Aids levib Aafrikas

„Meil on tegemist nüüdisaja apokalüpsisega.”

NEIS ÜRO HIV/AIDS-i vastase võitluse Aafrika erisaadiku Stephen Lewise sõnades kajastub paljude mure aidsiga seotud olukorra pärast Sahara-taguses Aafrikas.

HIV-i levikuga seondub terve hulk tegureid. Aids omakorda on teravdanud teisi probleeme. Valitsev olukord mõnel Aafrika maal ning ka maailma teistes paikades, kus aids on kanda kinnitamas, seondub tihti järgnevaga.

Moraal. Kuna HIV-nakkuse edasikandumise peamisi teid on seksuaalkontaktid, on vaieldamatu, et haiguse levimist soodustab kindlate  moraalinormide puudumine. Ometi on paljud arvamusel, et pole praktiline propageerida seksuaalkontaktidest hoidumist vallaliste seas. „Sellest pole mingit kasu, kui lihtsalt manitseda teismelisi seksist hoiduma,” kirjutab Francois Dufour Lõuna-Aafrika Vabariigi Johannesburgi ajalehes „The Star”. „Neid pommitatakse iga päev erootiliste kujutelmadega selle kohta, millised nad peaksid välja nägema ja kuidas nad peaksid käituma.”

Seda analüüsi paistab kinnitavat noorte inimeste käitumine. Näiteks selgus ühe maa uurimusest, et umbes kolmandik noortest vanuses 12–17 aastat oli olnud seksuaalvahekorras.

Vägistamist on nimetatud Lõuna-Aafrika Vabariigi üleriigiliseks nuhtluseks. Johannesburgi ajalehes „The Citizen” avaldatud teate kohaselt on see „niivõrd ohjeldamatult levinud, et ületab kõik teised selle riigi naiste – ja üha enam ka laste – terviseriskid”. Samas artiklis märgitakse: „Viimasel ajal on lapsevägistamised kahekordistunud ... Paistab, et selliseid tegusid sooritatakse rahva seas põlistunud müüdi ajel, et HI-viiruse kandja, kes neitsi vägistab, saab terveks.”

Seksuaalsel teel edasikanduvad haigused. Nende haiguste esinemissagedus on selles piirkonnas suur. Ajakirjas  „South African Medical Journal” täheldati: „Seksuaalsel teel edasikanduvad haigused suurendavad HIV-1 nakkuse ohtu kahe- kuni viiekordselt.”

Vaesus. Palju Aafrika maid maadleb vaesusega, mis aga loob aidsi levikule soodsa pinnase. See, mida arenenud maades võidakse pidada enesestmõistetavaks, jääb enamikus arengumaades kättesaamatuks. Hiigelsuured kogukonnad on elektrita ega saa puhast joogivett. Maapiirkondades on teed kehvad või puuduvad üldse. Paljud elanikud kannatavad alatoitluse all ning võimalus arstiabi saada on kaduvväike.

Aids avaldab negatiivset mõju ärile ja tööstusele. Kuna nakatub üha enam töölisi, kogevad kaevanduskompaniid toodangu vähenemisest tulenevaid tagajärgi. Et seda kompenseerida, kaalutakse, kuidas mõningaid operatsioone automatiseerida ja mehhaniseerida. Arvestuste järgi suurenes ühes plaatinakaevanduses aidsijuhtude arv tööliste hulgas aastal 2000 peaaegu kaks korda, kusjuures nakatunud oli umbes 26 protsenti töölistest.

Aidsi kurb tagajärg on hiigelarv lapsi, kes jäävad orbudeks, kui see haigus on nende vanemaid tabanud. Peale selle, et need lapsed kaotavad vanemad ja rahalise toe, peavad nad kandma aidsiga seonduvat häbimärki. Suurpere liikmed või kogukonnad on abiandmiseks tihti kas liiga vaesed või pole neil selleks tahtmist. Paljudel orbudel katkeb koolitee. Mõned hakkavad tegelema prostitutsiooniga, andes seeläbi haiguse levikule veelgi enam hoogu. Paljudes maades edendatakse nende orbude abistamiseks riiklikke või eraprogramme.

Teadmatus. Suur hulk HI-viirusesse nakatunuid ei tea sellest midagi. Paljud ei soovi end lasta testida haigusega kaasneva põlu alla sattumise ohu pärast. „Inimesed, kellel on HIV või kes arvatakse seda põdevat, võidakse jätta ilma arstiabist, eluasemest või tööst, neist hakkavad hoidma eemale sõbrad ja kolleegid, neid keeldutakse kindlustamast või välismaale lubamast,” täheldatakse ÜRO HIV/AIDS-i ühisprogrammi pressiväljaandes. Mõned on koguni mõrvatud, kui on saadud teda nende HIV-nakkusest.

Kultuur. Paljudes Aafrika kultuurides pole naistel üldjuhul luba esitada oma partnerile küsimusi abieluväliste suhete kohta, keelduda seksuaalkontaktist või soovitada turvalisemat seksuaalkäitumist. Tihtilugu kajastub  kultuurilistes tõekspidamistes teadmatus ja aidsiga seotud faktide eiramine. Näiteks võidakse haiguse süüks pidada nõidust ning otsida abi nõidarstidelt.

Puudulik arstiabi. Juba niigi vähesed meditsiiniasutused on aidsi tõttu veelgi enam ülekoormatud. Kaks suurt haiglat teatavad, et üle poole ravivajajatest on HIV-positiivsed. KwaZulu-Natali provintsi ühe haigla juhataja sõnas, et tema osakonnad töötavad 140-protsendise koormusega. Mõnikord on kaks patsienti sunnitud ühes voodis lamama, kusjuures kolmas lamab põrandal voodi all! („South African Medical Journal”.)

Kuigi Aafrikas on olukord juba niigi traagiline, näitab kõik, et asi läheb veelgi hullemaks. „Me oleme alles epideemia algstaadiumis,” tõdeb Peter Piot UNAIDS-ist.

Kahtemata teevad mõned maad haigusest jagusaamiseks pingutusi. Juunis 2001 korraldas ÜRO Peaassamblee esmakordselt aidsiküsimuse arutamiseks eriistungi. Kas inimeste pingutusi saadab edu? Millal aidsi surmamarss lõpuks peatatakse?

[Kast/pilt lk 5]

AIDSIRAVIM NEVIRAPIIN JA LÕUNA-AAFRIKA VABARIIGI DILEMMA

Mis on nevirapiin? Ajakirjanik Nicole Itano sõnul on see „retroviirusvastane ravim, mille katsetamisel on selgunud, et see võib poole võrra vähendada aidsi edasikandumise tõenäosust [emalt] lapsele”. Üks Saksamaa ravimitootja pakkus seda Lõuna-Aafrika Vabariigile viieks aastaks tasuta. Ent 2001. aasta augustikuuks polnud valitsus ettepanekut vastu võtnud. Milles on asi?

Lõuna-Aafrika Vabariigis on 4,7 miljonit HIV-positiivset inimest, rohkem kui üheski teises maailma riigis. Londoni „The Economist” teatas 2002. aasta veebruaris, et Lõuna-Aafrika Vabariigi president Thabo Mbeki „kahtleb üldtunnustatud tõekspidamises, et HIV põhjustab aidsi” ning „on umbusklik aidsivastaste ravimite maksumuse, turvalisuse ja kasulikkuse suhtes. Ta pole neid küll keelustanud, ent Lõuna-Aafrika Vabariigi arstid ei söanda neid kasutada”. Miks see tekitab nii suurt muret? Sest aastas sünnib Lõuna-Aafrika Vabariigis tuhandeid HIV-nakatunud beebisid ning 25 protsenti rasedatest on viirusekandjad.

Sellise vaadete konflikti tagajärjel algatati kohtuasi, sundimaks valitsust nevirapiini välja jagama. Lõuna-Aafrika Vabariigi konstitutsioonikohus avaldas oma otsuse 2002. aasta aprillis. Nagu kirjutab Ravi Nessman „The Washington Postis”, otsustas kohus, et „valitsus peab tegema ravimi kättesaadavaks raviasutustele, kus seda on võimalik haigetele anda”. Ehkki Lõuna-Aafrika Vabariigi valitsus oli juba andnud seda ravimit 18 pilootasutusele üle kogu maa, arvatakse, et see vastne kohtuotsus pakub lootust kõigile HIV-positiivsetele rasedatele riigis.

 [Kast/pilt lk 6]

OSAV VIIRUS KAVALDAB RAKU ÜLE

Sisenegem momendiks inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV) imepisikesse maailma. Üks teadlane täheldas: „Vaadelnud aastaid läbi elektronmikroskoobi viiruspartikleid, hämmastab ja erutab mind siiamaani see, kuivõrd täpne ja keerukas on millegi sedavõrd tillukese ülesehitus.”

Viirus on väiksem kui bakter, mis omakorda on väiksem kui inimese keskmine rakk. Ühe teatmeallika sõnul on HIV nii väike, et „punkt selle lause lõpus mahutaks 230 miljonit [HIV-i partiklit]”. Viirus ei saa paljuneda muidu kui peremeesrakku sisenedes ja selle ressursse kasutama hakates.

Kui HIV tungib inimese organismi, tuleb tal võidelda immuunsüsteemi kasutuses olevate märkimisväärsete jõududega. * Luuüdi toodab vere valgelibledest koosnevat kaitsevõrgustikku. Valgeliblede seas esineb kahte põhilist tüüpi lümfotsüüte, mida tuntakse kui T-rakke ja B-rakke. Valgeliblede hulgas on ka rakud nimetusega fagotsüüdid ehk õgirakud.

T-rakkude mitmesugustel rühmadel on vaja täita erisuguseid funktsioone. T-abistajarakkudel on lahingustrateegias võtmeroll. Nad aitavad tunda ära võõraineid ning annavad juhendeid vaenlast ründavate ja hävitavate rakkude sünteesiks. HIV valib just need T-abistajarakud oma esmaseks ründeobjektiks. T-tappurrakud aga aktiveeritakse, et need hävitaksid keharakud, kuhu vaenlane on sisse tunginud. B-rakud sünteesivad antikehasid, mis lähevad käiku võitluses nakatajatega.

Kaval strateegia

HIV klassifitseeritakse retroviiruste hulka. HIV-i geneetiline plaan on vormilt RNA (ribonukleiinhape), mitte DNA (desoksüribonukleiinhape) oma. HIV kuulub erilisse retroviiruste alamliiki, mida tuntakse nimetuse all lentiviirused, sest ta võib olla pikka aega latentne, enne kui ilmnevad tõsised haigussümptomid.

Kui HIV on sisenenud peremeesrakku, saab ta rakendada rakumehhanismi tööle enda huvides. Ta „programmeerib ümber” raku DNA, sünteesimaks suurel hulgal HIV-i koopiaid. Kuid enne, kui HIV seda teha saab, peab ta hakkama kasutama teistsugust „keelt”. Tal tuleb muuta enda RNA DNA-ks, nii et peremeesraku mehhanism oleks suuteline seda lugema ja mõistma. Selleks kasutab HIV üht viirusensüümi nimetusega pöördtranskriptaas. Sünteesinud tuhandeid uusi HIV-i partikleid, rakk sureb. Need vastsünteesitud partiklid nakatavad uusi rakke.

Kui T-abistajarakkude hulk on juba märkimisväärselt kahanenud, saavad teisedki vaenujõud tungida organismi, kartmata vasturünnakut. Organismi tabavad kõikvõimalikud haigused ja nakkused. Nüüd on aids nakatunu täielikult vallutanud. HIV on edukalt suutnud halvata kogu immuunsüsteemi.

See on lihtsustatud selgitus. Ei tohi unustada, et teadlased ei tea veel paljutki ei immuunsüsteemi ega HIV-i talitluse kohta.

Juba peaaegu paar aastakümmet on see tilluke viirus nõudnud maailma juhtivatelt meditsiiniteadlastelt vaimsete ja füüsiliste ressursside rakendamist, millega on kaasnenud rahalised hiigelkulutused. Selle tulemusena on HIV-i kohta palju teada saadud. Kirurg dr Sherwin B. Nuland märkis mõni aasta tagasi: „Inimese immuunpuudulikkuse viiruse kohta kogutud infohulk ja edusammud kaitse loomisel selle rünnaku vastu on täiesti hämmastavad.”

Ometi jätkub aidsi surmamarss ärevusttekitavas tempos.

[Allmärkus]

[Pilt]

HIV tungib immuunsüsteemi lümfotsüütidesse ning programmeerib need ümber, et sünteesida HIV-i

[Allikaviide]

CDC, Atlanta, Ga.

[Pilt lk 7]

On tuhandeid noori, kes järgivad Piibli mõõdupuid