Alabastri töötlemine – Volterra muistne kunst

„ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT

Kujuta ette looduslikku materjali, millest saab kergesti valmistada siledaid ja peeneid vorme – kirjut materjali, mis sobib oma ilu, läbikumavuse ja värvimustrite poolest ideaalselt kaunite detailide ja kujukeste loomiseks. Mis materjal see on?

KIRJELDATUD materjal on alabaster. Teadsime sellest kivimist vähe, enne kui külastasime Itaalias Toscanas põlist alabastri töötlemise keskust Volterrat.

Volterra alabastritöötlemisel on pikk ajalugu, see ulatub aega, mil selles piirkonnas elas muistne rahvas etruskid. Nägime kohalikus etruskimuuseumis paljusid kauneid esemeid, sealhulgas sadu alabastrist tuhaurne, ristkülikukujulisi kivilaekaid, milles surnu põrm pärast tuhastamist maha maeti ning mille vanus ulatub 4.–1. sajandisse e.m.a. Need kivilaekad on kaunistatud rikkalike reljeefidega, millest paljud kujutavad stseene surnu oletatavast teekonnast allmaailma.

Etruskid polnud ainsad, kes muistsel ajal alabastrit kasutasid. Egiptlasedki kasutasid seda rohkesti. Ent idamaade alabaster, mida on mainitud ka Piiblis, ja palju pehmem Volterra alabaster erinevad keemiliselt koostiselt.

Muistsed kreeka ja rooma kunstnikud kasutasid ka palju marmorit ning võrreldes niisuguste uhkete materjalidega peeti alabastrit viletsaks. Kuna alabaster on pehmem, hapram ja kergesti kriimustatav, pole see etendanud kunagi arhitektuuris ja kunstis nii tähtsat rolli kui marmor. Alabasterskulptuurid ei pea vastu loodusjõududele. Arhitektuuris on alabastrit kasutatud peamiselt interjööris. Alabastri töödeldavuse tõttu sobib see aga väga hästi väikeste detailide valmistamiseks.

 Tööstuse areng

Sajandeid pärast etruskide ja roomlaste aega pole alabastri töötlemisest Volterras mingeid tõendeid. Säilinud on aga ajaloolised andmed selle töötlemise kohta 16. sajandi keskel. Francesco de’ Medici, kes oli tollal Toscana suurhertsog, sai ühelt Volterra meistrilt treipingil valmistatud haruldase ja kauni vaasi ning kinkis selle Baieri hertsogile. 17. sajandil valmistasid kohalikud meistrid alabastrist kunstiteoseid ja väikseid dekoratiivesemeid. Alabastri töötlemine hakkas märgatavalt levima 18. sajandil, mil valmistati klassikaliste skulptuuride kvaliteetseid reproduktsioone.  Selleks ajaks oli Volterra alabastri kuulsus levinud üle kogu Euroopa ja veel kaugemalegi.

Tol ajal andis alabastrikaubitsemisele hoogu kohalik aadlik Marcello Inghirami Fei, kellel oli andeka kunstniku ja äritaibuga mehe maine. Ta hakkas seda mineraali kaevandama äsja avastatud maa-alustest lasunditest ning rajas 1791. aastal kooli, kus rohkem kui sada õpipoissi võisid õppida alabastriraiumist meistrite juhendusel, kes kutsuti Volterrasse Itaalia eri regioonidest ja ka välismaalt. Alabastritööstus õitses.

Kui 1786. aastal oli alabastri töökodasid kaheksa-üheksa, siis 1830. aastaks oli neid juba 60. Neil aastail käisid umbes 50 seiklushimulist Volterra kaupmeest mööda maailma turgusid nii Euroopas, Ameerikas, Indias kui ka Kaug-Idas, et müüa kvaliteetseid alabasteresemeid. Mõned neist kuhjasid kokku suure varanduse. Alabastritööstuse õitseng kestis 1870. aastani, pärast seda on aga vaheldunud tõusu- ja mõõnaperioodid. Siiski on alabastri töötlemine jäänud üheks kohaliku majanduse alustoeks.

Pärastlõunane jalutuskäik Volterras

Volterras, kus on vaiksed ja kitsad kivisillutisega teed, kivimajad, maalilised tänavanurgad ning päikesepaistelised väljakud, mida kõike ümbritseb Toscana kaunis maastik, on omamoodi atmosfäär. Tundub, nagu oleksime sattunud keskaega. Sellel suvisel pärastlõunasel jalutuskäigul koos sõpradega käime vaatamas ka Porta all’Arcot, neljandast sajandist e.m.a pärit imposantset etruskide võlvitud väravat, mis on osa keskaegsest linnamüürist.

Jalutame mööda poeakendest ja imetleme igasugu kujukesi: parves lendavaid linde, tagajalgadel seisvaid tugevaid hobuseid ja graatsilisi inimfiguure, mis on kõik valmistatud alabastrist, kuid kumavad nagu mattklaas. Võlvlaega müügisaalides võib näha urne, mis on kaunistatud viinamarjakobaratega, klassikaliste skulptuuride reproduktsioone ning keerukalt perforeeritud ja graveeritud vaase, küünlajalgu, malelaudu ja malendeid, ehtekarpe ja muid esemeid.

Sõbrad, kes on märganud meie huvi, viivad meid hea meelega tolmustesse töökodadesse, kus võime näha oma silmaga, mismoodi meistrid toormaterjalist kauneid esemeid valmistavad. Saame teada, et munakujulisi kive, mis kaaluvad 2 kuni 1000 kilogrammi, leidub paiguti kogu Volterra regiooni kriidikihis. Alabastrit kaevandatakse lahtistest kaevandustest või kuni 280 meetri sügavustest tunnelitest. Selle värvus varieerub poolläbipaistvast valgest kollakasvalgeni, punasest tumepruunini ja hallikasrohelisest mustani. Alabastril on mitmesuguseid mustreid ning erisugune läbikumavus.

Märkame, et töökodades kasutatakse mitmesuguseid töötlemismeetodeid. Saame tuttavaks Gloriaga, kes söövitab taldrikule kauneid dekoratsioone, ning Francoga, kes teeb ornamente treipingil. Sel viisil valmistatakse paljusid ümmargusi esemeid, alates taldrikutest ja kaussidest kuni lambivarjude ja lampideni, milleks läbikumav alabaster on eriti sobiv materjal. Nii tööriistad kui ka tooted on kõik mööda töökoda laiali – rasplid ja viilid, vasarad ja peitlid, freesmasinad, liivapaberid ja poolvalmis büstid. Neid looma ja inimese kujusid, mis on riiulitel, kasutatakse mudelitena.

Kõik pinnad on paksult kaetud valge alabastritolmuga. Ent isegi sellele tolmule leitakse kasutust. Alabastritolmu ja polüestrivaigu segust valmistatakse masstootena pisiskulptuure. Paljud meistrid aga ütlevad, et tulemust ei anna võrreldagi ehtsate käsitsi valmistatud kujukestega.

Vastandlikud seisukohad

Öeldakse, et volterralastel on alabastritolm veres, ja seda on ka kohe tunda, kui räägime sõbralike meistritega vastandlikest arvamustest, mis neil selle ajaloolise kunsti suhtes on. Mõned neist väidavad, et odavad esemed, millel on vähe või pole üldse mitte mingisugust kunstilist väärtust, rikuvad kvaliteetsete alabastertoodete hea maine. Teised aga ütlevad, et turul võib olla kõiksugust kaupa alates ainulaadsetest kunstiteostest kuni masstoodeteni. Niisugused vastandlikud seisukohad pole sugugi äsja tekkinud ning vaevalt, et need ka peagi kaovad. Fakt on see, et halastamatu konkurents ja äri mõjutavad paljusid inimeste püüdlusi ning avaldavad mõju ka edaspidi.

Üks asi on siiski kindel. Kunstianne, mille Looja inimestele on andnud, ei kao kuhugi. See, mida nägime külaskäigul Volterrasse, on vaid üks näide vaimustavatest oskustest, mida kõigil inimestel on võimalik arendada täiuseni, kui nad näevad Jehoova Jumala prohvetlike sõnade täitumist: „Mu valitud kasutavad ise oma kätetööd [„täiel määral”, UM]” (Jesaja 65:22).

[Pildid lk 26]

1. Alabastrit kaevandatakse kuni 280 meetri sügavustest tunnelitest. 2. Meister töötleb vaasi treipingil. 3. Kaunistustega alabasterurn. 4. Moodne alabasterskulptuur