Kas aidsile suudetakse panna piir? Kui jah, siis kuidas?

PALJUD Aafrika maad eitasid aidsiepideemiat mõnda aega. On neid, kes eelistaksid sel teemal üldse mitte kõnelda. Kuid viimastel aastatel on püütud eeskätt just noori harida ning ergutada inimesi sellest avalikult rääkima. Neid püüdeid on saatnud vähene edu. Inimeste eluviisid ja kombed on sügavalt juurdunud, seepärast on muudatusi raske ette võtta.

Meditsiinilised edusammud

Meditsiinipõllul on teadlased HIV-i kohta palju teada saanud ning töötanud välja ravimeid, mis on paljude elu pikendanud. Edukalt on rakendatud vähemalt kolme retroviirusevastase ravimi kombinatsiooni manustamist, mida nimetatakse kõrgaktiivseks retroviirusevastaseks raviks.

Ehkki need ravimid ei ravi haigust välja, on tänu nendele eeskätt just arenenud maades HIV-i põdejate surmajuhtude arv kahanenud. Paljud  rõhutavad, et tähtis on varustada nende ravimitega arengumaid. Paraku on need ravimid kallid ning suuremale osale selliste maade elanikele rahaliselt täiesti kättesaamatud.

Seetõttu on kerkinud päevakorda küsimus: kas rahaline kasum on tähtsam kui inimelu? Olukorrale andis hinnangu Brasiilia HIV/AIDS-i programmi juht dr Paulo Teixeira: „Me ei või jätta tuhandeid inimesi elupäästvate ravimite puudumise tõttu saatuse meelevalda lihtsalt kasumi nimel, mis ületab kaugelt selle, mida tavapäraselt teenitakse.” Ta lisas: „Olen erakordselt huvitatud sellest, et kommertshuvisid ei seataks eetilistest ja humaansetest kaalutlustest ettepoole.”

Mõni maa on otsustanud suurte ravimitootjate mõningaid patente eirata ning valmistada või importida teatud ravimite tootjamärgita, palju odavama hinnaga versioone. *  Üks uurimus näitas, et tootjamärgita ravimite „miinimumhinnad olid USA-s ametlikult kehtestatud hindadest 82% madalamad”, annab „South African Medical Journal” teada.

Ravitakistused

Peagi hakkasid suured ravimitootjad pakkuma aidsiravimeid hättasattunud arengumaadele tunduvalt odavama hinnaga. Loodeti, et sel kombel saab palju rohkem inimesi ravimeid tarvitada. Paraku tuleb ületada suuri takistusi, et need ravimid arengumaades hõlpsasti kättesaadavaks muutuksid. Üks takistus on hind. Ka järsu hinnaalanduse korral on need ravimid suuremale osale abivajajatele siiski liiga kallid.

Teine probleem on nende ravimite patsientidele andmisega seotud raskused. Paljusid arstimeid tuleb võtta iga päev kindlal kellaajal. Kui neid korralikult ei võeta või kui ravi katkeb, võivad areneda välja HIV-i ravimresistentsed tüved. Aafrika oludes, kus võib nappida toitu, puhast joogivett ja raviasutusi, on raske korrektsest annustamisest kinni pidada.

Lisaks peavad ravimitarvitajad järelevalve all olema. Resistentsuse ilmnedes tuleb ravimikombinatsiooni muuta. Selleks läheb tarvis kogenud meditsiinitöötajaid, lisaks on testid kulukad. Peale selle on ravimitel kõrvalmõjusid ning tekib uusi ravimresistentseid viirustüvesid.

ÜRO Peaassamblee aidsiteemalisel eriistungil juunis 2001 tehti ettepanek rajada ülemaailmne tervisefond arengumaade abistamiseks. Arvestuste kohaselt vajatakse selleks 7–10 miljardit dollarit. Senini on sellesse fondi eraldada lubatud summad soovitust kaugelt väiksemad.

Teadlased loodavad kindlalt, et nad leiavad vaktsiini. Mitmeid vaktsiine juba testitakse eri maades. Isegi kui neid püüdeid saadaks edu, läheb mitu aastat, enne kui vaktsiin välja töötatakse, testitakse ja see osutub üldiseks kasutuseks piisavalt turvaliseks.

Mõnes riigis, näiteks Brasiilias, Tais ja Ugandas, on raviprogramme saatnud märkimisväärne edu. Brasiilias on tänu kohapeal toodetud ravimite tarvitamisele aidsist põhjustatud surmajuhtumite arv vähenenud poole võrra. Väikeses riigis Botswanas, kus finantse napib, püütakse kõiki selle maa abivajajaid varustada retroviirusevastaste ravimitega ning rajada hädavajalikke raviasutusi.

Kuidas aidsi võita

Aids erineb teistest epideemiatest ühes olulises aspektis: seda saab ennetada. Kui inimesed oleksid valmis Piibli peamistest põhimõtetest kinni pidama, võiksid nad paljudel – kui mitte kõigil – juhtudel nakatumist vältida.

Piibel annab selged moraalinormid. Need, kes pole abielus, peaksid seksuaalvahekordadest hoiduma (1. Korintlastele 6:18). Abielulised peaksid partnerile truud olema ega tohiks abielu rikkuda (Heebrealastele 13:4). Kaitset pakub ka Piibli manitsuse järgimine hoiduda vere eest (Apostlite teod 15:29, 30).

Need, kes on juba nakatunud, võivad leida suurt rõõmu ja lohutust teadasaamisest, et Jumal on tõotanud rajada lähitulevikus haigustevaba maailma, ning seejärel Jumala nõuete kohasest elamisest.

Piibel kinnitab meile, et saabub aeg, mil kaovad kõik inimkonna hädad, kaasa arvatud haigused. See tõotus on kirjas Ilmutusraamatus: „Ma kuulsin suurt häält aujärjelt ütlevat: „Vaata, Jumala telk on inimeste juures! Ja tema asub nende juurde elama ja nemad on tema rahvad ja Jumal ise on nendega. Ja tema pühib ära kõik pisarad nende silmist, ja surma ei ole enam ega leinamist ega kisendamist ega vaeva ei ole enam. Sest endised asjad on möödunud!”” (Ilmutuse 21:3, 4).

See kindel tõotus pole mõeldud ainult neile, kel on võimalik kalleid ravimeid osta. Seda Ilmutusraamatu 21. peatüki prohvetlikku tõotust kinnitab kirjakoht Jesaja 33:24: „Ükski elanik ei ütle: „Ma olen nõder!”” Siis kuuletuvad kõik, kes maa peal elavad, Jumala seadustele ning tunnevad rõõmu täiuslikust tervisest. Sel viisil pannakse aidsi – ja ka kõigi teiste haiguste – surmamarsile igaveseks piir.

[Allmärkus]

 [Kast/pildid lk 9, 10]

SEE OLI JUST SEE RAVI, MIDA OLIN OTSINUD

Elan Lõuna-Aafrikas ja olen 23 aastat vana. Mul on meeles päev, mil sain teada, et olen HIV-positiivne.

Olin koos emaga vastuvõturuumis, kui arst tegi uudise teatavaks. See oli kõige kurvem uudis, mida ma kunagi oma elus olin kuulnud. Olin rabatud ega suutnud seda uskuda. Oletasin, et laboratoorium võib olla eksinud. Ma ei osanud midagi öelda ega teha. Oli tahtmine nutta, aga pisaraid ei tulnud. Arst võttis emaga jutuks retroviirusevastased ravimid ja muud seigad, ent mina olin liiga vapustatud, et millestki aru saada.

Mõistsin, et pidin olema saanud nakkuse kelleltki ülikoolis, kus ma õppisin. Ihkasin nii väga kõnelda kellegagi, kes mu olukorda mõistaks, ent mul polnud kedagi sellist. Mind valdasid väärtusetuse ja läbikukkumise tunded. Olgugi et perekond toetas mind, tundsin lootusetust ja olin hirmul. Nagu kõigil noortel, oli ka minul palju unistusi. Mul oli jäänud veel vaid kaks aastat täppisteaduse bakalaureusekraadi saamiseni, nüüd aga purunes see lootus kildudeks.

Hakkasin võtma arsti väljakirjutatud retroviirusevastaseid ravimeid ning ka käima aidsinõustajate juures, kuid tundsin end ikkagi rusutuna. Palusin Jumalat, et ta näitaks mulle veel enne surma, milline on õige kristlus. Kuulusin küll nelipühilaste kirikusse, aga sealt ei tulnud keegi mulle isegi külla mitte. Ihkasin teada saada tõde selle kohta, kuhu ma lähen pärast surma.

Ühel hommikul augusti alguses aastal 1999 koputasid mu uksele kaks Jehoova tunnistajat. Olin sel päeval väga haige, ent suutsin siiski elutoas istuda. Need kaks naist tutvustasid end ning ütlesid, et nad aitavad inimestel Piiblit uurida. Millist kergendust ma küll tundsin, et lõpuks ometi on mu palvetele vastatud. Ent selleks ajaks olin muutunud juba sedavõrd nõrgaks, et ei suutnud kuigi pikka aega ei lugeda ega keskenduda.

Sellegipoolest ütlesin neile, et soovin Piiblit uurida, misjärel nad leppisid minuga külastusajas kokku. Kahjuks viidi mind depressiooni tõttu enne seda kokkulepitud aega psühhiaatriahaiglasse. Sain kolme nädala pärast koju ja võisin kergendust tunda, et tunnistajad pole mind unustanud. Üks neist pidas minuga pidevalt sidet, et saada teada, kuidas mu tervis on. Füüsilises mõttes ma kosusin mingil määral ning hakkasin aasta lõpus Piiblit uurima. Ent see polnud mulle ebastabiilse tervisliku seisundi tõttu sugugi kerge. Kuid inimene, kes minuga uuris, oli mõistev ja kannatlik.

Mulle avaldas sügavat mõju see, mida sain Piiblist teada Jehoova ja tema omaduste kohta, ja ka see, mida tema tundmine ja igavese elu lootus tegelikult tähendab. Mõistsin ka esimest korda inimeste kannatuste põhjust. Mulle valmistasid suurt rõõmu teadmised Jumala Kuningriigist, mis peagi hakkab asendama kõiki inimvalitsusi. See ajendas mind oma eluviisi täielikult muutma.

See oli just see ravi, mida olin otsinud. Kui lohutav oli mõista, et Jehoova ikka armastab mind ja hoolib minust! Varem olin arvanud, et Jumal vihkab mind ning see ongi minu haigusesse nakatumise põhjus. Ent nüüd sain teada, et Jehoova on hoolitsenud armastavalt pattude andeksanni eest Jeesus Kristuse lunastusohvri alusel. Selle põhjal mõistsin, et Jumal hoolib meist, nagu ütleb kirjakoht 1. Peetruse 5:7: „Heitke kõik oma mure tema peale, sest tema peab hoolt teie eest!”

Uurides iga päev Piiblit ja käies kuningriigisaalis koosolekutel, pingutan üsna tõsiselt, et olla nii Jehoova ligi kui võimalik. Kuna see pole alati lihtne, valan palves oma mured Jehoovale välja ning palun temalt jaksu ja troosti. Ka koguduseliikmed on mulle alati toeks, nii et võin olla õnnelik.

Osalen regulaarselt koos kohaliku kogudusega evangeeliumi kuulutamises. Soovin abistada vaimselt teisi inimesi, eriti neid, kes on samasuguses olukorras nagu mina. Mind ristiti 2001. aasta detsembris.

[Pilt]

Mulle valmistasid suurt rõõmu teadmised Jumala Kuningriigist

[Pilt lk 8]

Botswana aidsinõustajate rühm

[Pilt lk 10]

Paradiislikul maal tunnevad kõik rõõmu täiuslikust tervisest