Lugejate kirju

Maavärinad. Lugesin kaaneteemat „Maavärinas ellujäänud jutustavad toimunust” (22. märts 2002). Te kirjutasite ühele allikale viidates, et 7,0-magnituudiste ja võimsamate maavärinate arv oli 20. sajandil üsna stabiilne. Ent 1999. aasta „World Almanac” näitab maavärinate arvu tohutut tõusu 1990. aastatel.

F. A., Itaalia

„Ärgake!” vastab: Ilma seisukohta võtmata märgiti meie artiklis lihtsalt seda, mida mõned seismoloogid väidavad maavärinate sageduse kohta 20. sajandil. Artiklis taheti öelda seda, et isegi kui mõni arvab, et maavärinate arv on püsinud stabiilsena, täitub meie ajal Matteuse 24. peatükki kirja pandud Jeesuse ennustus. Jeesus ütles lihtsalt seda, et esineb „suuri maavärisemisi” (Luuka 21:11).

Nurisünnitus. Kui nägin artiklit „Kaotasin oma sündimata lapse” (22. märts 2002), tulid mul pisarad silma, sest mulle meenus see, kuidas meie oma sündimata lapse kaotasime. Tänasin otsekohe Jehoovat, et ta on andnud meile selle ülivajaliku info kaudu lohutust, mida see info andis. Meile toob alati tröösti teadmine, et Jumala uues maailmas ei juhtu enam nurisünnitusi.

J. S., Ameerika Ühendriigid

Kaotasin oma sündimata lapse 30. rasedusnädalal. See oli minu elu kõige hirmsam läbielamus. Kui suureks abiks ja lohutuseks see artikkel mulle küll on, kuna selles puudutatakse teemat, mida peetakse tihtipeale tabuks! Peale selle annab see artikkel ka praktilisi nõuandeid.

K. W., Saksamaa

Ka mina kaotasin oma sündimata lapse. Käitusin nii, nagu midagi poleks juhtunud. Oma südames ei leidnud ma aga lohutust. Iga päev, kui olin üksi, ei teinud ma muud, kui nutsin. Ma ei saa sellest valust tõenäoliselt üle nii kaua, kui see maailm kestab. Teie artikkel oli mulle aga suureks abiks.

I. M., Jaapan

Kui õige on see mõte teie artiklis, et ema ja lapse vahel tekib side juba väga varakult. Kurbus nurisünnituse pärast on kujuteldamatu. Veel 19 aastat hiljem valan ma oma kaotatud lapse pärast pisaraid.

C. C., Suurbritannia

Mul on olnud alati raske rääkida nendega, keda on tabanud selline kaotus. Kui kuulsin, et üks õde meie koguduses kaotas oma sündimata lapse, lugesin seda artiklit uuesti ja kirjutasin kirja nii temale kui ka sündimata lapse vanavanematele ning avaldasin neile oma kaastunnet.

D. R., Saksamaa

See artikkel oli vastus minu palvetele. Tänan teid selle eest, et oskate tähele panna, millist kurbust ja traumat naised pärast nurisünnitust kogevad. Lugedes seda artiklit, tundsin, nagu Jehoova ise kallistaks ja lohutaks mind.

C. P., Ameerika Ühendriigid

Mu ema kaotas lapse, kes oleks pidanud sündima minu ja mu noorema õe vahel. Ta kannatas väga. Pärast seda, kui lugesin kasti „Kuidas perekond ja sõbrad saavad aidata”, kirjutasin emale kohe kirja.

M. Y., Jaapan

Kui palju mandreid? 2002. aasta 8. veebruari numbris 25. leheküljel te märgite, et Austraalia on „viiest mandrist väikseim”. Olen alati teadnud, et mandreid on seitse.

L. U., Kanada

„Ärgake!” vastab: Mandreid on tõesti seitse – Aasia, Aafrika, Põhja-Ameerika, Lõuna-Ameerika, Antarktis, Euroopa ja Austraalia. Need aga, kes peavad Euroopat ja Aasiat üheks mandriks (Euraasia), ütleksid, et mandreid on kuus. On ka neid, kes ei pea Antarktist kontinendiks.