Tule kaks palet

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

TULI võib olla nii sõber kui ka vaenlane. Ta võib maastikku uuendada või laastata. Suured põlengud võivad kasvada tohutuks hävitusjõuks, mida on äärmiselt raske kontrollida.

Ühe näitena tule laialdasest ja raevukast laastamistööst võib meenutada seda, mis toimus 1997. aastal Indoneesias. Sel aastal rüüstasid maad metsatulekahjud, mis põhjustasid tohutut kahju loodusele, rahva tervisele ja majandusele. Põlenguist tõusnud tihe suits levis kaheksa naabermaani, mõjutades kokku ligikaudu 75 miljonit inimest. Teadete kohaselt vajasid seoses astma, kopsupuhituse ja südame-veresoonkonna haiguste ning silma- ja nahaprobleemidega tervelt 20 miljonit inimest arstiabi.

Singapuris tõusis õhureostus ärevusttekitava tasemeni. Linna kattis tihe suitsupilv. „Oleme oma kodudesse nagu vangid suletud,” kurtis üks elanik, kes kartis oma kliimaseadmega varustatud majast välja minna. Halvimatel päevadel varjas hägu isegi päikese.

Järgmisel, 1998. aastal sundis maruliselt lähenenud tulekahju kodudest pagema 8000 Briti Columbia provintsi elanikku, kusjuures see oli vaid üks tol aastal Kanadas möllanud ligi tuhandest metsapõlengust, millest 115 peeti mingil hetkel tõkestamatuteks. Alberta provintsi põhjaosas hävis ühes tulekahjus 35 000 hektarit metsa. Üks elanik märkis: „Jäi mulje, nagu oleks tuumapomm plahvatanud. Ümbruse kohal hõljus hiiglaslik tume pilv.”

Tule ohtlik pale

Tuli on võimas loodusjõud. Raevukalt lõõmav metsapõleng võib ümber kujundada maastiku, muuta taimeliikide vahelist tasakaalu ja loomakooslust ning ohustada elu ja omandit.

Suur põleng suurendab ka erosiooni tõenäosust. Paduvihmad, mis sageli kuumale suvele järgnevad, võivad ärapõlenud taimestikuga aladelt mulla minema uhtuda. Mõjutatud on ka taimeliigid. Mõned õrnemad liigid jäävad kiratsema ja surevad välja, teised jälle kohanevad uues olukorras hästi. Paraku on aga põlendikel enamasti jõudsad kasvama just kahjulikud umbrohud, mis kipuvad võimust võtma kogu maastikul ja lämmatama algse taimestiku.

Metsatulekahjud seavad seega ohtu ka loomad, kes toituvad kindlat liiki kohalikest taimedest. Austraalias kuuluvad ohustatud liikide hulka sealsed imetajad koaalad ja rebaskuusud, kes võivad kergesti välja surra, kui tuli peaks hävitama liiga palju nende elupaiku. Möödunud kahesaja aasta jooksul on Austraalia kaotanud 75 protsenti oma vihmametsadest, 66 protsenti metsamaastikust ning 19 imetaja- ja 68 taimeliiki, millest enamikku kusagil mujal maailmas ei leidu.

Kuna linnad on järjest kaugemale metsade ja põõsastute suunas laienenud, on inimesedki metsapalangute laastavate tagajärgede vastu üha kaitsetumaks muutunud. Detsembris 1997 möllas Austraalias Sydney äärelinnades ja  mitmes Sinimägede ümbruses asuvas väikelinnas sadu tulekahjusid, nii et ühtekokku oli leekides enam kui 250 000 hektarit. Umbes pool põlengutest väljus kontrolli alt. Kohalik tuletõrjepealik nentis, et need olid viimase 30 aasta kõige hullemad tulekahjud. Sajad inimesed olid sunnitud kodudest evakueeruma ja nii mõnedki elumajad hävisid tules. Samuti nõudsid põlengud kaks inimelu. 2001. aasta detsembri lõpus puhkenud metsatulekahjudes, mille põhjuseks peetakse süütamist, hävis 753 000 hektarit metsa ja põõsastuid.

Tulekahjude põhjuseid

Kontrollimatute tulekahjude puhkemises võib olla süüdi mitu tegurit. Üheks looduslikuks teguriks on El Niño ilmastikunähtus, mis põhjustab periooditi kuumi ja kuivi ilmaolusid mitmel pool maailmas. Maal, mida tabab El Niñost tingitud tavapäratu kuivus, valitsevad tulekahju tekkimiseks lausa ideaalsed tingimused.

Sagedamini on aga tulekahjude põhjuseks inimeste hoolimatus. Tahtlikku maastiku põlemapanemist peetakse paljudes maades kriminaalkuriteoks. Arvestuste kohaselt puhkesid üle poole Austraalias Uus-Lõuna-Walesi osariigi riigimetsades toimunud põlengutest kas süütamise või hooletuse tõttu.

Veel üheks suuri tulekahjusid põhjustavaks teguriks on vastutustundetu ümberkäimine keskkonnaga. Metsade mahavõtmise tagajärjel on metsad muutunud üha tuleohtlikumaks. Raietöödest mahajääv puupraht suurendab kõdukihti, millest tuli toitu saab. Samuti saab päikesevalgus lagedaks tehtud kohtades vabalt kõdukihti tungida ja seda kuivatada. Kui see kuiv materjal juba sädemest süttib, võib tagajärjeks olla kergesti kontrolli alt väljuv metsapõleng.

Lisaks võivad tulekahjude probleemi teravdada majanduslikud kaalutlused. Indoneesias on maaviljeluses juba sajandeid rakendatud alepõletamist, ilma et see oleks looduse tasakaalu suurt mõjutanud. Kui põllumehed kasutavad tuld hoolikalt ja piiratud viisil, on sellel keskkonnale umbes samasugune mõju nagu looduslikel põlengutel. Viimasel ajal on aga traditsioonilist aleviljelust hakatud industrialiseerima ning selle maht on seeläbi suurenenud.  Maailmas üha kasvava palmiõlinõudluse tõttu on metsi raadatud kiirekasvuliste ja tulutoovate palmide istandusteks. Lihtsaim ja odavaim viis maa puhastamiseks on loodusliku taimestiku põletamine. Nõnda põletatakse maha sadu hektareid, ilma et mõeldaks piisavate metsaalade säilitamise pikaajalisele kasule.

Tule sõbralik pale

Ehkki tuli võib külvata tohutut hävingut, võib ta samas paljudele taime- ja loomaliikidele ka väga soodsalt mõjuda. Sellel võib looduse tasakaalu säilitamisel olla isegi ülimalt oluline roll. Mismoodi?

Tuli on inimese vanimaid sõpru. See on andnud talle sooja ja valgust ning võimaldanud valmistada toitu. Austraalia põliselanikud on kasutanud tuld oma igapäevastes tegemistes juba sajandeid. Yanyuwa-hõimurahva jaoks on tuli niivõrd tähtis, et neil on sellega seoses oma kümmekond sõna. Näiteks võsa- või metsapõlengu puhul võivad nad kasutada sõna kambambarra. Sõna warrman tarvitatakse paljaks põlenud maa-ala kohta, kus on hea küttida. Laineliselt ülespoole tõusvat suitsu, mis moodustab pilve, nimetatakse rrumarri’ks.

Need põliselanikud rakendavad oma maal teatud laadi aleviljelust, et rajada värskeid rohumaid jahiloomadele. Väikeste, vähese intensiivsusega põlengute abil vähendavad nad surnud ja kuivanud taimede hulka, kust metsatulekahjud peamiselt toitu saavad. Taolised järelevalve all toimunud põlengud on võimaldanud aborigeenidel oma maal hästi ära elada ning samas säilitada ka taimede-loomade kasvu- ja elupaigad. Samuti on see kahandanud inimestele ohtlike metsatulekahjude riski.

Kavandatud põlengute väärtus

Kui veidi enam kui 200 aastat tagasi jõudsid Austraaliasse Euroopast sisserännanud asunikud, hakkas see inimese, looduse ja tule vaheline habras tasakaal häiruma. Eurooplase seisukohalt oli metsapõlengutele vaja ilmtingimata lõpp teha. Tulekahjud harvenesid, kuid metsakõdu suurenenud hulga tõttu muutusid aeg-ajalt siiski esinenud põlengud üha ägedamaks ja raskemini kontrollitavaks. Hilisematel aegadel on valitsused põlisaustraallaste tavadest aga õppust võtnud ning välja arendanud kavandatud põletamiste strateegia. See meetod võimaldab hoida tulekahjusid kontrolli all ega lase neil kasvada ohtlikuks palanguks. Metsa- ja võsapõlengute hooajavälisel perioodil korraldatakse väikseid tulekahjusid, mis tänu aeglasele levikule ja madalatele leekidele hävitavad metsaprahti ilma puid kahjustamata. Üldjuhul kustutab taolised põlengud õhtune kaste.

Kavandatud põlengute eesmärgiks on kaitsta elu ja omandit ning samas säilitada kohaliku taimestiku ja loomastiku mitmekesisust. Samuti suudavad need tõkestada mõningate sissetoodud umbrohuliikide agressiivset pealetungi. Lisaks aitavad need tagada kohalike  loomade püsimajäämiseks vajalike elupaikade mitmekesisuse.

Mõningate taimeliikide puhul näib tuli olevat hädavajalik seemnete idanemiseks. Neil seemnetel on äärmiselt kõva väliskest, mille mõranemiseks on vaja suurt kuumust, et niiskus saaks seemnesse imenduda. Uuringud näitavad, et ka põlengusuits aitab seemne idanemisele kaasa. Suitsus on tervelt 70 ühendit, mis arvatakse mõjutavat seemne idanemist, üheks tähtsaks ühendiks on neist lämmastikdioksiid.

Äsjapõlenud maa-ala pinnases on rikkalikult toiteelemente, nagu näiteks lämmastikku ja fosforit. Tulekahju muudab lehekõdus talletunud toitained taimedele omastatavaks, võimaldab suuremal hulgal päikesevalgusel pinnasesse tungida ja loob uutele taimedele ideaalse kasvupinna. Näiteks hakkavad akaatsiad pärast tulekahju seemneist uuesti kasvama ning sirguvad põlengujärgsetes oludes üldiselt üsna jõudsasti.

Samuti paistavad paljud loomad põlengujärgsetest tingimustest kasu saavat, sest uus tärkav taimestik on märksa õrnem ja mahlasem. Mõningad känguru- ja vallabiliigid eelistavadki sagedasti põlevaid metsaalasid. Nende kohta on öeldud, et nad lausa sõltuvad tulekahjudest, kuna taimed, millest nad toituvad ja mis neile varju pakuvad, vajavad omakorda põlenguid, et taastuda ja püsima jääda.

Ikka veel palju õppida

Tule kahte palet on hakatud küll paremini mõistma, kuid tulekahjude mõju keskkonnale on keerukas valdkond, mille kohta on ikka veel palju õppida. Rohkem uurimist vajab tule mõju konkreetsetele taime- ja loomaliikidele. Samuti on tarvis uurida tulekahjude mõju ökosüsteemile laiemas ulatuses. Vastust vajavad küsimused: kas tulekahjud soodustavad kasvuhooneefekti teket? Millist mõju avaldab tulekahjudest tõusev suits ilmastikule? Kuidas tulekahjud eri oludes käituvad?

Praegusajal on loodud mitmesuguseid arvutiprogramme, mis aitavad prognoosida kahjutule käitumist. Nende töö põhineb nii tulematerjali kui ka temperatuuri, tuule kiiruse ja muude ilmastikutingimuste kohta saadud andmete analüüsimisel. Kahjuks ei ole praegused mudelid alati täpsed, need ei suuda ennustada ebaharilikke nähtusi, nagu äkilisi tulepahvakuid või ootamatut tulekahju ägenemist. 1997. aasta Sydney põlengute kustutamisel sai ühe taolise leegipahvaku tagajärjel surma kaks kogenud tuletõrjujat.

Suurte tulekahjude kulgu on eriti raske prognoosida, kuna need suudavad ise ilma kujundada, tekitades tugevaid tuuli, pilvi ja isegi äikesetormi. Taolised tuuled võivad oma suunda ja kiirust äkitselt muuta, mistõttu tuli levib väga ebastabiilselt. Teadlased loodavad neid tegureid ning andmeid maastiku tüübi ja kallaku ning tulematerjali jaotuse kohta arvesse võttes praeguseid arvutimudeleid parandada.

Selle eesmärgi saavutamiseks on USA riiklik atmosfääriuuringute keskus (NCAR) Colorados alustanud ühe projektiga. NCAR on paigaldanud transpordilennukile C-130 moodsa teadusliku seadmestiku ja seitse parda-tööjaama, mis kõik on tiheda isolatsiooniga kaitstud. Lennuk on kavandatud lendama üle lõõmava metsatulekahju ja tiibadele kinnitatud andurite abil andmeid koguma. Seejärel töödeldakse neid andmeid arvutites. Lisaks on lennukil infrapunakaamera „Thermacam”, millega on võimalik näha tulekahju iga osa suhtelist intensiivsust. Sel moel õpivad NCAR-i teadlased parandama praeguseid mudeleid tule käitumise kohta.

Loodetakse, et need parandatud arvutimudelid aitavad ekspertidel kontrollida tulekahjusid märksa ohutumalt kui varem. Samuti vähendab võime tulekahju kulgu täpselt prognoosida riske, millega seisavad silmitsi tuletõrjujad kogukonna kaitsmisel.

Tuli võib olla kontrolli alt väljudes laastav ja hävingut külvav vaenlane, ent samas võib ta olla ka hea sõber. Ta mängib olulist rolli looduse tsüklites, mis Looja on kehtestanud, et maad pidevalt uuendada ning taimestiku ja loomastiku tasakaalustatud mitmekesisust säilitada.

[Pilt lk 25]

Segaduses punahirved põgenemas tulekahju eest, mis Montana Bitterrooti jõeorus hooga edasi tungib

[Allikaviide]

John McColgan, BLM, Alaska Fire Service

[Pilt lk 26]

Järelevalve all korraldatud põleng Austraalias

[Allikaviide]

Photo provided courtesy of Queensland Rural Fire Service