Kas rahulootus on hääbumas?

„Tundub, et elame praegu ... keeristormi südames, keset katastroofi, mida pole võimalik millegagi võrrelda.” (Rooma ajaleht „La Repubblica”, Itaalia)

PÄRAST eelmisel aastal New Yorgis ja Washingtonis toimunud terrorirünnakuid on tavalisest rohkem inimesi hakanud mõtlema inimkonna tuleviku peale. Telepilte leegitsevate kaksiktornide kokkuvarisemisest ja ellujäänute meeleheitest on eetrisse lastud lugematuid kordi. Need pildid on toonud südamevalu inimestele kõikjal maailmas. Koos valuga on tulnud aimdus, et maailmas toimub mingi ajalooline pöördepunkt. Kas see vastab tõele?

Sõda puhkes pärast 11. septembrit 2001. Peagi tegid varem vaenulikud riigid liitlastena ühiseid pingutusi terrorismi ohjeldamiseks. Kokkuvõttes on surma ja hävingu eest makstud kõrget hinda. Kuid võib-olla kõige olulisem muutus paljude inimeste jaoks kogu maailmas on olnud turvatunde kaotamine – üha süvenev tunne, et päris kindlalt ei saa ennast keegi kusagil tunda.

Maailma juhid leiavad end silmitsi üüratute probleemidega. Ajakirjanikud ja kommentaatorid tahavad teada, kuidas on võimalik takistada terrorismi kulutulena levimast, kui paistab, et see ammutab jõudu vaesusest ja fanatismist – hädadest, millele keegi ei näi lahendust leidvat. Ülekohus on maailmas nii levinud, et valitseb äärmiselt plahvatusohtlik olukord. Paljud murravad pead, kas ühiskonna hädasid on üldse millalgi võimalik kõrvaldada. Kas sõda koos oma koleduste, surma ja hävinguga kunagi lõppeb?

Miljonid inimesed pöörduvad nende küsimustega usuorganisatsioonide poole. Teised on aga selles suhtes skeptilised. Kuidas on lood sinuga? Kas ka sinu meelest võivad usujuhid neile küsimustele vastata? Kas nad tõesti suudavad oma palvetega rahu saabumisele kaasa aidata?