Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Suur nälg Iirimaal. Jutustus surmast ja väljarändest

Suur nälg Iirimaal. Jutustus surmast ja väljarändest

Suur nälg Iirimaal. Jutustus surmast ja väljarändest

„ÄRGAKE!” IIRIMAA-KORRESPONDENDILT

IIRIMAAL püha Croagh Patricku * mäe varjus seisab üks ebatavaline laev. See paistab välja nagu 19. sajandi väike purjelaev, mille vöör osutab lääne poole, Atlandi ookeani suunas. Ometi ei heiska see laev kunagi purjesid. Laev on tugevasti kinnitatud betoonaluse külge. Selle mastide külge on aga seotud tehisluustikud.

See laev on suur metallskulptuur, mis vabastati kattest 1997. aastal, mälestamaks üht Iirimaa suurimat tragöödiat – suurt nälga. Luukered ja laev sümboliseerivad surma ja massilist emigratsiooni aastatel 1845–1850.

Iirimaa pole ainus riik, mida on laastanud näljahäda. Nälja all on kannatanud ka paljud teised riigid. Iirimaa näljahäda oli aga nii mõneski mõttes erakordselt traagiline. Aastal 1845 oli Iirimaa rahvaarv ligikaudu kaheksa miljonit. Aastaks 1850 oli nälja tõttu surnud umbes poolteist miljonit inimest. Teine miljon Iirimaa elanikest emigreerus parema elu otsinguil peamiselt Suurbritanniasse ja Ameerika Ühendriikidesse. Kas see oli tõesti nii suur nälg? Jah, oli küll.

Mis põhjustas seda näljahäda? Millist abi anti näljahädalistele? Mida võime sellest viletsuseajast õppida? Heitkem aga enne nendele küsimustele vastamist pilk sellele, kuidas Iirimaal enne seda nälga elati.

Aastad enne suurt nälga

19. sajandi alguseks oli Suurbritannia laiendanud oma võimupiirkonda üle suure osa maakerast. Ka Iirimaa oli Suurbritannia võimu all. Suur osa Iirimaast kuulus inglise suurmaaomanikele, kellest paljud elasid Inglismaal. Need suurmaaomanikud nõudsid oma rentnikelt kõrget hinda ning maksid nende töö eest vaid väikest palka.

Tuhanded väikefarmerid elasid äärmises vaesuses. Kuna nad ei suutnud osta liha ega paljusid muid toiduained, kasvatasid nad oma oludes kõige odavamat, kõige kergemini kultiveeritavat ja kõige toitvamat põllukultuuri – kartulit.

Kartuli tähtsus

Kartul toodi Iirimaale sisse 1590. aasta paiku. Kartul kasvas Iirimaal hästi, kuna kartulile sobib niiske ja pehme kliima ning seda võib kasvatada isegi väga kehvas mullas. Kartul oli toiduks nii inimesele kui ka loomadele. 19. sajandi keskel oli peaaegu kolmandik haritavast maast selle põllukultuuri all. Ligi kaks kolmandikku kartulisaagist läks inimese tarbeks. Üks tavaline iiri mees sõi kartulit iga päev ja tema toidumenüüsse ei kuulunudki suurt midagi muud.

Kuna väga paljude inimeste toidus sõltus üksnes kartulist, oli see olukord otsekui retsept katastroofiks. Mis juhtuks kartuliikalduse korral?

Esimene ikaldus

Kartulisaak oli vahel varemgi ebaõnnestunud. Sellest oli aga üle saadud ja kui järgmise aasta saak oli rikkalik, oli kahju minimaalne. Niisiis, kui kartulisaak 1845. aastal ebaõnnestus, ei näinud valitsus mingit põhjust muretsemiseks.

Seekord oli aga olukord hoopis tõsisem. Praegu me teame, et 1845. aasta kartuliikalduse põhjuseks oli kartulilehemädanik, mida põhjustas vetikseen. See õhu kaudu leviv seen kandus kiiresti ühelt kartulipõllult teisele. Nakatunud kartulid mädanesid ning ladustatud kartulid olevat „ära sulanud”, nagu öeldi. Kuna maha oli pandud ainult üht sorti kartulit, puudutas see haigus kogu maa kartulisaaki. Ja kuna järgmise aasta seemnekartulid saadi tolle aasta saagist, mõjutas seenhaigus ka tulevasi saake.

Järgmine ikaldus

Kehvad seemnekartulid, mis suudeti päästa, pandi maha järgmisel, 1846. aastal, kuid lehemädanik hävitas ka selle aasta kartuli. Kuna polnud enam kartulit, mida üles võtta, kaotasid paljud farmerid töö. Farmiomanikel polnud lihtsalt võimalik neile maksta.

Valitsus andis vaesele rahvale tööd, palgates neid peamiselt teedeehitusele, et nad suudaksid pidada ülal oma perekonda.

Mõned said aga tööd ainult vaestemajas, mis palkasid vaeseid inimesi. Vastutasuks said töölised toitu ja ulualuse. Töö oli ränk. Tihtipeale oli toit halvaks läinud ja elamistingimused väga primitiivsed. Mõned töölised surid.

Nendest abinõudest oli siiski mingil määral kasu. Hädad sellega aga veel ei lõppenud. 1846/47. aasta talv oli väga külm ning seetõttu polnud peaaegu võimalik väljas töötada. Mitmesugused valitsuse organisatsioonid jagasid tasuta toitu. Kahe aasta pärast hakkas aga valitsuse raha otsa lõppema ning abi polnud piisav, kuna paljud inimesed olid muutunud füüsiliselt nõrgaks. Siis tabas Iirimaad veel üks ränk löök.

Inglismaal elavad suurmaaomanikud, kellest paljud olid ise suurtes võlgades, nõudsid oma rentnikelt rendiraha edasi. Kuna paljud rentnikud ei suutnud renti maksta, aeti tuhanded neist oma maalt välja. Paljud rentnikud lahkusid ja läksid parema elu otsinguil linna. Mida oli neil aga linnas teha ilma toidu, raha ja elukohata? Paljude ainsaks võimaluseks oli emigreeruda.

Massiline väljaränne

Väljarändamine polnud uus nähtus. Alates 18. sajandi algusest oli Iirimaalt pidevalt emigreerutud nii Suurbritanniasse kui ka Ameerika Ühendriikidesse. Pärast 1845. aasta talve muutus aga väljarändamine massiliseks. Aastaks 1850 moodustasid iirlased 26 protsenti New Yorgi elanikest. New Yorgis oli seega rohkem Iirimaal sündinud kodanikke kui Iirimaa oma pealinnas Dublinis.

Kuue nälja-aasta jooksul võttis üle Atlandi ookeani kulgeva 5000-kilomeetrise ohtliku teekonna ette viis tuhat laeva. Paljud neist laevadest olid vanad ja mõned olid enne olnud orjalaevad. Neid laevu kasutati nüüd meresõiduks üksnes väljarändajate pärast. Klaustrofoobiliste laevakajutite muutmiseks polnud eriti midagi ette võetud. Laevades polnud mingeid sanitaartingimusi ning reisijatel tuli toime tulla väga vähese toiduga.

Tuhanded reisijad, kes olid juba nälja tõttu nõrgad, haigestusid. Paljud surid merel. Seepärast hakati 1847. aastal Kanada poole suunduvaid laevu puusärgilaevadeks kutsuma. Umbes 100 000 väljarändajast suri üle 16 000 kas merel või peagi pärast Ameerikasse jõudmist. Kuigi väljarändajad kirjutasid neist hirmsatest oludest koju oma sõpradele ja sugulastele, ei peatanud see väljarändajate voolu.

Vähesed suurmaaomanikud siiski aitasid oma endisi rentnikke. Üks neist näiteks üüris kolm laeva ja andis raha tuhande rentniku emigreerumiseks. Enamik väljarändajaid pidi aga ise kuskilt laevasõiduks raha saama. Paljudest suurtest peredest oli võimalik emigreeruda vaid ühel või kahel. Võib kujutada, millist südamevalu tunti kai ääres, kui tuhanded inimesed oma pereliikmetega hüvasti jätsid, teades, et tõenäoliselt ei näe nad neid enam kunagi.

Haigused ja kolmas kartuliikaldus

Pärast kahte ebaõnnestunud kartulisaaki ja rentnike massilist maalt väljaajamist tabas väheseid Iirimaale allesjäänud elanikke veel üks raske hoop – haigused. Tüüfus, düsenteeria ja skorbuut nõudsid veel enam elusid. Paljud ellujäänud võisid mõelda, et enam hullemaks minna ei saa, aga nad eksisid.

Pärast õnnestunud saaki aastal 1847 kolmekordistasid farmerid 1848. aastal kartuli kasvupinda. Siis saabus aga katastroof. Tolle aasta suvi oli väga vihmane. Taas haigestusid taimed lehemädanikku. Kartulisaagist jäädi ilma kolmandat korda nelja aasta jooksul. Valitsus- ja heategevusorganisatsioonidel polnud enam võimalik abi anda. Ka nüüd polnud kõige hirmsam möödas. 1849. aastal nõudis kooleraepideemia 36 000 inimese elu.

Epideemiajärgne aeg

Kooleraepideemia tähistas siiski pöördepunkti. Järgmine kartulisaak õnnestus. Aegamisi hakkas olukord paranema. Valitsus jõustas uued seadused, mille järgi kustutati kõik näljahädast põhjustatud võlad. Rahvaarv hakkas taas kasvama. Kuigi lehemädanik kahjustas ka järgmiste aastate saaki, ei olnud sellel enam nii laastavaid tagajärgi nagu neil varasematel traagilistel nälja-aastatel, mil Iirimaa rahvaarv vähenes rohkem kui veerandi võrra.

Seniajani võib kogu Iirimaal näha mahavarisenud kivimüüre ja majavaremeid, mis on kurvaks meeldetuletuseks ajast, mil iirlasi massiliselt oma kodumaalt välja rändas. Ainuüksi Ameerika Ühendriikides on üle 40 miljoni iiri päritoluga elaniku. Nii USA president John F. Kennedy kui ka autotööstuse rajaja Henry Ford olid Ameerikasse emigreerunud iirlaste otsesed järeltulijad.

Peamine põhjus, miks tollal nii palju inimesi suri ja Iirimaalt välja rändas, oli korduv kartuliikaldus. Teine olulise tähtsusega tegur oli aga see, mida mainis vanaaja piiblikirjutaja, nimelt see, et „inimene valitseb inimese üle, et temale kurja teha” (Koguja 8:9). Me võime olla õnnelikud Piiblis öeldu üle, et maa ja kõige muu Looja rajab tulevikus paradiisliku uue maailma, mis tagab igavese rahu ja heaolu kõigile inimestele (2. Peetruse 3:13). Ka muistsel ajal elanud laulik ennustas: „Viljarohkus on maa peal, mägede otsas kahisevad viljapead” (Laul 72:16).

[Allmärkus]

^ lõik 3 Vaata „Vahitorni” 15.04.1995, lk 26–28.

[Pilt lk 14]

Suure nälja monument

[Pilt lk 15]

Nii kujutati kartuliotsijaid väljaande „Illustrated London News” 1849. aasta 22. detsembri numbris

[Pilt lk 16]

Vaestele peredele jagatakse riideid

[Allikaviide]

ja lk 15: From the newspaper The Illustrated London News, December 22, 1849

[Pilt lk 16, 17]

„Emigrantide laev” (Maalinud Charles J. Staniland, u 1880)

[Allikaviide]

Bradford Art Galleries and Museums, West Yorkshire, UK/Bridgeman Art Library

[Pilt lk 17]

Majade varemed meenutavad näljahädast tingitud raskeid aegu

[Pildi allikaviide lk 14]

Joonistus üleval: Courtesy of the „Views of the Famine” Web site at http://vassun.vassar.edu/˜sttaylor/FAMINE