Üksikvanemad, mitmekordsed raskused

„Mind painavad igasugu tunded. Olen veetnud palju öid vannitoas nuttes. Mul pole sugugi kerge.” (JANET, KOLME LAPSEGA ÜKSIKEMA)

PÕHJUSI, miks vanemad üksi lapsi kasvatavad, on mitmesuguseid. Osa on jäänud üksi, kuna nende abikaasa on hukkunud sõjas, loodusõnnetuses või surnud haiguse tõttu.

Mõningate laste vanemad otsustavad omavahel mitte abielluda. Näiteks sünnivad Rootsis peaaegu pooled lapsed väljaspool abielu. Osa peresid on lagunenud ka lahutuse tagajärjel. Uurijate sõnul elab üle 50 protsendi Ameerika lastest mingi aja oma lapsepõlvest ainult ühe vanemaga leibkonnas.

Raskuste mõistmine

Eriti raske koorem on kanda emadel, kes on äsja leseks jäänud. Nad peavad võtma kogu pere eest hoolitsemise enda õlgadele ajal, mil nad ikka veel oma kadunud kaasat leinavad. Selle rolliga kohanemine võib võtta kuid, isegi aastaid, kui nad püüavad hakkama saada majanduslike raskustega ja oma laste lohutamisega. Lesestunud emal võib olla äärmiselt raske selliste lisakohustustega toime tulla. Seetõttu ei pruugi laps saada piisavalt vanemlikku hoolitsust, kuigi see on aeg, mil ta vajab hädasti tähelepanu ja julgustust.

Üksikemad, kes pole oma lapse isaga abiellunud, on tihtipeale väga noored ja kogenematud. Võib-olla pole neil isegi kohustuslikku haridust, sest nad ei saanud kooli lõpetada. Kuna neil pole vajalikke tööoskusi, on nad märksa tõenäolisemalt vaesed ning teevad madalapalgalist tööd. Kui nende sugulased, näiteks vanemad, neid lapsekasvatamisel ei toeta, tuleb neil otsida võimalusi, kuhu jätta laps selleks ajaks, kui nad peavad ise tööl olema. Samuti võib vallasema maadelda emotsionaalsete raskustega, nagu näiteks häbi- ja üksindustundega. Mõned emad võivad karta, et nad ei leia endale lapse tõttu kunagi sobivat abikaasat. Kui üksikvanemate lapsed vanemaks saavad, vaevavad neidki paljud küsimused teise vanema kohta ja samuti tekib neil soov leida puuduva vanema silmis tunnustust.

Ka need vanemad, kes on läinud lahku, elavad suure stressi all. Mõned neist võivad tunda lahutuse pärast suurt viha. Madala enesehinnangu ja valusa hüljatustunde tõttu võivad mõningad vanemad jätta tähele panemata oma laste emotsionaalsed vajadused. Emadel, kes peavad esmakordselt tööd otsima hakkama, võib olla raske laste kasvatamisega toime tulla. Nad võivad tunda, et neil pole ei aega ega energiat hoolitseda oma laste erivajaduste eest, kes peavad  samuti hakkama saama suurte muutustega, mida toob kaasa vanemate lahutus.

Raskused, mida kogevad lahutatud vanemad

Üksikemad tajuvad, et nende laste vajadused on erisugused ja need muutuvad pidevalt. Lahutatud üksikvanematel võib tekkida raskusi eriti selles osas, kuidas leida mõistlikke võimalusi oma lapsi vaimselt juhatada.

Näiteks mõningatel lahutatud lapsevanematel, kes on Jehoova tunnistajad, ei pruugi olla oma laste hooldusõigust. Nad püüavad saada laste külastusaega siis, kui saavad neid võtta kaasa kristlikele koosolekutele. Tänu sellele on lapsel regulaarne kontakt kristliku kogudusega, mis on talle pärast vanemate lahutust suureks toeks.

Lahutatud vanemad, kellel on vähem võimalusi oma lastega regulaarselt kokku saada, peavad otsima viise, et tõendada neile oma armastust ja kiindumust. Et olla edukas lapsevanem, peab vanem arvesse võtma lapse muutuvaid emotsionaalseid vajadusi. Eriti tähtis on see siis, kui laps on jõudnud noorukiikka ning tunneb järjest suuremat huvi seltskondliku tegevuse ja sõprade vastu.

Hea vanem mõistab ka seda, millised on tema lapse võimed, isiksus ja mõtlemisviis (1. Moosese 33:13). Vanema ja lapse vahel valitsevad lähedased ja südamlikud suhted, nii et nad saavad alati vabalt suhelda. Nad usaldavad üksteist ja vestlevad omavahel. Tähtis on, et laps oleks osa vanema elust ja vanem lapse elust.

Tuleb olla mõistlik

Pärast lahutust oleks lastel hea käia regulaarselt läbi mõlema vanemaga. On olukordi, mil vanemad on eri usku, üks on Jehoova tunnistaja, teine mitte. Sel juhul aitab tarbetuid konflikte ära hoida korrapärane ja avameelne suhtlemine. „Olgu teil mõistliku inimese maine,” kirjutas apostel Paulus (Filiplastele 4:5; Phillips). Lapsi tuleks õpetada austama mõlema vanema õigust elada oma usu järgi.

Mitte-tunnistajast lapsevanem võib nõuda, et laps käiks tema kirikus jumalateenistustel. Mida võiks Jehoova tunnistajast lapsevanem sel juhul teha? Ka tema võib õpetada lapsele oma usulisi tõekspidamisi. Hiljem langetab laps ise otsuse, millisesse religiooni ta tahab kuuluda, nagu seda tegi noor Timoteos, kellele õpetasid Piibli põhimõtteid tõenäoliselt ema ja vanaema  (2. Timoteosele 3:14, 15, UM). Kui laps tunneb end halvasti, käies mingi muu religiooni jumalateenistustel, võiks ta mõtiskleda Piibli tegelase Naamani üle, kes pärast Jehoova teenijaks saamist täitis edasi oma kohustust, saates kuningat Rimmoni templisse, kus too oma jumalat teenis. See jutustus võib kinnitada lapsele, et Jehoova armastab ja mõistab teda, vaatamata sellele, et ta käib oma vanemaga usulistel tseremooniatel, mis on tema jaoks harjumatud (2. Kuningate 5:17–19).

Hea lapsevanem oskab kujundada oma lapse või laste mõtlemist ning mõista nende tundeid (5. Moosese 6:7). On tõsi, et vanemad, kes pole kunagi abielus olnud, võivad tunda häbi oma endise eluviisi pärast. Nad peavad aga meeles pidama, et lastel on kaks bioloogilist vanemat. Lapsed tahavad tunda mõlemat vanemat ning neil on vaja tajuda, et nende sünd oli oodatud, mitte aga õnnetu juhus. Kui rääkida teisest vanemast lugupidavalt ning anda vastuseid, mida laps oma vanuse juures mõista suudab ja teadma peab, kinnitab see lapsele, et teda armastatakse.

Vanematel oleks hea meeles pidada, et lapse esimene mulje armastusest, autoriteedist ja võimust kujuneb vastavalt sellele, millised on tema suhted oma vanemaga. Kui kristlik lapsevanem kasutab oma autoriteeti ja võimu armastavalt, võib ta teha palju selleks, et tema lapsel tekiks armastus Jehoova ja austus koguduse korralduste vastu (1. Moosese 18:19).

Vajalik on lapse koostöö

Lapsed, kes elavad üksikvanemaga peres, peavad mõistma, et pereelu õnneks on vajalik ka nende koostöö (Efeslastele 6:1–3). Kui nad alluvad vanema autoriteedile, näitavad nad, et armastavad oma vanemat ja saavad aru, milliseid lisapingutusi teeb ema või isa, et hoolitseda nende turvalisuse ja õnneliku pereelu eest. Kuna suhtlemine  on kahepoolne, peavad üksikvanemaga perede lapsed meeles pidama, et neil tuleb toetada vanema pingutusi hoida peres head suhtlemist (Õpetussõnad 1:8; 4:1–4).

Nendel lastel tuleb hakata tihtipeale vastutust kandma nooremas eas kui neil, kes elavad koos mõlema vanemaga. Kui anda lastele armastavalt ja kannatlikult juhtnööre, saavutavad nad varakult eluks vajalikke oskusi omandades enesekindluse ja eneseväärtustunde. Samuti võib anda laste hooleks mõningaid majapidamistöid, nii et nad saaksid anda oma panuse kodu korrashoidmisesse.

See aga ei tähenda, et üksikvanema eesmärk peaks olema teha lastest väikesed iseseisvad täiskasvanud, kes ei vaja vanema suunamist. On kindlasti väga rumal jätta laps omapäi ilma järelevalveta.

Tihtilugu on üksikvanemad mõjutatud eksiarvamusest, et nad peavad olema oma lastega semud. Kuigi lähedased suhted on vajalikud, tuleb üksikvanematel meeles pidada, et laps vajab vanemat ega ole emotsionaalselt küps olema oma vanemale südamesõber või samaväärne isik. Laps vajab, et tema vanem kohtleks teda nagu vanem.

Kui üksikvanemad ja lapsed teevad armastava suhte hoidmise nimel koostööd, võivad nad pere õnnele suuresti kaasa aidata. Kuna järjest rohkem ja rohkem lapsi kasvab üles üksikvanemaga peres, peaks iga inimene olema teadlik nendest raskustest, millega puutuvad kokku üksikvanemad ja nende lapsed, ning olema valmis neid aitama ja toetama.

[Kast/pilt lk 9]

Mõju lastele

Üksikvanematel on tavaliselt vähem aega oma laste jaoks kui kahel vanemal. Mõni üksikvanem elab koos partneriga, kes pole tema abikaasa. Vabaabielud on aga vähem stabiilsemad kui abielud. Lapsed, kes elavad niisugustes peredes, peavad kasvama oludes, kus täiskasvanud suure tõenäosusega vahelduvad.

Mõningad uuringud näitavad, et „ühe vanemaga perede lapsed elavad tõenäolisemalt emotsionaalselt ebatervemat elu kui mõlema vanemaga perede lapsed”. Selliste uuringute lähem analüüs aga näitab, et sissetuleku puudus võib olla „kõige tähtsam faktor, mis põhjustab erinevusi eri perekonnatüüpide laste vahel”. Siiski ei tähenda see veel seda, et üksikvanemaga perede laste elu on määratud ebaõnnestumisele. Kui neid õigesti juhatada ja kasvatada, võivad nad negatiivsetest mõjudest üle saada.