Piibli seisukoht

Kas uskumiseks on vaja arheoloogiat?

Aastal 1873 kirjutas Inglise vaimulik Samuel Manning Jeruusalemma kohta: „Vastupandamatu külgetõmme toob siia hulgaliselt palverändureid maa kõige kaugematest äärtest. Miljonid inimesed tunnevad sügavat ja harrast huvi siinsete lagunevate müüride, armetute räpaste tänavate ja kõdunevate varemete vastu nagu ei ühegi teise koha vastu maa peal.”

PÜHA MAA on võlunud inimesi vähemalt alates Rooma keisri Constantinuse ajast. * Umbes 1500 aastat on palverändureid tulnud ja läinud, otsides usulist isiklikku kontakti Püha Maaga. On aga üllatav, et alles 19. sajandi algul hakkasid koos palveränduritega tulema ka õpetlased, pannes nii aluse piibliarheoloogia ajastule – muistse Püha Maa esemete, inimeste, kohtade ja keelte uurimisele.

Arheoloogilised leiud on aidanud kaasa Piibli aegade paljude aspektide paremale mõistmisele. Samuti on olnud arheoloogilised ülestähendused alatasa kooskõlas Piibli ajalooga. Ent kas sellised teadmised on kristliku usu jaoks tingimata vajalikud? Vastuse leidmiseks koondagem oma tähelepanu paigale, kus on tehtud palju arheoloogilisi kaevamisi – Jeruusalemma linnale ja selle templile.

’Ei jäeta kivi kivi peale’

33. aasta kevadel, juudi kalendri järgi 11. niisanil lahkus Jeesus Kristus koos mõne jüngriga viimast korda templist. Õlimäe poole minnes  ütles üks jüngritest: „Õpetaja, näe, millised kivid ja millised hooned need on!” (Markuse 13:1).

Need ustavad juudid tundsid sügavat armastust Jumala ja tema templi vastu. Nad olid uhked selle suurejoonelise hoonekompleksi üle ning 15 sajandi pikkuse traditsiooni üle, mida need esindasid. Jeesuse vastus jüngritele oli aga rabav. Ta ütles: „Kas sa vaatad neid suuri hooneid? Ei jäeta siia mitte kivi kivi peale, mida maha ei kistaks!” (Markuse 13:2).

Kuidas võis Jumal lubada oma templi hävitamist nüüd, kui saabunud oli tõotatud Messias? Jeesuse jüngrid võisid sellest täielikult aru saada vaid järk-järgult ja püha vaimu abiga. Ent mis on Jeesuse sõnadel pistmist piibliarheoloogiaga?

Uus „linn”

Meie ajaarvamise 33. aasta nelipühal kaotas juudi rahvas oma eelistatud seisundi Jumala ees (Matteuse 21:43). Selle asemele tuli midagi palju ülevamat – taevane valitsus, mis pidi tooma õnnistusi kogu inimkonnale (Matteuse 10:7). Vastavalt Jeesuse prohvetikuulutusele hävitati Jeruusalemm ja selle tempel aastal 70 m.a.j. Arheoloogia toetab Piibli ülestähendust sellise sündmuse toimumise kohta. Kristlaste usk ei sõltu aga sellest, kas muistse templi varemed on leitud. Nende usk keskendub ühele teisele Jeruusalemmale, mis on teistmoodi linn.

Apostel Johannes, kes oli kuulnud Jeesuse ennustust Jeruusalemma ja sealse templi hävingu kohta ning näinud ka selle täitumist, sai aastal 96 järgmise nägemuse: „Ma nägin püha linna, uut Jeruusalemma, taevast Jumala juurest maha tulevat.” Hääl aujärjelt ütles: „Tema asub nende [ehk inimeste] juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega. Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam” (Ilmutuse 21:2–4).

See „linn” koosneb ustavatest kristlastest, kes hakkavad koos Kristusega kuningatena taevas teenima. Üheskoos moodustavad nad taevase valitsuse – Jumala Kuningriigi, mis hakkab valitsema maa üle ja viib tuhandeaastase rahuriigi ajal inimsoo uuesti täiusesse (Matteuse 6:10; 2. Peetruse 3:13). Esimesel sajandil elanud juudikristlased, kes pidid sellesse rühma kuuluma, mõistsid, et mitte miski juudi süsteemis ei olnud võrreldav eesõigusega valitseda koos Kristusega taevas.

Apostel Paulus rääkis nende kõigi nimel, kui ta kirjutas oma endisest kõrgest positsioonist judaismis: „Mis mulle oli kasuks, olen ma arvanud kahjuks Kristuse pärast. Jah tõesti, mina arvan kõik kahjuks oma Issanda Kristuse Jeesuse ülivõimsa tunnetuse vastu” (Filiplastele 3:7, 8).

Kuna apostel Paulus austas sügavalt Jumala Seadust ja templikorraldust, siis tema sõnad ei viita ilmselt sellele, et neid jumalikke korraldusi peaks põlgama (Apostlite teod 21:20–24). * Paulus lihtsalt näitas, et kristlik kummardamisviis on parem juudi süsteemist.

Paulus ja teised esimesel sajandil elanud juudikristlased teadsid kindlasti hästi juudi süsteemi paljusid võluvaid üksikasju. Ja kuna arheoloogia heidab valgust minevikule, saavad kristlased mõningaid neid üksikasju nüüd paremini mõista. Pane aga tähele, millele käskis Paulus noorel Timoteosel keskenduda: „Mõtiskle nende [kristliku kogudusega seotud] asjade üle, süvene neisse, et su edenemine oleks ilmne kõikidele” (1. Timoteosele 4:15, UM).

On kiiduväärt, et piibliarheoloogia on süvendanud meie arusaamist Piibli taustast. Siiski mõistavad kristlased, et nende usk ei põhine mitte inimeste väljakaevatud tõenditel, vaid Jumala Sõnal Piiblil (1. Tessalooniklastele 2:13; 2. Timoteosele 3:16, 17).

[Allmärkused]

[Pildid lk 18]

Ülal: Jeruusalemm aastal 1920; Rooma münt, mida juudid kasutasid – aastast 43 m.a.j; elevandiluust granaatõun, arvatavasti Saalomoni templist 8. sajandist e.m.a

[Allikaviited]

Leheküljed 2 ja 18: münt: Photograph © Israel Museum, Jerusalem; courtesy of Israel Antiquities Authority; granaatõun: Courtesy of Israel Museum, Jerusalem