Vargsi toimivad relvad – kui reaalne on oht?

PÜÜDED sõjaajal haiguste abil surma külvata pole sugugi uus nähtus. 14. sajandil katapulteeriti Ida-Euroopas üle piiramisrõngas linna müüride katkuohvrite surnukehasid. 400 aastat hiljem andsid Briti ohvitserid Prantsuse ja Indiaani sõja ajal Ameerika indiaanlastele rahuläbirääkimiste käigus teadlikult rõugepisikutega nakatatud tekke. Vallandus epideemia, mis viis indiaanlaste alistumiseni. Ent alles 19. sajandi lõpus avastati, et nakkushaigusi põhjustavad mikroobid. See teadmine avas uusi kohutavaid võimalusi haiguste kasutamiseks relvana.

Muidugi on tänu meditsiini ja teaduse edusammudele töötatud välja ka ravimeid ja vaktsiine. Nende abil on haigusi väga edukalt ravitud ja ennetatud. Ometi on nakkushaigused jäänud kõigist neist edusammudest hoolimata kohutavaks vaenlaseks, mis nõuab igal aastal enam kui 17 miljoni ja iga päev umbes 50 000 inimese elu. Milline hirmus paradoks: samal ajal kui ühed andekad mehed ja naised on pühendanud oma elu inimeste haiguste vastu võitlemisele, on teised sama innukalt ja oskuslikult keskendunud inimeste hävitamisele haiguste vahendusel.

Püüded bioloogilisi relvi keelustada

Rohkem kui 25 aasta jooksul püüdsid Ameerika Ühendriigid, endine Nõukogude Liit ja paljud teised riigid oma võimuahnuses töötada välja bioloogilisi relvi. Ent aastal 1972 otsustasid need riigid ühiselt sellised relvad keelustada. Kuid mõningad riigid jätkasid salaja nende väljatöötamist ja uurimist ning soetasid tohutud surmatoovate bioloogiliste toimeainete varud ja ka nende sihtpunkti toimetamise vahendid.

Mis viis selliste relvade ametliku keelustamiseni? 1970. aastate algul valitsenud arusaama järgi olid bioloogilised toimeained, kuigi ülitõhusalt tapvad, lahinguväljal relvana kasutamiseks üsna sobimatud. Üks põhjus on see,  et neil pole kohest toimet – sümptomid ilmnevad mõne aja pärast. Teine põhjus on see, et nende tõhusus oleneb tuulest ja muudest ilmastikuoludest. Lisaks mõistsid riigid, et kui üks riik kasutab teise riigi vastu biorelva, siis võtab rünnatav vastulöögi andmisel tõenäoliselt kasutusele oma biorelvaarsenali või tuumarelvad. Kolmandaks: paljudele inimestele oli moraalselt vastumeelne levitada sihiteadlikult elusorganisme eesmärgiga kaasinimesi sandistada või tappa.

Tõenäoliselt ei hoia ükski neist põhjustest tagasi inimesi, kes pulbitsevad vihast ning on valmis hülgama kõik tavapärased moraalinormid. Neile, kel on himu valimatult tappa, meeldivad biorelvad üliväga. Biorelvi saab salaja valmistada ja laiali külvata. Ründaja saab ise varju jääda, ning kui ründaja ongi teada, pole sugugi kerge anda vastulööki terroristide võrgustikule, mis on paljudesse maadesse rakukesi organiseerinud. Lisaks võib vargsi korraldatav, nähtamatu, pikkamisi toimet avaldav ja surmakülvav bioloogiline rünnak juba ainuüksi paanika kaudu elanikkonda destabiliseerida. Rünnakud põlluviljadele ja karjale võivad tuua kaasa toiduainete nappuse ja majandusliku katastroofi.

Veel üheks ajendiks on see, et biorelvade väljatöötamine on suhteliselt vähekulukas. Ühes analüüsis võrreldi kulusid kaitsetu tsiviilelanikkonna tapmisele eri relvadega ühe ruutkilomeetri kohta. Tavarelvade puhul arvati kuludeks 2200 eurot, tuumarelvade puhul 880 eurot, närvigaaside puhul 660 eurot ja biorelvade puhul 1,1 eurot ruutkilomeetri kohta.

Terroristide ees seisvad tehnoloogilised takistused

Meedia on avaldanud teateid, et mõningad terroristide grupid on teinud katsetusi biorelvadega. Üks asi on aga biorelvi katsetada, hoopis teine asi nendega tõhusat rünnakut korraldada.

Et olla edukas, peab terrorist või terroristlik organisatsioon lahendama keerukad tehnoloogilised probleemid. Esiteks tuleb terroristil hankida piisavalt tõhusalt tappev haigusetekitaja tüvi. Teiseks peab ta teadma, kuidas haigusetekitajat õigesti ja turvaliselt kasutada ning hoiustada. Kolmandaks peab ta oskama seda suuremas koguses toota. Tegelikult on juba üliväiksed mikroorganismide kogused küllalt tapvad selleks, et teha laastamistööd viljapõllul, karja või linnaelanike seas, eeldusel, et patogeen toimetatakse täpselt sihtmärgini. Kuid bioloogiliste toimeainete eluvõime väljaspool laboratooriumi on vilets. Tegelikkuses jõuab sihtmärgiks valitud elanikkonnani vaid murdosa bioloogilisest toimeainest, mistõttu vajatakse mõõtmatult suuremaid ainekoguseid, et rünnak kujuneks hukatuslikuks.

Ja see pole veel kõik. Terrorist peab oskama haigusetekitajat elu- ja nakatamisvõimelisena hoida, kui ta seda hoiukohast rünnakupaigani transpordib. Lõpuks peab ta teadma, kuidas patogeeni tõhusalt laiali puistata. See eeldab, et haigusetekitaja osakesed on sihtkohta toimetatult õiges suuruses, et neid kasutatakse piisavalt suurel maa-alal ning et nende kontsentratsioon on küllaldane, et põhjustada massilist nakatumist. Ülihea ettevalmistusega USA teadlastel kulus üle kümne aasta, et töötada baktersõja pidamise tarbeks välja töökindel biorelvade kohaletoimetamise süsteem. Kui bioloogiline toimeaine on piserdatud atmosfääri, võivad mikroorganismid päikesevalguse ja temperatuurimuutuste tõttu surra. Niisiis, et bioloogilisest toimeainest relv teha, läheb tarvis üksikasjalikke teadmisi bioorganismide käitumise kohta õhus.

 Arvestades neid paljusid tehnoloogilisi takistusi, pole sugugi üllatav, et bioloogiliste relvadega on üritatud nii vähe terrorirünnakuid korraldada. Lisaks on need üritused põhjustanud vaid väikseid kaotusi. Hiljutised antraksikirjad tapsid Ameerika Ühendriikides viis inimest. Ka see on väga traagiline, ent kaotused olid väiksemad kui need, mida võib põhjustada väike plahvatus või isegi tulirelva kasutamine. Uurijad on arvestanud välja, et alates aastast 1975 on 96 protsendi maailmas toimunud rünnakute korral, kus kasutati keemilisi või bioloogilisi toimeaineid, saanud surma või haavata mitte rohkem kui kolm inimest.

Pidades silmas eduka biorünnaku korraldamisega seotud raskusi, teatas Briti-Ameerika Julgeolekuteabenõukogu: „Ehkki valitsustel tuleb arvestada keemilise ja bioloogilise terrorismi mitmesuguste ohtudega, on enamiku analüütikute arvates ülimalt ebatõenäoline, et massilistele kaotustele viitavad katastroofistsenaariumid võiksid teoks saada, kuigi seda ei saa täielikult välistada.” Ehkki tõenäosus võib olla väike, võivad sellise rünnaku tagajärjed olla siiski kohutavad.

Kurjakuulutavad faktid

Siiani oleme toonud ära lohutavaid fakte: nii tehnoloogilised raskused kui ka sündmuste senine kulg muudavad katastroofilised bioloogilised rünnakud vähe tõenäoliseks. Ent on ka kurjakuulutavaid fakte – ajaloosündmused pole kindel teejuht tulevikku. Ehkki toimunud rünnakud pole olnud üldjuhul edukad, ei välista see nende edukust tulevikus.

Kartusi äratab see, et üha rohkem on terroriste, kes on võtnud nõuks tappa suuri inimhulki. Lisaks sellele, et terrorirühmituste tehnoloogilised oskused on suurenenud, on terroristlikke grupeeringuid, kelle käsutuses on sellised rahalised ja tehnilised vahendid, mis võrduvad juba mõne valitsuse omadega.

Spetsialistid ei näi muretsevat selle üle, et riigid võiksid anda terrorirühmituste käsutusse biorelvi. Üks analüütik ütles: „Ükskõik kui julmad, ambitsioonikad ja ideoloogiliselt äärmuslikud ka valitsused poleks, ei taha nad sugugi anda mittetavarelvi terrorirühmitustele, kelle üle neil pole täit kontrolli; valitsustel võib tekkida ahvatlus kasutada ise selliseid relvi esmalöögi andmisel, ent on tõenäolisem, et nad kasutavad neid pigem ähvardamiseks kui tegelikuks sõjapidamiseks.” Asjatundjaid teeb murelikuks see, et ülihea ettevalmistusega teadlasi võidakse tulutoovaid pakkumisi tehes värvata töötama terrorirühmituste heaks.

Disainitud haigusetekitajad

Muret tekitavad ka biotehnoloogia edusammud. Teadlaste käsutuses on juba oskusteave olemasolevate patogeenide muutmiseks erakordselt tapvateks, ent samas hõlpsasti käsitletavateks. Nad oskavad geneetiliselt muuta kahjutuid mikroorganisme, nii et need toodaksid toksiine. Ka võidakse organisme töödelda nõnda, et neid ei suudeta tavameetoditega avastada. Peale selle võidakse mikroorganismid muuta  võimeliseks taluma antibiootikume, standardseid vaktsiine ning ravimeetodeid. Näiteks endisest Nõukogude Liidust mujale siirdunud teadlased on väitnud, et nad töötasid välja katkuvormi, mis on resistentne 16 antibiootikumile.

Arvatakse, et biotehnoloogia ja tehnogeneetika areng loob järjest uusi võimalusi. Teadlased võivad nii-öelda segada geneetilisi kaarte, et töötada välja arvukalt biorelvi, mis on tapvamad ja vastupidavamad ning mida on kergem toota ja laiali puistata. Need võidakse kujundada selliseks, et nende mõju saab täpsemalt ette arvata ja kontrollida. Disainida võidakse selliseid patogeene, kes pärast kindlaksmääratud arvu rakulisi jagunemisi surevad – teinud oma tapatöö, nad kaovad.

 Ka võidakse tulevikus töötada välja erilisi vargsi toimivaid relvi. Näiteks võivad ülimalt spetsiifilised relvad hävitada immuunsüsteemi enda – selle asemel et ohver nakatuks mingisse konkreetsesse haigusse, muutub ta vastuvõtlikuks paljudele haigustele. Kui selline tappev AIDSi-taoline viirus välja ilmub, ei teaks keegi, kas selle taga on looduslik mutatsioon või vaenlase laboratooriumis sepitsetud geneetiline manipulatsioon.

Tehnoloogilised edusammud on muutnud sõjaväelaste mõtteviisi. Üks USA mereväeohvitser kirjutas: „Relvaloojad on alles asunud biotehnoloogilise revolutsiooni pakutavaid võimalusi uurima. On kainestav mõista, et tegelik areng on alles ees.”

[Kast lk 6]

Mis on bioloogiline sõda?

Termin „bioloogiline sõda” viitab haiguste tahtlikule levitamisele inimeste, loomade ja taimede seas. Haigus puhkeb siis, kui rünnatav elanikkond on nakatunud elavate mikroorganismidega. Need organismid paljunevad (mõned toodavad toksiine) ja mõne aja pärast hakkavad ilmnema haigussümptomid. Mõningad biorelvad põhjustavad teovõimetust, teised surma, mõningaid aga saab kasutada põllukultuuride ründamiseks ja hävitamiseks.

[Kast/pildid lk 8, 9]

Infot biorelvade kohta

Siberi katk ehk antraks. Spoore moodustava bakteri põhjustatud nakkushaigus. Antraksi kopsuvormi varased sümptomid võivad meenutada tavalist külmetushaigust. Mõne päevaga sümptomid ägenevad ning tekivad tõsised hingamisprobleemid ja šokk. See antraksi haigusvorm lõpeb sageli surmaga.

Antraksiga kokku puutunud inimeste nakatumist saab hoida ära antibiootikumidega. Oluline on varajane ravi; viivitamine kahandab ellujäämisvõimalust.

Antraksi levimine otse inimeselt inimesele on äärmiselt ebatõenäoline ja võib-olla hoopis välistatud.

20. sajandi teisel poolel töötati välja antraksi kasutamine relvana paljudes maades, sealhulgas Ameerika Ühendriikides ja endises Nõukogude Liidus. Arvatakse, et biorelvaprogrammi arendavate maade arv kasvas 10-lt aastal 1989 17-ni aastal 1995. Pole teada, mitu neist riikidest töötab antraksiga. USA valitsuse hinnangul võib 100 kilo aerosoolantraksi pihustamine suure linna kohal külvata sama palju surma kui vesinikupomm.

Botulism. Lihaste halvatusnähte esilekutsuv haigus, mida põhjustab mürki eritav bakter. Toidust põhjustatud botulismi sümptomid on kahelinägemine või nägemisteravuse vähenemine, silmalaugude vaje, kõnehäired, neelamistakistus ja suu kuivamine. Lihasnõrkus haarab alates õlavööst kogu keha. Hingamislihaste halvatus võib põhjustada surma. Botulism ei kandu inimeselt inimesele.

Piisavalt varakult manustatud antitoksiin leevendab sümptomeid ja vähendab surmaohtu.

Mürkaine botuliin on biorelvana juhtival kohal nii seepärast, et see on teadaolevalt üks mürgisemaid aineid, kui ka seepärast, et seda on suhteliselt kerge toota ja transportida. Lisaks vajavad nakatunud pikaajalist intensiivravi. Kahtlustatakse, et mitu riiki on töötamas välja botuliini biorelvana kasutamist.

Katk. Bakteri põhjustatud ülinakkav haigus. Surmava kopsukatku esmasümptomid on palavik, peavalu, nõrkus ja köha. Järgneb septiline šokk; ilma varase antibiootikumravita on surm peaaegu kindel.

See haigus levib inimeselt inimesele süljepiisakestega.

14. sajandil tappis katk viie aastaga Hiinas umbes 13 miljonit ja Euroopas 20–30 miljonit inimest.

1950.–1960. aastatel töötasid nii Ameerika Ühendriigid kui ka endine Nõukogude Liit välja kopsukatku levitamise meetodid. Arvatakse, et katku relvaks muutmise kallal töötas tuhandeid teadlasi.

Rõuged. Viiruse põhjustatud väga nakkav haigus. Esmasümptomid on kõrge palavik, väsimus, pea- ja seljavalud. Hiljem ilmuvad valulikud villid, mis täituvad mädaga. Üks kolmest nakatunust sureb.

Maailmast kõrvaldati rõuged aastal 1977. Tavapärane rõugete vastu vaktsineerimine lõpetati 1970. aastate keskel. Enne seda vaktsineeritud inimeste immuunsustase on küsitav, kui mitte olematu. Rõugete vastu pole kindlat ravi.

Haigus levib inimeselt inimesele nakatunud süljepiisakeste kaudu. Viirus võib levida ka saastatud riiete või voodipesu kaudu.

Alates 1980. aastast käivitas Nõukogude Liit eduka programmi rõugeviiruse hiigelkogustes tootmiseks ja nende levitamiseks kontinentidevaheliste ballistiliste rakettide abil. Samuti püüti töötada välja rõugeviiruse tüvesid, mis oleksid tõvestusvõimelisemad ja kanduksid kergemini edasi.

[Pilt]

Antraksi bakter ja kerakujuline spoor

[Allikaviited]

Allikad: U.S. Centers for Disease Control and Prevention, Johns Hopkins Center for Civilian Biodefense Studies.

Antraksihaige: CDC, Atlanta, Ga.; antraksi bakter: ©Dr. Gary Gaugler, Photo Researchers; botulismi bakter: CDC/Courtesy of Larry Stauffer, Oregon State Public Health Laboratory

Katku bakter: Copyright Dennis Kunkel Microscopy, Inc.; rõugeviirus: ©Meckes, Gelderblom, Eye of Science, Photo Researchers; rõugehaige: CDC/NIP/Barbara Rice

[Pilt lk 7]

Hiljuti levitatud antraksikirjad tekitasid kõikjal hirmu

[Allikaviide]

AP Photo/Axel Seidemann

[Pilt lk 7]

Pärast Lahesõda hävitatud keemilised ja biolooglised lennukipommid

[Allikaviide]

AP Photo/MOD