Aina rohkem üksikvanemaga peresid

„Kui palju öid ma küll palvetasin Jumala poole pisarais ja ütlesin talle, et ma ei tea, mis ma homme peale hakkan.” (GLORIA, KOLME LAPSEGA ÜKSIKEMA)

ÜKSIKVANEMAGA pered on saanud tänapäeval paljude ühiskondade iseloomulikuks jooneks. * Kuna traditsiooniline perestruktuur, kuhu kuulub mees, naine ja lapsed, on asendumas teistsuguste perekonnatüüpidega, tunnevad paljude maade demograafid ja sotsioloogid huvi, mis on seda põhjustanud.

Sotsioloogiaprofessorid Simon Duncan ja Rosalind Edwards märgivad, et „perekonnamudelites ja sugupooltevahelistes suhetes on toimumas pikaajalised muutused”. Miks? Arvatakse, et see on tingitud sellest, milliseid valikuid teevad inimesed keset majanduslikke, kultuurilisi ja sotsiaalseid muutusi.

Vaadelgem mõningaid neist muutustest ja seda, milliseid valikuid on nendest lähtuvalt tehtud. Üheks oluliseks inimeste elu mõjutavaks teguriks on ümbritseva maailma surve. Ümbritsev maailm surub end inimestele peale kogu nende ärkveloleku aja jooksul. Aeg, mida varem veedeti koos perega, kulub nüüd arvuti ja teleri ees istumisele, telefoniga rääkimisele, autosõidule ja ringi tormamisele.

Teiseks oluliseks teguriks on majanduslik surve. Kuna mugavused maksavad, käib üha rohkem lapsevanemaid tööl. Elu mobiilses  ühiskonnas on viinud paljud pereliikmed tööle ja elama kaugele oma lähedaste toest, mõningail juhtudel isegi oma abikaasast. Paljudes maades muudab olukorra veelgi raskemaks popkultuur, kuna see ei pea tähtsaks stabiilsust pakkuvaid institutsioone, nagu abielu ja perekond. *

Uut laadi üksikemad

Tänapäeva üksikemad ei pruugi sugugi olla vallalised teismelised, kes elavad sotsiaalabist, nagu see oli mõni aeg tagasi. Vallasemadust ei peeta enam üldsegi nii häbiväärseks nähtuseks kui varem ning üksikemadest kuulsused on seda lausa ülistanud. Ja kuna paljud naised on praegu haritumad ja suudavad end paremini ülal pidada kui varasematel aegadel, pole abielu enam majanduslikust seisukohast lapse kasvatamiseks vajalik.

Mõned üksikemad, eriti lahutatud vanemate täiskasvanud lapsed, jäävad vallaliseks, kuna nad ei taha, et nende lapsed tunneksid valu oma vanemate lahkumineku üle. On ka naisi, kes ei kasvata lapsi üksi omal tahtel, vaid seetõttu, et nad on hüljatud. „Lapse kasvatamine üksi pole üldjuhul isekas ja tahtlik valik,” teatab Suurbritannia Joseph Rowntree nimeline sihtasutus, „ning üksikvanemaga perede lapsed pole hooletuses ega distsiplineerimatud.”

Ometi on üksikvanemaga perede paljususe pärast põhjust muret tunda, kuna nii üksikvanemad kui ka nende lapsed võivad kogeda emotsionaalset stressi, majanduslikke raskusi ja olla ühiskonnas ebasoodsamas olukorras. Mõned inimesed võivad mõelda, kas üksikvanematel on võimalik laste kasvatamisega edukalt toime tulla. Milliste eriliste raskustega üksikvanemad kokku puutuvad? Kuidas võivad lastekasvatamisega toime tulla kristlastest üksikvanemad?

[Allmärkused]

[Kast lk 4]

Mõningaid mõisteid

Maailmas kasutatakse üksi lapsi kasvatavate emade kohta mitmesuguseid termineid. Sõna „vallasema” kasutatakse tavaliselt emade kohta, kes pole kunagi abielus olnud, „üksikema” aga nende naiste kohta, kes kasvatavad last ilma meespartnerita. See mõiste käib nii lahutatud, mehest lahus elavate, leskede kui ka vallaliste naiste kohta.

Selles artiklisarjas kasutatakse mõisteid „üksikvanem” ja „üksikema” kõikide vanemate kohta, kes kasvatavad lapsi üksinda, ilma kaasa abita.

[Kast/kaart lk 4, 5]

 ÜKSIKVANEMAD – TREND PALJUDES MAADES

Ameerika Ühendriigid. „Üksikemade arv kasvas ajavahemikus 1970–2000 kolmelt miljonilt kümne miljonini, sama perioodi jooksul kasvas üksikisade arv 393 000-lt kahe miljonini.” (USA rahvaloendusbüroo)

Mehhiko. Ajalehe „La Jornada” sõnul moodustavad teismelised 27 protsenti kogu riigi lastootavatest naistest.

Iirimaa. Üksikvanemaga leibkondade osakaal kasvas 5,7 protsendilt 1981. aastal 7,9 protsendini aastal 1991. „Üks olulisemaid tegureid üksikemade arvu kasvus on purunenud abielud.” („Single Mothers in an International Context”, 1997)

Suurbritannia. „Üksikvanemaga perede osakaal on esimest korda ületanud 25 protsenti, mis näitab vallasemade arvu tohutut kasvu ja lahutumuse märkimisväärset tõusu viimase 30 aasta jooksul.” (Londoni ajaleht „The Times”, 2. märts 2000)

Prantsusmaa. „1970. aastate lõpupoolest alates on üksikvanemaga perede osakaal kasvanud rohkem kui 50 protsenti.” („Single Mothers in an International Context”, 1997)

Saksamaa. „Üksikvanemate arv on viimase kahekümne aasta jooksul kahekordistunud. Peaaegu kõigis üksikvanemaga peredes ... kasvatab lapsi ema.” („Single Mothers in an International Context”, 1997)

Kreeka. „Alates 1980. aastast on vallasemade arv [Kreekas] kasvanud 29,8 protsenti. Euroopa Liidu andmete kohaselt sündis 1997. aastal väljaspool abielu 3,3 protsenti lastest, 1980. aastal aga ainult 1,1 protsenti.” (Ateena ajaleht „Ta Nea”, 4. september 1998)

Jaapan. „Üksikemaga perede hulk on suurenenud alates 1970. aastatest.” Aastal 1997 moodustasid kõikidest peredest 17 protsenti üksikemaga pered. („Single Mothers in an International Context”, 1997; „The World’s Women 2000: Trends and Statistics”)

Austraalia. Peaaegu iga neljas laps elab koos ainult ühe bioloogilise vanemaga. Peamiselt on see nii vanemate abielu või suhte purunemise tõttu. Hinnangute kohaselt kasvab üksikvanemaga perede arv järgmise 25 aasta jooksul 30 kuni 66 protsenti. (Austraalia statistikabüroo)