Kas oskad neil vahet teha?

„See on klaver!” „Ei, see paistab olevat süntesaator.” „See on kindlasti orel!” „Ei, te kõik eksite, see on klavessiin.” Mis see siis ikkagi on?

TEGELIKULT paistavad kõigi nende muusikariistade klaviatuurid olevat mingil määral sarnased. Ent klahvi vajutamisel tekkiv heli ja selle heli tekitamise moodus võib olla täiesti erisugune. Niisiis, kust klahvpill pärineb ja milline on olnud selle areng? Vaadelgem klahvpille läbi sajandite.

Mis oli hydraulis?

Kõige varasem teadaolev primitiivne klaviatuur arvatakse olevat kuulunud muusikariistale nimetusega hydraulis ehk vesiorel. Oletatavasti leiutas selle kolmanda sajandi esimesel poolel e.m.a Aleksandriast pärit mehhaanik Ktesibios. Nagu on kirjas raamatus „Musical Instruments of the West”, „pumbati õhk ... veetsisterni asetatud augustatud anumasse (pnigeus), sealt aga juhiti see vilede all paiknevasse õhukasti, sealjuures aitas veesurve tagada püsivat õhurõhku”. Viledes tekitati heli ventiilide vahendusel, mida juhiti terve rea suurte klahvide abil. Kuna helid olid valjud ja jämedakoelised, sobis hydraulis esinemiseks tsirkuses, laadal ja pidustustel vabas õhus. Selle pilli populaarsuse õitseaeg oli Rooma keisririigi ajal – koguni keiser Nero olevat olnud osav mängija.

Milleks pneumaatiline orel?

Veekompressori asendamine suruõhku tekitava lõõtsaga oli sissejuhatuseks pneumaatilise oreli ajastule. Lõõts võimaldas mängijal instrumendi taga istuda ja jalgade või käte abil õhujoa intensiivsust reguleerida. On välja kaevatud pneumaatilise oreli osasid, mis dateeritakse koguni kolmandasse sajandisse m.a.j, ning sedalaadi pill säilitas silmapaistva koha veel paljude sajandite vältel. Tingituna ikka veel kasutatavast algelisest klaviatuurist, saadi meloodiaid mängida vaid üliaeglases  tempos. Põhjuseks oli see, et oreli iga klahvi suurus pidi vastama oma vile suurusele. Esinejal tuli madala noodi mängimisel kasutada laia klahvi allavajutamiseks arvatavasti kogu käelaba või koguni rusikat.

14. sajandiks oli orelist saanud „peaaegu ainuke kirikuinstrument Lääne-Euroopas”. („The Encyclopedia of Music”.) Võllmehhanismi leiutamine muutis oluliselt oreliklaviatuuri välimust ja funktsiooni. See mehhanism võimaldas paigutada viled klaviatuurist eemale ning ka klahvid muutusid kitsamaks. Lõpuks ometi võis esineja iga klahvi puhul vaid ühte sõrme kasutades mängida kaunilt ka kiiremaid passaaže. Mozart hindas orelit sedavõrd kõrgelt, et nimetas seda pillide kuningaks.

Varased keelestatud klaviatuurid

Piiblist võib esimese viite keelpillile leida kirjakohast 1. Moosese 4:21 ning seoses Iisraeli rahvaga mainitakse sedalaadi pille korduvalt. Ent alles 15. sajandi paiku hakati keelpille (mida tavapäraselt kas tinistati või sõrmitseti või löödi kas haamrikeste või nuiakestega) ühendama klaviatuuriga. Meile tänapäeval tuntud klaviatuuri võis esmakordselt näha instrumendil nimetusega klavikord. See oli lihtne, kastitaoline pill, mille keeled suundusid vasakult paremale. Kui mängija klahvile vajutas, kerkis vaskplaat ja andis keelele altpoolt löögi.

Edasi tulid klavessiin, spinett ja virginaal. * Neist, eeskätt just klavessiinist, kujunesid 16. ja 17. sajandil tähtsaimad klahvpillid. Uus klavessiinimehhanism oli revolutsiooniline. Seda kirjeldatakse väljaandes „The History of Musical Instruments”: „Keeli tõmmati sulerootsudega, selle asemel et neid nagu klavikordil puudutada tangenditega. Iga klahvi tagaosas asetses püstik, see tähendab, püstine puutükike, millest eendus väike suleroots või naharibake. ... Klahvi vajutamisel hüppas püstik üles, nii et suleroots tõmbas keelt ja langes seejärel tagasi, tõmbamata tänu vedruseadeldisele keelt teistkordselt.”

See uudne mehhanism andis klavessiinile eripärase kõla. Üks endine kontsertpianist kirjeldas klavessiini ja nüüdisaja klaveri kõlaerinevusi nõnda: „Klavessiinil on õrn metalne kõla ning noote ei saa välja pidada.”

Klavessiini ehitus muutus aastatega tunduvalt. Varasematel neist oli vaid üks klahvistik ja ainult üks keel iga klahvi kohta. Hilisematel täiustatud mudelitel oli kaks klahvistikku ja iga klahvi kohta palju keeli ning veel muid seadmeid kõlavärvingu muutmiseks. Tolle aja silmapaistvad heliloojad, näiteks Johann Sebastian Bach (1685–1750) ja Domenico Scarlatti (1685–1757), kasutasid klavessiini kõlalisi ja tehnilisi võimalusi tõhusalt ära ning lõid suurepäraseid muusikateoseid, millest paljusid mängitakse ka meie päevil.

Akordion töötati välja 19. sajandil, eriti populaarseks muutus see aga 20. sajandil. Tegemist on klahvpilli ja puhkpilli kombinatsiooniga, sest sellel pillil on lõõts, mis surub õhujoa läbi vibreerivate keelte. Tänapäevasel akordionil on kuni 140 bassi, mis käivituvad seitsme nupurea abil, ning klahvistik, mille ulatus on kahest nelja oktaavini.

Elektroonikaajastu

20. sajandiga saabus elektrooniliste klahvpillide ajastu. Vanim neist on telharmoonium, mille töötas 1906. aastal välja Thaddeus Cahill. Elektriorelid ilmusid 1930. aastatel ning peagi järgnesid neile elektriklavessiinid ja -klaverid. Elektrioreli mehhanism erineb vesioreli omast täielikult, sest klahvi allavajutamisel genereerib elektriline signaal heli, mida muundatakse ja võimendatakse.

Tänapäeval on üks populaarsemaid elektroonilisi klahvpille süntesaator, mida hakati arendama 1940. aastatel ning millest on saanud paljude popansamblite soositud põhiinstrument.  Süntesaatoriklahvide vajutamisel võivad tulla kuuldavale praktiliselt kõikvõimalikud kujuteldavad helid alates koera haukumisest kuni sümfooniaorkestri kõlapildini.

Pole üllatav, et ka arvutil on nüüdismuusikas silmapaistev roll. Praegusaja süntesaatorites on tihti arvuti või siis saab heligeneraatorina kasutada arvutit, mida sel juhul võib täie õigusega nimetada muusikainstrumendiks. Ehkki üldjuhul kasutatakse arvuti juhtimiseks pilliklahvistikku, saavad tänapäeva muusikud programmeerida oma arvutit ka hiirt või standardset arvutiklaviatuuri kasutades. „Tänapäeval on peaaegu igas helisalvestusstuudios hulgaliselt arvutiga juhitavaid seadmeid. Muusika salvestatakse kõvakettale digitaalkujul ja töödeldakse seejärel keerukat tarkvara kasutades mikseripuldis, enne kui lõplik versioon kantakse digitaalsele helilindile.” („The Encyclopedia of Music”.)

Kas viimase aja arengusuunad osutavad sellele, et klahvpillide päevad on loetud? Vaevalt küll, kui tuletada meelde kas või Beethoveni „Kuupaistesonaadi” ja „Elisele” või Debussy „Clair de Lune’i” lihtsat ja emotsionaalset väljendusviisi. Mõeldes aastasadade vältel loodud klahvpillimuusikale ja sellele, millist mõju see on avaldanud paljudele miljonitele inimestele, tuleb meil tunnustada klahvpilli sajanditepikkust hiigelpanust maailmamuusika ja inimeste õnnetunde heaks.

[Allmärkus]

[Kast/pildid lk 20, 21]

Miks leiutati klaver?

Klavessiini hakkas 18. sajandi viimasel veerandil tasapisi välja tõrjuma üha eelistatum klahvpill klaver (itaalia keeles pianoforte). Miks hakati seda mõnes keeles nimetama pianoforteks? Selle üle, kes pilli leiutas ja millal see leiutati, on palju vaieldud. Ent 17. sajandi hakul tegi katset luua klaver itaallane Bartolomeo Cristofori. Tema antud nimetus gravicembalo col piano e forte (klavessiin tasa ja valjult) iseloomustas selle pilli üht eelist klavessiini ees, mis ei võimaldanud mängijal kuigi palju muusikahelide tugevust varieerida. Kui klaveriklahv alla vajutati, vahendas vastleiutatud mehhanism altpoolttulevat haamrilööki vastu keelt. Heli tugevus oli vastavuses klahvi vajutamiseks kasutatud jõuga. Nüüd andis see mängijale suurema vabaduse väljendada soovitud meeleolu ja esitada muusikat nii pianos ehk tasa kui ka fortes ehk valjult.

Veel üks tegur oli kolme tüüpi pedaalide kasutuselevõtt helide summutamiseks, väljapidamiseks (sostenuto) ja mahendamiseks. Need võimaldavad heli vastavalt kas pikemalt kõlada lasta, hoida või nõrgendada.

Euroopas arendati ja täiustati klaverit kogu 18. sajandi vältel. 1740. aastate algul leiutati tahvelklaver kui väiksem ja ökonoomsem klaverimudel. Suurem tiib- ehk kontserdiklaver võtab rohkem ruumi, sest selle eri pikkusega keeled asuvad horisontaalselt. 19. sajandi algul ehitati püstklaver ehk pianiino, veel tänapäevalgi populaarne mudel.

„Ärgake!” uuris ühelt pianistilt, millised on tiib- ja püstklaveri peamised erinevused. Ta ütles: „Kolme sõnaga öeldes: kõla, selgus ja sära. Tiibklaveri resonantsi ulatus on laiem. Kõla on puhas ja tugev. Seevastu püstklaveri kõla on nõrgem. See on tingitud ka seigast, et tihtilugu on püstklaver asetatud vastu seina, mis summutab tagaküljel asuvat kõlalauda.”

[Pilt]

2,7-meetrine kontserdiklaver

 [Pildid lk 18]

Pargistseeniga virginaal, 1666, Inglismaa

Kilpkonnakilbist klahvidega (väike pilt) klavessiin, 1760, Saksamaa

Klavikord, 1906, USA

Akordion, 1960, Itaalia

Moodne süntesaator ja arvuti

[Allikaviide]

Neli ülemist fotot: Courtesy of the Yale University Collection of Musical Instruments

[Pilt lk 19]

Vesiorel

[Allikaviide]

Courtesy Macedonian Heritage

[Pilt lk 19]

Orel, Sydney Ooperimaja, Austraalia

[Allikaviide]

By courtesy of Australian Archives, Canberra, A.C.T.