Pöörane Hobu – mäest saab monument

MIS küll sundis üliandekat noort iseõppinud poola-ameerika skulptorit võtma endale ülesande anda ühele mäele austatud indiaanisõdalase kuju? Skulptor nimega Korczak Ziolkowski ei langetanud seda otsust sugugi rutakalt – selleks kulus tal seitse aastat.

Aastal 1939 sai Korczak kirja vanalt lakota indiaanipealikult Henry Seisvalt Karult, kes elas Lõuna-Dakotas Pine Ridge’i indiaanireservaadis. Pealik tegi talle ettepaneku rajada Lõuna-Dakota Mustadesse Mägedesse ühe legendaarse indiaanipealiku mälestusmärk. Lakota-indiaanlased pidasid Mustasid Mägesid indiaanlaste pühaks maaks ning neid ei rõõmustanud sugugi see, kui skulptor Gutzon Borglum raius otse neile pühadesse Mustadesse Mägedesse Mount Rushmore’ile määratu suure skulptuuri, millel kujutatakse nelja USA presidenti. Pealik Seisev Karu kirjutas Korczakile: „Soovime koos teiste pealikutega teha valgele mehele teatavaks, et ka indiaanlastel on oma suured kangelased.”

Miks just Pöörane Hobu?

Miks nad valisid välja just Pöörase Hobu? * Robb DeWall selgitab: „Indiaanlased ise valisid Pöörase Hobu memoriaali jaoks välja. Oli ju Pöörane Hobu Suur Indiaanlane – erakordselt vapper sõdalane ja suurepärane sõjataktik, teadaolevalt esimene indiaanlane, kes rakendas vaenlaste lõksumeelitamise taktikat. Ta ... ei kirjutanud eales ühelegi leppele alla ega asunud elama reservaati.”

Kust sai Korczak oma loometöö idee? Ta kuulis lugu sellest, kuidas Pöörane Hobu vastas ühele valgele kaupmehele, kes pilkas teda seepärast, et ta keeldus asumast elama reservaati, kuigi suurem osa lakotasid oli seda juba teinud. Kaupmees küsis: „Kus on nüüd su maad?” Pöörane Hobu „suunas pilgu horisondile, sirutas käe hobuse pea kohal välja ning kuulutas uhkelt: „Minu maad on seal, kuhu on maetud mu surnud.””.

Kuhu mälestusmärk püstitada

Esmaseks ülesandeks oli valida välja mägi, mis pidi plaani kohaselt muutuma maailma suurimaks skulptuuriks, edestades seega koguni läheduses asuvaid Mount Rushmore’i skulptuure. Aastal 1947 valiski Korczak koos pealikuga Seisev Karu lõpuks välja selleks sobiliku mäe. See oli 200-meetrise tipuga mägi, mille kõrgus oli 2050 meetrit üle merepinna. Korczak pani sellele nimeks Kõuepilvede mägi (Thunderhead Mountain), sest vahetevahel tekkisid selle kohale ebatavalised pilvemoodustised. Kuidas said nad loa kujundada see mägi gigantseks indiaanlast kujutavaks monumendiks?

DeWall selgitab raamatus „Korczak–Storyteller in Stone”: „Mustadesse Mägedesse võis kes tahes kaevamisluba taotleda ja seeläbi seal maaomanikuks saada, tingimusel et igal aastal tehakse 100 dollari väärtuses takseerimistöid. Korczaki meelest tundus olevat eriskummaline valitsuse ükskõiksus selles suhtes, et mägi hakkab lõpuks võtma hobuse seljas istuva indiaanlase kuju – peaasi, et igal aastal tehtaks ettenähtud ulatuses takseerimistöid.”

Kui palju mäge tuleb teisaldada?

Korczakil, kel vahendeid nappis, seisis ees hiigelsuur ülesanne, sealjuures töötas ta esialgu üksinda. Esimene kõigest kümme tonni kive minema pühkinud dünamiidiplahvatus toimus 3. juunil 1948. Algusest kuni aastani 1994 arvatakse olevat lõhatud 8,4 miljonit tonni kaljumassiivi. Esimese lõhkamise juures  viibis sadu indiaanlasi, sealhulgas neli üheksast veel elavast kuulsas Little Bighorni lahingus (25. juuni 1876) ellujäänust. *

Korczak oli visa ja oma eesmärgile pühendunud mees. Kasutades kohapeal lõigatud puitu, ehitas ta 741-astmelise trepi, mis viis mäe tippu, kuhu ta kavatses kaljut lõhates ja raiudes luua hobuse pea. Ta vajas puurvasaraga töötamiseks elektrit, mida andis bensiinikompressor. Korczakil tuli puurimiseks vedada mäkke üles ja ümber mäe 620 meetrit 8-sentimeetrist torujuhet. Alati, kui kompressor ootamatult seiskus, tuli tal mootori taaskäivitamiseks 741 trepiastet pidi alla kõmpida. Tema päevarekordiks oli üheksa edasi-tagasi ronimist! Ta ei saanud endale lubada kellegi palkamist kompressorit hooldama, kuid ta tegutses silmapaistvalt suure visaduse ja meelekindlusega.

Aastal 1951 kulutas ta 660 liitrit valget värvi selleks, et kavandatav skulptuur mäeküljele visandada. Tänu sellele oli külastajatel kergem kujutleda, milline näeb välja lõplik taies.

Traagiline juhtum ja kriis

1970. aastatel ja 1980. aastate algul keskendus Korczak kaljulõhkamisele, et saaks seejärel hakata vormima hobuse pead. Tal oli juba olnud kaks südameatakki (aastatel 1968 ja 1970).  1982. aasta suvel tehti talle edukas neljakordne südame šundilõikus. Kuid siis järgnes traagiline juhtum – Korczak suri ootamatult sama aasta oktoobrikuus 74 aasta vanuselt. Milliseks kujunes lugu Pöörase Hobu hiigelprojektiga? Kas pidi see koos skulptoriga hingusele minema?

Korczak ei lootnudki ise tööga lõpule jõuda. Ta teadis, et projekti lõpetamiseks ei piisa ühe inimese eluaastatest, seepärast koostas ta detailse tööplaani. Ta naine Ruth ja nende kümme last olid monumendi valmissaamisele samavõrd pühendunud kui tema. Ruth oli seotud projekti iga tööetapiga, aidates tal teha arvestusi ning lüües ka otseselt töödes kaasa.

Esmaülesandeks oli ta seadnud hobuse pea valmissaamise. Ent tema surm lõi plaanid segi. Aastal 1987 otsustas lesk koos heategevusliku sihtasutusega keskenduda Pöörase Hobu näo kujutamisele. Mis andis tõuke selliseks muudatuseks? Et nägu oli hobuse peast palju väiksem, võidi sellega palju kiiremini lõpule jõuda ning ka kulud polnud nii suured. Ka võidi esitada üldsusele hõlpsamini äratuntav kujutis lühema ajaga ning ehk ka koguda projektile laialdasemat toetust.

Hämmastavad mõõtmed

Pöörase Hobu pea on 26,7 meetrit kõrge ja 18 meetrit lai. Arvatakse, et „iga Mount Rushmore’i 20 meetri kõrgune pea mahuks vabalt Pöörase Hobu pea sisse ja ruumi jääks veel ülegi”. Mõned allikad väidavad, et Pöörane Hobu koos oma väljasirutatud vasaku käe ja hobusega kujuneb maailma suurimaks raidkunstiteoseks (kõrgus 172 ja pikkus 195 meetrit). Juba ainuüksi käsivars on 69 meetri pikkune, kaugusesse osutav sõrm aga 11,4 meetri pikkune ja 3 meetri jämedune.

Korczak ei nõustunud võtma vastu föderaalvalitsuse eraldatud kapitali projekti teostamiseks. Kahel korral pakuti talle valitsuse fondidest 10 miljonit dollarit, kuid tema keeldus sellest. DeWall kirjutab, et Korczak „jäi vankumatult kindlaks enda vaba ettevõtluse filosoofiale. Oma eluajal kogus ja kulutas ta Pöörase Hobu projektile üle viie miljoni dollari”. Ta ei saanud palka ega arvestanud isiklikke kulusid.

Praegu on kehtestatud suurem sissepääsumaks autodele, väiksem üksikisikutele ja mootorratastele. Nüüd tuleb igal aastal Pöörast Hobu vaatama üle miljoni külastaja. Projekti on aidanud töös hoida arvukad annetused töövahendite ja raha näol.

Indiaanimuuseum

Pöörase Hobu monumendi läheduses on muljetavaldav kohalikust puidust ehitatud Põhja-Ameerika Indiaanimuuseum. Selles on tuhandeid taieseid, mille on loonud paljud Põhja-Ameerika indiaanihõimud, keda oli kokku üle 500. Seal on ka mahukas raamatukogu, kuhu on koondatud põlisameeriklasi käsitlevad teatmeteosed, mida üliõpilased ja õpetlased saavad uurida.

 Kohal viibib ka põlisameeriklasi, näiteks Priscilla Engen ja Freda Goodsell (oglala lakota), kes on valmis vastama küsimustele ja andma selgitusi eksponeeritavate kunsti- ja käsitööesemete kohta. Külastajaile annab konsultatsioone ülikooli õppejõud Donovin Sprague, lakota hõimu alla kuuluv minnekonžu, aastal 1876 Little Bighorni lahingus osalenud pealik Küüru lapselapselaps.

Milline on Pöörase Hobu memoriaalkompleksi tulevik?

Muuseumile plaanitakse rajada uus hoone. Korczaki algse kavandi kohaselt peaks navaho onni stiilis muuseum asuma monumendi jalamile lähemal. Sellest tuleb mitmekorruseline ehitis läbimõõduga 110 meetrit. Lisaks plaanitakse rajada Põhja-Ameerika indiaanlastele ülikool ja meditsiiniõppekeskus. Ent enne kui need grandioossed plaanid teoks saavad, tuleb lõpetada Pöörase Hobu mälestusmärk. Kui kaua see aega võtab? Korczaki naine Ruth ütleb: „Meil pole võimalik ühtegi tähtaega seada, sest tuleb arvestada paljude muutlike teguritega: tuuliste ilmade, karmide talvede, rahaliste vahendite ja muuga. Kõige tähtsam on see, et me kindlalt lõppeesmärgi poole liigume.”

[Allmärkused]

[Pilt lk 14, 15]

Pöörase Hobu mudel koos mäeküljele maalitud hobusepeaga

[Allikaviide]

Lk 2 ja 15: Korczaki skulptuur © Crazy Horse Memorial Fnd.

[Pilt lk 15]

Korczak ja pealik Henry Seisev Karu 3. juunil 1948. Tagaplaanil on esialgne marmorist mudel ja mägi enne lõhkamist

[Allikaviide]

Foto: Crazy Horse Memorial archives

[Pilt lk 16]

Perekond Ziolkowskid. Neljas paremalt on Korczaki lesk Ruth

[Allikaviide]

Crazy Horse photo

[Pilt lk 17]

Indiaanimuuseumi interjöör

[Pilt lk 16, 17]

Iga-aastane rongkäik Pöörase Hobu näokujutise juurde

[Allikaviide]

Robb DeWalli fotod; courtesy: Crazy Horse Memorial Foundation (nonprofit)

[Pildi allikaviide lk 16]

Robb DeWalli foto; courtesy Crazy Horse Memorial Foundation (nonprofit)