Elamuste otsijad. Miks eluohtlik meelelahutus neid köidab?

VANA-ROOMA areeni täitis 50 000-pealine kannatamatu rahvahulk. Nende ootust oli juba päevi üles kütnud laialt levitatud reklaam, mis kuulutas algava ürituse „põnevaks vaatemänguks, millelt ei tohiks puududa”.

Kuigi võlukunstid, pantomiimid, klounid ja komöödiad meelitasid publikut ka kohalikesse teatritesse, erinesid areenil toimuvad etendused neist sootuks. Ebamugavad kõvad istmed ja päevamured unustati niipea, kui vaatajate silme all etendati erutavaid vaatemänge.

Juba tulidki lauljad, kellele järgnesid pikkades rüüdes preestrid. Viirukikandjad tõid sisse jumalaid ja jumalannasid kujutavad ebajumalakujud, mida hoiti kõrgel kõigile nähtaval. See andis sündmusele näiliselt jumaliku õnnistuse.

Loomatapp

Siis algas suurejooneline vaatemäng. Kõigepealt lasti areenile jaanalinnud ja kaelkirjakud, keda paljud pealtvaatajad polnud kunagi näinud, ning väljapääsud suleti. Põnevil vaatajaskonna rõõmuks jahtis abituid loomi hulk vibude ja nooltega osavaid vibulaskjaid, kuni viimanegi loom oli tapetud.

Elevil rahvahulgale pakuti järgmisena võitlust elu ja surma peale, kus omavahel kohtusid kaks tohutu suurt elevanti, kelle võhkade külge olid kinnitatud pikad, teravad raudorad. Rahvas aplodeeris tormiliselt, kui üks võimas loom surmavalt haavatuna verest läbi imbunud liivale kukkus. See vaatemäng vaid tõstis pealtvaatajate isu mõne minuti pärast algava peavaatemängu vastu.

Peavaatemäng

Põnevil rahvahulk tõuseb püsti, et näha gladiaatoreid, kes pikkade pasunahelide saatel areenile ilmuvad. Mõned võitlejad on relvastatud kilpide, mõõkade ja metallkiivrite või pistodadega, teised on aga kergelt relvastatud ja riietatud. Nad peavad käsitsivõitlust, mis tihti lõpeb pealtvaatajate ergutuste saatel ühe või koguni mõlema võitleja surmaga. Ülestähenduste järgi tapeti kord 100 päevaga 5000 looma. Ühel teisel korral tapeti 10 000 gladiaatorit. Siiski nõudsid pealtvaatajad aina lisa.

Inimmaterjalina kasutati nendel mängudel üldiselt kurjategijaid ja sõjavange. Ühe allika sõnul aga „ei tohiks neid segi ajada osavate gladiaatoritega, kes võitlesid relvadega, said märkimisväärseid auhindu ja kes ei kandnud eluaegset karistust”. Mõnes paigas käisid gladiaatorid spetsiaalsetes koolides, kus neile õpetati käsitsivõitlust. Vaimustunult lasid nad end kaasa kiskuda spordikirel ja sellega seonduval hukatuslikul vaatemängul. Neid kihutas tagant soov järgmine päev jälle võitlusse astuda. „See oli väga edukas gladiaator, kes suutis pidada viiskümmend võitlust, enne kui lõpetas oma karjääri ja läks erru,” teatab üks allikas.

Härjavõitlus

Meieaegne maailm on sisenenud uude aastatuhandesse. On aga ilmne, et riskantsetest ja iseäranis surmatrotsivatest spordialadest haaratud inimeste kired pole tänapäeval sugugi vaibunud. Näiteks on härjavõitlus olnud Lõuna-Ameerikas ja Mehhikos populaarne juba sajandeid. Tänapäeval harrastatakse  seda jõudsalt Ladina-Ameerikas, Portugalis ja Hispaanias.

Mehhikos olevat umbes 200 härjavõitlusareeni ja Hispaanias üle 400. Ühele Mehhiko areenile mahub umbes 50 000 pealtvaatajat. Paljud sellised areenid on puupüsti täis, kui inimesed tulevad vaatama mehi, kes panevad proovile oma võimed võitluses ründava härjaga. Härjavõitleja iga arguseväljendust saadab mõnitava rahvahulga pahameeletorm.

Nüüd on matadoorideks saanud ka naisvõitlejad, kes teenivad härgade tapmise eest miljoneid dollareid. Üks naismatadoor kuulutas teleintervjuus, et miski ei rahulda tema kirge teravate elamuste järele rohkem kui areenil ründava härjaga silmitsi olek, seda alatisest surmaohust hoolimata.

Härjajooks

„Pamplona linna Estafeta tänava Sixto restorani ees seisab neljarealine rahvamass ja lärm on tohutu,” märkis üks raport. „Räägitakse paljudes keeltes – baski, kastiilia, kataloonia ja inglise keeles.” Rahvas koguneb varakult, et jälgida vaatemängu. Härjavõitluseks hoitakse härgi tarades vaid ligikaudu 800 meetri kaugusel areenist.

Võitlushommikul avatakse tara väravad ja lastakse välja kuus härga. Tänavat ääristavad hooned ja barrikaadid blokeerivad kõrvaltänavad, nii et härjad saavad kujunenud koridori mööda areenile joosta, milleks kulub umbes kaks minutit, kui kõik läheb sujuvalt.

Aastate eest otsustasid mehed eluga riskides oma võimeid proovile panna, püüdes härgade eest ära joosta. Siiani jätkub igal aastal neid, kes üritavad sedasama teha. Aja jooksul on sellest saanud rahvusvaheline sündmus. Härjad on paljusid raskelt vigastanud ja mõni on surnuks kaeveldud. „Kui arvad, et jõuad nende eest ära joosta, teed suure vea,” ütles üks jooksja. Hispaania Punase Risti andmeil sai 20 aasta jooksul „härjasarvi tunda keskmiselt üks inimene päevas”. Lisaks vajasid iga päev arstiabi veel 20 kuni 25 vigastada saanud inimest.

Miks köidab inimesi selline hukatuslik meelelahutus? Üks jooksja vastas: „Sekundid koos härgadega, mil püüad nende eest ära joosta, mil haistad nende lõhna, kuuled sõrgade klobinat ja näed sarvi vaid mõne tolli kaugusel üles-alla liikumas – nende sekundite nimel tasub joosta.” Jooksjaid kannustavad ka rahvahulga hõiked. Kas valmistab ehk mõnele rahva seast pettumust, kui ta ei näe ühtegi jooksjat surnuks pusatavat või seda, et mõni ligi 700-kilone ründav härg jooksjat raskelt vigastades üle selja heidaks? Kas ei paku verevalamine mõnele samasugust põnevust kui Rooma areenide pealtvaatajaskonnale?

 Mäng surmaga

Teistel on kirg mängida surmaga muudel viisidel. Mootorratturid-kaskadöörid trotsivad surma ja raskeid vigastusi ning hüppavad üle 50 kõrvuti pargitud auto, üle mitme bussi või üle laia kanjoni. Üks selline trikimees ütles, et ta on murdnud 37 luud ja on olnud 30 päeva koomas. Ta sõnas: „Murtud kondid või käed ei tähenda mulle enam midagi. ... Ma olen läbi teinud 12 ulatuslikku avatud luupaigaldusoperatsiooni. See tähendab, et kõigepealt lõigatakse sind lahti ja sulle paigaldatakse plaat või kruvi. Ma arvan, et mulle on pandud umbes kolmkümmend viis või nelikümmend kruvi, mis mu luid koos hoiavad. Olen pidevalt kas haiglasse minemas või sealt just tulnud.” Kord, kui ta treeningsõidu ajal viga sai ega suutnud hüpata üle autode, karjus rahvahulk meelepahast.

Paljud teravate elamuste otsijad tegelevad ekstreemspordiga – selliste kaelamurdvate vägitükkidega nagu pilvelõhkuja seina mööda üles ronimine ilma julgestusvahenditeta, 6000-meetristelt järskudelt mägedelt lumelauaga alla sõitmine, köiehüpped kõrgetelt tornidelt ja sildadelt, lennukilt langevarjuga hüppamine teise langevarjuri selga kinnitatuna või paari väikese kirka abil jäisest kaljust üles ronimine. „Ma kaotan kolm-neli sõpra aastas,” kurtis üks jääronija. Need on vaid mõned eluohtlikud harrastused, mis on spordimaailmas populaarseks muutunud. „Ekstreemspordialad teeb köitvaks just nendega kaasnev risk,” teatas üks kirjutaja.

„Isegi äärmuslikemate ekstreemspordialade populaarsus kasvab üha,” kirjutas ajakiri „U.S.News & World Report”. „Veel 1990. aastal ei tuntud õhussurfamist, mille käigus osavad langevarjurid 4000 meetri kõrguselt vabalt langedes väänlevad ja pöörlevad grafiitlaual nagu tsirkuses, kuid nüüd köidab see tuhandeid. Spordiala, kus hüpatakse langevarjuga alla kõrgetelt objektidelt (ehitised, antennid, sillad või kaljud), loodi ametlikult 1980. aastal, ning nüüd on sel sadu austajaid, kes hüppavad (tihtilugu ebaseaduslikult ja öösiti) alla sellistelt püsiobjektidelt, nagu näiteks raadiotornid või sillad. See spordiala on nõudnud juba kümneid ohvreid. „Kõrgetelt objektidelt hüppamisega ei kaasne palju vigastusi,” sõnas üks kogenud hüppaja. „Sa kas jääd ellu või sured.”

Kaljuronimine mööda järsku mäekülge vaid väikeste käe- ja jalatugedega köidab paljusid. Isegi tele- ja ajakirjareklaamides, mis esitlevad kõike, alates veoautodest kuni peavalurohtudeni, kujutatakse ronijaid rippumas ohtlikul kaljujärsakul sadade meetrite kõrgusel õhus, julgestuseks vaid peenike köis. 1989. aastal harrastas Ameerika Ühendriikides seda spordiala umbes 50 000 inimest, hiljutiste teadete kohaselt on selle eluohtliku alaga  tegelejaid juba ligikaudu pool miljonit. Üle maailma tuleb juurde aga järjest rohkem huvilisi.

Ameerika Ühendriikides „saab uusi veidraid ja ohtlikke mänge harrastades hukka või viga üha rohkem „tavalisi” poisse ja tüdrukuid”, teatas ajakiri „Family Circle”. Paljude noorte elu on nõudnud „autosurfamine”, mille käigus ronitakse kihutava auto aknast auto katusele seisma, või seismine liikuva lifti või kihutava metroorongi katusel.

Ka võimas Džomolungma mägi ahvatleb põnevuse jahtijaid rohkem kui kunagi varem. Vähese ettevalmistusega ronijatel tuleb maksta kuni 65 000 USA dollarit, et neid juhitaks selle mäe tippu ja tagasi. Alates aastast 1953 on tippu tõusnud üle 700 inimese. Paljud neist ei jõudnud aga kunagi alla. Mõne surnukeha on ikka veel seal. „Ronijad püüavad nüüd lüüa rekordeid kui kõige noorem, vanem ja kiirem Džomolungmal käinu,” kirjutas üks ajakirjanik. „Erinevalt teistest spordialadest tähendab mägironimine seda, et selle harrastajad on valmis surema,” kirjutas teine ajakirjanik. Kas tuleb oma vapruse tõestamiseks tõesti hulljulget mängida? „Vaprus ei tähenda rumaluste tegemist,” hoiatas üks kogenud alpinist. „Rumaluste” hulka loetles ta „väljaõppeta ronijate „huvireisid” Džomolungmale”.

Nii see aga läheb. Üle maailma levivate eluohtlike ettevõtmiste hulk ja laad on sama piiramatu kui nende loojate fantaasia. Üks psühholoog ennustab, et riskirohke ekstreemsport „muutub 21. sajandi pealtvaatajatele ja osalejatele peamiseks spordialaks”.

Miks seda harrastatakse?

Paljud ekstreemsportlased õigustavad eluohtlike vägitükkide harrastamist sellega, et see pakub neile võimalust põgeneda igavuse eest. Mõned on jätnud oma üksluiseks muutunud töö ja püüdnud alustada uut karjääri ekstreemspordi maailmas. „Minu jaoks sai köiehüpetest otsekui narkootikum, võimalus kõike endist kõrvale heita,” sõnas üks ekstreemsportlane. „Ma hüppasin ja tundsin, et kõik probleemid haihtusid.” „Tema puhul on tegemist kogenud hüppajaga, kel on seljataga 456 hüpet, sealhulgas USA Yosemite’i rahvuspargi El Capitani kaljult, San Francisco lahe sillalt ja maailma kõrgeima köistee kabiinist Prantsusmaal,” teatas ajakiri.

Üks teine ekstreemsportlane teatas: „Aeg jääb seisma. Sind ei huvita enam, mis maailmas toimub.” Üks teine ütles: „Mida meie teeme meelelahutuseks [millega paljudele kaasneb ka rahaline tasu], ei teeks enamik inimesi isegi püssitoru ees.” Ajakiri „Newsweek” kommenteeris: „Nad kõik ajavad taga teravaid elamusi.”

 Mõned psühholoogid on teinud teravate elamuste otsijate seas ulatuslikke uuringuid. Üks liigitabki põnevuse jahtijad juba loomu poolest seda tüüpi isiksusteks, kellele meeldib riskida, ajada taga põnevust ja teravaid elamusi ning ennast tagant kihutada. Ta ütleb: „Mõned inimesed vajavad elus midagi kindlat, millele toetuda – reegleid, tavasid. Elamuste otsija laseb aga toest lahti. Ta kujundab ise oma elu.” Selle psühholoogi sõnul on uurimised näidanud, et elamuste otsijatel juhtub kaks korda rohkem liiklusõnnetusi kui teistel. „Õnnetused on teismeliste peamisi surma põhjuseid, kuna nad seavad end elamuste otsinguil tihti ohtlikku olukorda.”

Teadlased ja psühholoogid ei pea sugugi loomulikuks, kui keegi püüab tegelda kõrge riskifaktoriga meelelahutusega. Kuna paljud on pärast raskeid, eluohtlikke vigastusi ning pikaaegset haigla- ja taastusravi jätkanud oma eluohtlikke harrastusi, näitab see, et nende mõtteviisis pole kõik korras. Samas võivad need olla sageli vägagi intelligentsed inimesed.

Eksperdid ei tea täpselt, mis ajab teravate elamuste otsijaid eluga riskima. Vastused võivad nende arvates peituda ajutegevuses. „Me ei saa peatada elamuste otsijaid,” sõnavad nad,” kuid me võime püüda peatada neid eluga riskimast. Vähemalt soovime vältida seda, et nad ei riskiks teiste inimeste eluga.”

Kristlik vaade

Kristlased peavad elu hinnaliseks kingituseks Jehoova Jumalalt. Kui keegi tahtlikult mõttetult riskeerides oma elu ohtu seab, et demonstreerida oma hulljulgust, oma macho’likkust, erutada pealtvaatajaid või rahuldada ennast, näitab see tegelikult põlgust Jumala antud eluanni vastu. Jeesus hindas oma elu kindlasti sügavalt ega seadnud end mõttetult ohtu. Ta ei pannud Jumalat proovile (Matteuse 4:5–7).

Kristlastel on samamoodi kohustus suhtuda ellu austusega. „Kord ronisin mööda järsku kaljuseina ning leidsin äkki, et ma ei saa liikuda ei edasi ega tagasi,” kirjutas üks kristlane. „Siiamaani toob mulle külmavärinad peale mõte, kui lähedal ma surmale olin. Kui rumalalt ma oleksin küll oma elu kaotanud!”

„Minu elukohas tegelevad noored paljude selliste põnevusspordialadega,” kirjutas üks noor kristlane. „Alati püüavad nad mindki kaasa tõmmata. Kuid uudistesaadetest olen sageli kuulnud teateid inimestest, kes on just nende nii-öelda lõbupakkuvate spordialadega tegeldes, millest mullegi räägitakse, saanud kas surma või tõsiselt vigastada. Mõistsin, et ei oleks tark seada lihtsalt mingi põnevushetke pärast ohtu elu, mille Jehoova Jumal mulle on andnud.” Jagugu sul sama kainet mõistust ja otsustusvõimet.

[Pildi allikaviide lk 21]

© Reuters NewMedia Inc./CORBIS

[Pildi allikaviide lk 24]

Steve Vidler/SuperStock