Religioonid rahu otsinguil Assisis

„Lõppegu vägivald! Lõppegu sõjad! Lõppegu terrorism! Jumala nimel, toogu iga religioon maale õiglust ja rahu, andeksandmist ja elu, armastust!” (Paavst Johannes Paulus II)

ASSISI, ITAALIA, 24. jaanuar 2002. Usuliikumiste esindajad üle terve maailma kogunesid Assisisse, et palvetada rahu eest, mida ohustab terrorism, sallimatus ja ebaõiglus. Paavst teatas sellest kogunemisest paar kuud pärast New Yorgi kaksiktornide kokkuvarisemist. Paljud usuliidrid võtsid Vatikani kutse vaimustusega vastu.

Paavst oli varemgi kahel korral – 1986. ja 1993. aastal – sellessamas Itaalia linnas palvepäeva korraldanud. * 2002. aasta koosviibimist tuli kajastama rohkem kui tuhat ajakirjanikku üle terve maailma. Rahupalvusel olid esindatud paljud usundid, näiteks ristiusu kirikud (katoliiklased, luterlased, anglikaanid, õigeusklikud, metodistid, baptistid, nelipühilased, mennoniidid, kveekerid ja teised), islam, hinduism, konfutsianism, sikhism, džainism, tenrikyo, budism, judaism, Aafrika põlisusundid, sintoism ja zoroastrism. Kohal oli veel teistegi usuliikumiste delegatsioone ja ka Kirikute Maailmanõukogu esindaja.

Rahudeklaratsioonid

Päev algas kell 8.40, kui Vatikani väikesest rongijaamast sõitis välja „palverong”. Seitsmest vagunist koosnevat mugavat reisirongi  saatsid julgeolekukaalutlustel kaks helikopterit. Kahe tunni pärast jõudsid paavst ja teised usuliidrid Assisisse. Turvameetmed olid ranged – teenistuses oli umbes tuhat politseinikku.

Usujuhid kogunesid iidsel linnaväljakul, kuhu oli püstitatud avar telk. Selle sees, suurel punasel V-kujulisel laval olid religioonide esindajate istekohad, lava keskel oli paavsti koht. Lava kõrval seisis rahu sümbol, õlipuu. Lava ees istuva publiku moodustas üle 2000 hoolega valitud külalise. Esimese rea hõivasid mõned Itaalia kõrged ametnikud. Kõnede vaheaegadel laulsid suurejoonelised kirikukoorid rahuhümne. Mujal linnas kandsid tuhanded, peamiselt noored inimesed, mitmetes keeltes sõjavastaseid loosungeid ja laulsid rahust. Paljud hoidsid käes õlipuuoksi.

Kui paavst oli laval istet võtnud, ütles ta tervitussõnad eri usundite delegatsioonide liikmetele. Siis lauldi ladinakeelset hümni, mis põhineb kirjakohal Jesaja 2:4 ja kuulutab ette aega, kui „rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu”. Seejärel esitasid kaksteist delegaati, kes olid riietatud oma usule kohasesse vaimulikurüüsse, pühaliku deklaratsiooni rahu nimel. Järgnevalt mõned väljavõtted:

„Niisugusel ajaloolisel hetkel peab inimkond nägema rahuavaldusi ja kuulma lootusesõnu.” (Kardinal François Xavier Nguyên Van Thuân)

Jumal „pole mitte sõja ja relvastatud kokkupõrgete Jumal, vaid Rahujumal”. (Oikumeeniline patriarh Bartholomeos)

„Religioossed erinevused ei peaks panema inimesi vältima või koguni vihkama neid, kes on teistsugused.” (Dr Setri Nyomi, Ülemaailmne Reformeeritud Kirikute Allianss)

„Õiglus ja vennaarmastus on kaks asendamatut tugiposti tõelise rahu saavutamiseks rahvaste seas.” (Pealik Amadou Gasseto, Aafrika põlisusundite esindaja)

„Üksnes rahu on püha, püha sõda pole olemas!” (Andrea Riccardi, katoliku kirik)

Mõned delegaadid tunnistasid, et religioonidel lasub tõsine vastutus inimeste sallimatusele ja sõjale õhutamise eest. Luterliku Maailmaliidu esindaja ütles, et maailma on  „raputanud metsik viha, mille on lõkkele puhunud religioosne fundamentalism”. Judaismi esindaja sõnas: „Religioonid on olnud paljude hirmsate ja veriste sõdade sütitajaiks.” Hindu delegaat teatas: „Ajalugu toob korduvalt esile juhtumeid, kus end religioosseteks päästjateks nimetanud on allutanud religiooni võimule ja vaenu õhutavatele jõududele.”

Pärast terrorismi ja sõja hukkamõistmist läksid delegatsioonid eri paikadesse, et palvetada rahu eest oma jumalate poole.

Rahupalvus

Ristiusu esindajad palvetasid üheskoos San Francesco alakirikus, kirikule nime andnud haua juures. Talitus algas paavsti ja kolme muu delegaadi esitatud trinitaarse algustervitusega. Palved vaheldusid hümnide ja palvehüüetega rahu eest ning loeti ette ka temaatilisi lõike Piiblist. Ühes palves paluti „usu ühtsuse” pärast. Tseremoonia lõpuks laulsid osavõtjad ladina keeles Meie Isa palvet, mis põhineb Matteuse 6. peatüki salmidel 9 kuni 13.

Teised usurühmitused palvetasid samal ajal teistes paikades. Meka-poolses saalis palusid moslemid vaipadel põlvitades Allahit. Zoroastristid, kes palvetasid kõrvuti džainistide ja konfutsianistidega, süütasid püha tule. Aafrika põlisusundite esindajad palusid oma esivanemate vaime. Hindud esitasid rahupalveid oma jumalatele. Kõik palusid oma jumalusi vastavalt enda usukommetele.

Ühine rahudeklaratsioon

Delegatsioonid kogunesid tseremoonia lõpuks taas telki. Pühalikult ulatasid mungad delegaatidele põlevad lambid, mis sümboliseerisid rahulootust. See oli maaliline vaatepilt. Siis lugesid delegatsioonide liikmed ette ühise rahudeklaratsiooni, milles igaüks esitas oma avalduse.

„Rahu tagamiseks läheb vaja ligimesearmastust.” (Oikumeeniline patriarh Bartholomeos I)

„Vägivald ja terrorism ei sobi ühte religiooni tõelise vaimuga.” (Dr Konrad Raiser, Kirikute Maailmanõukogu delegaat)

„Me võtame endale kohustuse kasvatada inimestes vastastikust austust ja lugupidamist.” (Bhai Sahibji Mohinder Singh, sikhi religiooni esindaja)

„Rahu ilma õigluseta pole mingi rahu.” (Õigeusu piiskop Vasilios)

Lõpuks luges paavst ette sõnad, mis on kirjas selle artikli sissejuhatuses. Selle uskudevahelise koosoleku lõppedes embasid delegaadid üksteisest rahu märgiks. Hoolega valitud ilusaid sõnu saatis pidulikkus ja viisakus. Kuidas sellele muljetavaldavale sündmusele reageeriti?

„Kui vaid sõnadele järgneksid teod”

Ajalehed ja televisioon kiitsid paavsti algatuse valjuhäälselt heaks. Mõni nimetas paavsti isegi „kogu kristlaskonna esindajaks”. Vatikani ajaleht „L’Osservatore Romano” tituleeris Assisis toimunud palvepäeva „verstapostiks rahutsivilisatsiooni rajamise teel”. Ajalehes „Corriere dell’Umbria” ilutses pealkiri „Assisi heidab valgust rahule”.

Kuid mitte kõik vaatlejad polnud nii entusiastlikud. Mõned väljendasid oma tõsiseid kahtlusi, sest usu nimel peetavad sõjad on inimkonda edasi vaevanud, hoolimata eelmistest rahupalvuspäevadest aastatel 1986 ja 1993. Religioosne vihavaen on õhutanud inimesi verevalamisele Ugandas, endises Jugoslaavias, Indoneesias, Pakistanis, Lähis-Idas ja Põhja-Iirimaal.

Itaalia ajaleht „La Repubblica” märkis, et mõned kriitikud pidasid seda kogunemist „lihtsalt show’ks”. Üks Euroopa Parlamendi liige ütles, et rahu edendamiseks peaksid usklikud „elama evangeeliumi järgi”, see tähendab järgima sõnu „armasta oma vaenlasi ja pööra ette teine põsk”. Tema meelest on see asi, mida „keegi ei tee”.

Itaalia Juudi kogukonna president ütles, et „nüüd on hea näha, mis toimuma hakkab – kas sõnadele tõesti järgnevad konkreetsed  teod ja olukord ka tegelikult muutub”. Itaalia budistide esindaja avaldas samasuguseid mõtteid, kui ütles, et nüüd tuleks „tagada, et rahupalved ei jääks üksnes headeks kavatsusteks”. Ajakirjanik, kes kirjutab Itaalia ajakirjale „L’Espresso”, arvas, et Assisi kokkutulek teenis seal esindatud ristiusu religioonide jaoks hoopis teist eesmärki. Ta nimetas seda „koalitsiooniks vastupanus religioossele vaenulikkusele, distsipliini puudumisele ja usu kadumisele” ning ka tõsiseks püüdeks võidelda „intensiivse sekulariseerimise” vastu, mis vaevab Euroopat selle „kristlikust ajaloost” hoolimata.

Sündmuse tõsiseimate kriitikute hulgas olid traditsioonilise katoliikluse pooldajad, kes kardavad oma kirikudoktriinide lahjenemist. Tuntud katoliku kirjanik Vittorio Messori rääkis ühes teleintervjuus, et Assisi sündmused ähvardavad hägustada usunditevahelisi erinevusi. Muidugi olid vaimulikud võimukandjad võtnud kasutusele ettevaatusabinõud, et vältida muljet uskude segamisest. Paavst ise esitas selliste süüdistuste kummutamiseks avalduse. Sellegipoolest sisendas sündmuse enda olemus paljude meelest mõtet, et eri usundid esindavad lihtsalt erinevaid viise, kuidas pöörduda sama kõrgema jõu poole.

Religioon ja rahu

Mida siis saavad organiseeritud religioonid rahu tagamiseks teha? Paljude meelest on see küsimus irooniline, sest tundub, et religioonid pigem põhjustavad sõdasid, kui hoiavad neid ära. Ajaloolased on täheldanud, kuidas ilmalikud võimud on kasutanud religiooni sõja õhutamiseks. Kerkib üles küsimus: miks on religioonid lasknud ennast sel moel ära kasutada?

Vähemalt ristiusumaailma religioonidel on olemas püha ettekirjutus, mis oleks võinud aidata neil sõjapidamisega seotud süüd vältida. Jeesus ütles, et tema järelkäijad ei peaks olema „maailma osa” (Johannese 15: 19; 17:16; UM). Kui ristiusu religioonid oleksid nende sõnade järgi elanud, poleks nad sidunud end poliitiliste jõududega, andes sõjavägedele ja sõjale oma heakskiidu ning õnnistades neid.

Et elada kooskõlas Assisis räägitud sõnadega, peaksid usuliidrid hoidma ennast poliitilistest jõududest lahus. Lisaks peaksid nad õpetama oma poolehoidjatele, kuidas rahus elada. Ajaloolased märgivad aga, et kogu maailmas on vägivallatsejate hulgas palju neid, kes usuvad Jumalat või vähemalt väidavad end seda tegevat. Ühe ajalehe hiljutises juhtkirjas öeldi: „Peagi pärast 11. septembrit kritseldas keegi Washingtonis ühele seinale jahmatavad ja mõtlemapanevad sõnad: „Armas Jumal, palun päästa meid inimeste käest, kes usuvad sinusse.””

Kogu see hiilgus ja tseremoonia Assisis jättis vastuseta mõned keerulised küsimused. Ükski muu küsimus pole ehk usklike jaoks nii oluline või murettekitav kui see: miks on Jumal siiani keeldunud vastamast rahupalvetele, mida maailma religioonid on esitanud?

[Allmärkus]

[Pilt lk 7]

Delegaadid põlevate lampidega, mis sümboliseerivad rahulootust

[Allikaviide]

AP Photo/Pier Paolo Cito

[Pildi allikaviide lk 5]

AP Photo/Pier Paolo Cito