabariigi Santo Domingo Merevaigu Maailmamuuseumis võivad külastajad nautida interaktiivseid näitusi ning uurida merevaiku võimsate mikroskoopide all. Muuseumi töökojas valmistavad oskuslikud käsitöölised töötlemata merevaigust kauneid ehteid ja fossiilidega merevaigutükkidest juveele.

Merevaik on köitnud inimesi aastasadu. Tänapäeval hinnatakse merevaiku selle sooja ja müstilise ilu tõttu. Samuti väärtustatakse seda teadmiste pärast, mida see mineviku kohta annab.

[Allmärkus]

[Pildid lk 17]

Merevaigust on leitud mitmesuguseid putukaid, samuti konnasid

[Pildid lk 18]

Väikestest merevaigutükkidest saavad ehted

[Piltide allikaviited lk 17]

Putukad merevaigus lk 2, 16 ja 17 ning ehted lk 18: Cortesía Museo Mundo de Ambar, Santo Domingo RD - Foto Gianfranco Lanzetti; lk 17 konn: Cortesía Museo Mundo de Ambar, Santo Domingo RD e Nelson Fulgencio - Foto Gianfranco Lanzetti