Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Mäger — metsade isand

Mäger — metsade isand

Mäger – metsade isand

„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

VAIKUSE metsas katkestas musträsta laul. Kui päike oli aeglaselt silmapiiri poole vajumas, sättisin end mahalangenud arukase tüvele istuma ning haistsin vihmast märja taimestiku lõhna, mis täitis õhtu hakul kogu metsaalust.

Kuna olin tulnud siia mäkrasid vaatama, olin valinud istekohaks paiga, kus nõrk tuul puhus mulle vastu. Kuigi mägra silmad on väikesed just nagu tema valgete otstega kõrvadki, on tema kuulmine ja lõhnataju väga teravad. Piisaks sellest, kui mäger kuuleks mind liigutamas või tunneks mu lõhna, ja ta kaoks otsekohe maa-alusesse urgu ega pistaks sealt selle öö jooksul enam oma nina välja.

Mäger on suur ja peidulise eluviisiga loom, kes on umbes meetri pikkune ja 30 sentimeetri kõrgune ning kaalub ligikaudu 12 kilogrammi. Tal on karm halli värvi kasukas, must nägu ja alapool, lühikesed mustad jalad ning jässakas hall saba. Käppadel on viis varvast ja võimsad küünised.

Mägra iseloomulikuks tunnuseks on kolm laia valget vööti, mis jooksevad nina juurest kõrvade taha. Nende otstarve on aga põhjustanud vaidlusi. Mõned väidavad, et nende vöötide järgi tunnevad mägrad ära oma liigikaaslasi ka kõige pimedamatel öödel, ometi on aga teada, et mägrad tunnevad üksteist hoopis lõhna järgi. Olgu nende vöötide otstarve milline tahes, teevad nad mägra igal juhul kenaks loomaks.

Mäger on tuntud loom Suurbritannia maapiirkondades. Mäger, kes on suur kaevur, rajab pidevalt tunneleid, käike ja kambreid, mis on talle elupaigaks. Tema uru läbimõõt võib olla kuni 30 meetrit ning pesalabürindi tunnelid võivad olla ühtekokku 300 meetrit pikad. Mäger on ööloom ning päeval kasutab ta oma urgu peamiselt magamiseks. Kambreid, kuhu on toodud värsket alusmaterjali, kasutab emasloom siis, kui ta hakkab poegima.

Mägraurul on palju maapinnale avanevaid sissekäike, mis paiknevad tihtipeale leppade lähedal või viirpuu- ja murakatihnikus. On teada, et mõned Inglismaal asuvad mägraurud, millel on rohkem kui 50 sissekäiku, on tublisti üle 150 aasta vanad ning neis võib elada mitu mägrapõlvkonda. Kuigi mägrad võivad elada 15 aastat või enamgi, on nende keskmine eluiga kaks-kolm aastat.

Mägraurgu pole raske ära tunda, sest selle juures on suured mullahunnikud, mis laskuvad kallakuna sissekäigu poole, mille eest on muld ja kivid kõrvale heidetud. Kui näed, mida kõike mäger on oma urust välja visanud, saad aru, kui tugev loom ta on.

Kuidas teha kindlaks, kas mägraurg on asustatud? Esiteks tuleks otsida mägra käimlaid – 15–23-sentimeetrise läbimõõduga umbes 20 sentimeetri sügavusi auke, mis asuvad uru ümber. Kui käimlates on väljaheiteid, eriti just värskeid väljaheiteid, on selge, et urus on elanikud. Veel tuleks vaadata, kas uru juurest suundub eemale sissetallatud radu, ning suvekuudel annab mäkradest tunnistust ka mahatallatud taimestik. Mudastes kohtades tuleks otsida mägra jälgi ning vaadata, kas uru lähedal puudel on muda ja kraapimisjälgi, mida mägrad on end puu najale püsti ajades sinna tugevate küünistega tõmmanud. Kui urg on suur, võib selliste jälgede leidmine olla raske, kuna mägrad võivad kasutada teist sissepääsu. Seepärast tuleks hommikul vara panna iga sissekäigu juurde puupulk. Järgmisel hommikul on näha, milliseid sissekäike mägrad kasutavad, kuna nende juures on pulgad maha aetud.

Mägra toiduks on tammetõrud ja pöögipähklid, mida ta võib öösiti kaugele otsima minna, samuti kaevab ta lõhna järgi välja noori küülikuid ja herilasepesasid, et pista kinni herilasevastseid. Mis on aga mägra peamine roog? Vihmaussid! Tegelikult sööb mäger peaaegu kõike – metsikuid puuvilju, ebahüatsintide sibulaid, seeni ja mardikaid. Mäletan, et kui jälgisin kord mäkrasid ühel väga vihmasel juulikuu ööl, ei läinudki nad oma urust palju kaugemale, sest sellel kõrrelistega kaetud kõrgendikul leidus hulgaliselt üht delikatessi – nälkjaid, kes olid vihmaga maapinnale tulnud.

Mägrad paarituvad tavaliselt juulis ning toovad veebruari lõpul ilmale neli-viis poega. Kui pojad on saanud umbes kolme kuu vanuseks, tulevad nad urust välja ja mängivad sissekäigu juures. Siis, kui pojad on urust väljas, uuendavad mägraema ja -isa pesa allapanu. Mägrad hoiavad oma urgudes piinlikku puhtust. Neil on tavaks tuulutada oma pesamaterjali kevaditi ja sügiseti, kuid nad võivad seda teha ka muul ajal. Vanemad viivad urust välja vana ja kuivanud rohu ja sõnajalad ning vahetavad selle uue vastu, kusjuures nad võivad ühe ööga koguda kuni 30 rohukimpu. Uus pesamaterjal lõugade ja eeskäppade vahel, lohistavad nad end tagurpidi uruni ja siis sissekäigust alla.

Oma territooriumi rohututte, kive ja ka aiaposte märgistavad mägrad sabaalusest näärmest erituva tugevalõhnalise nõrega. Selle nõrega määrivad nad äratundmise eesmärgil ka üksteist. Tänu sellele lõhnale leiavad mägrad kergesti üles uru sissekäigu, kui nad, selg ees, kodu poole tulevad.

Musträsta laul vaibus ning pimenevas metsas valitses täielik vaikus. Järsku nägin silmanurgast mägra mustvalget pead välja ilmumas. Istusin hiirvaikselt oma kohal ja julgesin vaevu hingata. Mäger seisis mõne hetke oma uru sissekäigu juures, haistis õhku ja veendunud, et ohtu pole, sukeldus õhtuhämarusse otsekui mõisaisand, kes läheb oma põliste valduste ümber jalutuskäiku tegema.

[Pilt lk 12, 13]

Pesakamber, kus sünnivad pojad

Magamiskamber

Pesamaterjal

[Pilt lk 13]

Mägrapojad

[Pildid lk 13]

Mägra toidusedelisse kuuluvad ka tammetõrud, seened ja vihmaussid

[Piltide allikaviide lk 13]

Fotod mägrast: © Steve Jackson, www.badgers.org.uk