Pääsesime hirmsa laavavoolu eest

„ÄRGAKE!” KONGO DV KORRESPONDENDILT

ON TEISIPÄEV, 15. jaanuar 2002 ja Kesk-Aafrikas näib olevat üks tavaline päev. Saabun Kinshasa Kongo Kivu regiooni Goma linna koos ühe teise Jehoova tunnistajaga, et kohtuda Suurte Järvede piirkonnas oma usukaaslastega.

Kas muretsemiseks pole mingit põhjust?

Meie tähelepanu äratab Nyiragongo vulkaan (3470 meetrit), kuigi see asub Gomast 19 kilomeetri kaugusel. * Nimelt kostub meieni vulkaani kõminat ja näha on ka sealt tõusvat suitsu. Kohalike arvates pole see aga sel aastaajal sugugi ebatavaline ja nad ei tunne mingit muret.

Pärastlõunal käime kahel Jehoova tunnistajate koguduse koosolekul. Maa väriseb aga endiselt ja kuulda on kõminat. Siiski ei näi see kedagi häirivat. Kohalikud võimud püüavad rahvale kinnitada, et paanikaks pole põhjust. Kuigi üks Kongo vulkanoloog on ennustanud maavärinaid juba mitu kuud, ei usu teda keegi. Üks sõber kommenteerib ükskõikselt: „Täna õhtul värvub taevas vulkaani aktiivsuse tõttu punaseks.”

Peame viivitamatult põgenema!

Kui aga jõuame oma ööbimiskohta, öeldakse meile resoluutselt, et peame viivitamatult põgenema. Olukord on riskantne. Linn on suures ohus. Kui kiiresti on kõik muutunud! Mõni aeg tagasi olime arutanud seda, et Gomat võiks hakata kasutama selle piirkonna kuulutustöökeskusena. Pärastlõunal aga antakse meile teada, et linna hävimisohu tõttu on tarvis sealt põgeneda.

Käes on õhtu ja taevas muutub tulipunaseks, mis pole ka üllatav. Laavavool liigub Nyiragongo vulkaanist linna poole. Tulemägi meenutab tohutu suurt pulbitsevat keedupotti, kust voolab välja tulikuuma sulalaavat, mis hävitab kõik oma teel. Kunagi varem pole me kohvreid nii kiiresti kokku pakkinud kui seekord. Kell saab kohe seitse õhtul.

Tuhanded põgenikud teel

Tee, mida mööda me kiiruga Gomast välja tõttame, on täis inimesi, kes kõik põgenevad, et päästa oma elu. Enamik neist liigub edasi jalgsi, kandes asju, mis nad on jõudnud kiiruga kaasa haarata. Paljud tassivad oma vara pea peal. Teel on ka üksikuid autosid, mis on puupüsti inimesi täis. Kõik suunduvad lähedalasuva Rwanda piiri poole. Vulkaanile aga pole inimeste rajatud piirid takistuseks. Selle pealetungi  ei suuda tõkestada ükski armee! Näeme sõdureid, kes hirmust laava ees püüavad samuti põgenemisega oma elu päästa. Autoga on lausa võimatu edasi liikuda. Peame jätkama teed jalgsi. Oleme keset trügivat inimmassi. Raevutseva vulkaani eest põgeneva 300 000 inimese hulgas on nii mehi, naisi, lapsi kui ka imikuid. Maa meie jalge all kõmiseb ja rapub endiselt.

Igaüks põgeneb elu eest. Meie sõbraga, võõrad suurest linnast, oleme nende keskel ning meiega on veel mõned Jehoova tunnistajad, kes meid silmist ei lase. See, et nad on meie kõrval ja meie pärast suurt muret tunnevad, liigutab meid sügavalt ning annab turvatunde isegi sellises pingelises ja raskes olukorras. Inimesed põgenevad, kaasas nii palju asju, kui nad kanda jaksavad – riided, potid-pannid ja veidi toitu. Suures inimmassis käib pidev tõuklemine. Inimesed saavad mööda sõita üritavatelt autodelt mükse, nii et nende niigi vähesed asjad maha pudenevad ja teiste jalge alla jäävad. Häda sellele, kes komistab! Õhk on täis pinget. Kõiki on vallanud hirm. Püüame jõuda Gisenyisse, mis asub vaid mõne kilomeetri kaugusel Rwandas. Jätkame oma teekonda nii kiiresti, kui jaksame.

Öö turvalises paigas

Jõuame võõrastemajja, kuid kõik kohad on muidugi kinni. Peame olema rahul sellega, et saame istuda aias laua taga. Möödas on kolm ja pool tundi kestnud väsitav jalgsiteekond. Oleme õnnelikud, et oleme elus ja väljaspool ohtu ning et koos meiega on rännaku läbi teinud kristlikud vennad. Õnneks pole saanud surma ükski Jehoova tunnistaja.

On selge, et öö tuleb meil veeta väljas. Olles ohutus kauguses, saame vaadata Goma linna kohal hõõguvat tulipunast taevast. See on tõesti väga muljetavaldav ja kaunis. Aeglaselt hakkab valgemaks minema. Kõmisemist ja rappumist on kuulda ning tunda terve öö. Mõeldes möödunud päeva rasketele  sündmustele, valdab meid kaastunne nende tuhandete perede vastu, kes pidid põgenema koos oma väikeste lastega.

Abi saabub kiiresti

Reedel, 18. jaanuaril saame keskpäeval kokku Rwanda pealinna Kigali Jehoova tunnistajatega. Goma ja Gisenyi vendadest moodustatud abistamiskomitee asub tegutsema. Nende esimene töö on majutada tunnistajatest põgenikud naabruskonnas asuvasse kuude kuningriigisaali. Seda tehakse juba samal päeval. Tee äärde pannakse üles prantsus- ja suahiilikeelsed viidad, mis osutavad kohaliku kuningriigisaali poole, kus põgenikele antakse abi ja kust nad võivad leida lohutust. Samal päeval tuuakse kuningriigisaalidesse, kuhu tunnistajad on majutatud, ka kolm tonni hädavajalikke asju. Järgmisel päeval, laupäeval, jõuab Kigalist kohale ka veoauto toidu, tekkide, plastkile, seebi ja arstimitega.

Ärevus kasvab

Tunneme suurt muret. Kuidas on võimalik kõigi nende inimeste vajadusi rahuldada? Kuidas käitub vulkaan? Millal pursked lõpevad? Kui suur osa Goma linnast on hävinud? Ringiliikuvad uudised ja maa jätkuv värisemine ei tõota midagi head. Eksperdid kardavad, et ohtlikult suurtes kogustes vabanev vääveldioksiid saastab atmosfääri. Samuti ollakse mures, et Kivu järv võib keemiliste reaktsioonide tagajärjel saastuda.

48 tunni jooksul pärast vulkaanipurset on kuulda halbu uudiseid. Laupäeva pärastlõunal saame teada, et umbes 10 000 inimest, kaasa arvatud kaheksa Jehoova tunnistajat koos ühe lapsega, on lõksus laavavoogude vahel, mis on kohati peaaegu kahe meetri paksused. Õhk on täis toksilisi gaase. Kardame nende elu pärast. Olukord näib lootusetu. Isegi Goma katedraal on lakkamatu laavavoolu tõttu praktiliselt hävinud. Nüüd ei usu enam keegi, et Goma linnast võib veel midagi alles olla.

Lohutavad uudised

Pühapäeva hommikul kell 9.00 helistab meile üks vend, kes on koos teiste tunnistajatega laava lõksu jäänud. Ta ütleb meile, et olukord on muutumas paremuse suunas. Sajab vihma ja laava jahtub ning atmosfäär selgineb. Kuigi laava on veelgi kuum ja ohtlik, on inimesed hakanud juba laavavoogusid ületama, et jõuda turvalisemasse paika. Linn ei ole täiesti hävinud.

See on esimene hea uudis pärast nende katastroofiliste sündmuste algust. Vulkaan näib olevat rahunemas, selle läheduses viibivate ekspertide hinnangud on aga erinevad. Meil õnnestub saada kontakt naaberlinna Bukavuga, mis asub teisel pool Kivu järve. Saame teada,  et viis peret ja kolm last ilma vanemateta on jõudnud paadiga Bukavusse. Selle linna Jehoova tunnistajad kannavad nende eest hoolt.

Võime pöörduda tagasi!

Esmaspäeval, 21. jaanuaril avaneb meil võimalus julgustada ja lohutada kannatanuid Gisenyi linnas ning vaadata, millist abi nad vajavad. Saame teada, et ajutiselt kuues kuningriigisaalis elavate vendade olukord hakkab laabuma. Selgub ka tunnistajatest põgenike täpne arv – koos lastega 1800 inimest.

Mis saab edasi? Kohalikud võimud planeerivad rajada kiiresti põgenikelaagrid. Paljudel on aga ebameeldivaid mälestusi põgenikelaagritest pärast 1994. aasta genotsiidi. Otsustame pöörduda tagasi Gomasse ning jõuame linna lõuna paiku. Umbes 25 protsenti linnast on purunenud. Jalutame linnatänavatel, mis on kaetud juba tarduva laavaga. Laava on veelgi soe ning eritab õhku gaase. Paljud on otsustanud linna tagasi tulla.

Kell üks pärastlõunal kohtume 33 kristliku kogudusevanemaga Goma Kesklinnakoguduse kuningriigisaalis. Kõik otsustavad üksmeelselt Gomasse tagasi pöörduda. „See on koht, kuhu me kuulume,” ütlevad nad. Mis siis, kui vulkaan peaks uuesti purskama hakkama? „Me oleme sellega harjunud,” vastatakse. Nad kardavad, et kui nad peatselt tagasi ei tule, rüüstatakse kogu nende omand. Järgmisel päeval naasevadki kõik Gomast põgenenud Jehoova tunnistajad oma kodulinna tagasi. Kannatada saanud linna pöördub tagasi suurem osa piiri ületanud 300 000 põgenikust.

Nädal hiljem

Linn on varsti jälle sagimist täis. Tõenäoliselt ei sure sealne elu välja. Varsti hakatakse laavat tasandama, et kahte linnaosa oleks võimalik taas ühendada. Kõik, mis on jäänud laava teele, on laastatud. Hävinud on kaubanduskeskus ja linna administratiivosa. Hinnangute kohaselt on purunenud ka kolmandik lennuvälja stardi- ning maandumisrajast.

Täpne arvestus näitab, et teiste hulgas kaotas oma vara ja kodu 180 Jehoova tunnistajate peret. Abistamiskomitee korraldab päevase toiduratsiooni väljajagamise 5000 mehele, naisele ja lapsele. Belgia, Prantsusmaa ja Šveitsi Jehoova tunnistajate annetatud koormatäit plastkilet kasutatakse kodututele ajutiste varjupaikade ehitamiseks ja ka neile kogudustele koosolekupaikade rajamiseks, kelle kuningriigisaalid on rängalt kannatada saanud või hävinud. Osa koduta jäänud Jehoova tunnistajate peresid elavad nende tunnistajate juures, kelle kodud on jäänud terveks, teised paigutatakse aga ajutistesse varjupaikadesse.

Reedel, 25. jaanuaril, kümmekond päeva pärast seda hirmsat ööd on Goma linna kooliõues toimuvale koosolekule kogunenud 1846 inimest, et kuulata Pühakirjal põhinevaid julgustavaid mõtteid. Paljud vennad väljendavad oma tänu lohutuse ja praktilise abi eest, mida Jehoova on oma organisatsiooni kaudu andnud. Meile, kes oleme selles linnas külalised, avaldab sügavat muljet vendade vaprus ja tugev usk, mida nad vaatamata rasketele oludele ilmutavad. Kui hea on kuuluda keset kogu seda viletsust vennaskonda, kes teenib ühtselt tõelist Jumalat Jehoovat, igikestva lohutuse Allikat (Laul 133:1; 2. Korintlastele 1:3–7).

[Allmärkus]

[Kaardid lk 22, 23]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Nooled näitavad laavavoolu suunda

KONGO DV

Nyiragongo mägi

↓ ↓ ↓

Goma lennuväli ↓ ↓

↓ GOMA

↓ ↓

KIVU JÄRV

RWANDA

[Pildid lk 23]

Sulalaava tõttu olid kümned tuhanded elanikud sunnitud Goma linnast põgenema

[Allikaviide]

AP Photo/Sayyid Azim

[Pildid lk 24, 25]

Juba nädala pärast korraldasid Jehoova tunnistajad oma koosolekuid