Armastus tegudes. Abistamismaraton

RICHARD VARA’LE, kes on ajalehe „Houston Chronicle” kauaaegne toimetaja, pole just kerge muljet avaldada, ent lõpuks juhtus midagi, mis seda siiski tegi. „Midagi sellist ei ole ma veel näinud!” hüüatas ta. „Ma ei suuda seda uskuda!” Tema tundeid jagas ka USA Texase osariigi Houstoni linnapea Lee P. Brown, kes ütles: „Ma loodan, et kõik Houstoni elanikud võiksid näha, mida te olete teinud. Olen täiesti hämmastunud.” Mis neile siis nii suurt muljet avaldas? Toimetaja ja linnapea kommenteerisid abistamistöid, mida olid teinud Houstoni Jehoova tunnistajad. Milliseid abistamistöid tehti? Miks seda üldse vaja oli ning miks oli see nii muljetavaldav? Et teada saada, alustagem algusest.

Rekordiline üleujutus

2001. aasta juuni alguses laastas Texase kaguosa lauskmaad äge troopiline torm nimega Allison. 8. juunil kaasnes tormiga 24 tundi kestnud paduvihm, mis tõi riigi suuruselt neljandasse linna Houstonisse meetri jagu sademeid. * Peagi voolas tõusev vesi poodidesse, kontoritesse ja kümnetesse tuhandetesse kodudesse. Linna ümber asuvad kiirteed muutusid raevutsevateks jõgedeks, mis ujutasid üle teedele jäänud sõiduautod ja pikad veoautod. Kuna mõningatel üleujutatud teedel oli võimatu sõita isegi tuletõrjeautodel ja teistel päästeteenistuse autodel, tulid inimesi päästma helikopterid ja sõjaväe raskeveokid.

Kui taevas esmaspäeval, 11. juunil lõpuks selgines, selgus, et Allison oli tekitanud suuri varalisi kaotusi ning nõudnud inimelusid. Hukkunuid oli 22, sealhulgas kaks Jehoova tunnistajat, kogudusevanem Jeffrey Green ja tema naiseõde Frieda Willis. * Lisaks sai kannatada umbes 70 000 kodu, mis tegi selle üheks hirmsaimaks nii suurt linnapiirkonda eales tabanud loodusõnnetuseks. Ligi 5 miljardi dollari ulatuses omandile kahju tekitanud torm Allison on suurim varalist kahju põhjustanud torm USA ajaloos.

Vabatahtlike vool

Inimesed olid šokis. Üks päästetöötaja ütles: „Märjad olid nii elanike voodid kui ka vaibad. Lastefotod olid rikutud.” Kahju kannatasid paljud Jehoova tunnistajad, keda on Houstonis rohkem kui 16 000. Rikutud olid kaheksa kuningriigisaali ja sajad Jehoova tunnistajate kodud. Mõningates kodudes oli vett põrandal mitu sentimeetrit, teistes ulatus vesi aga laeni. Üleujutus puudutas ühtekokku rohkem kui 80 Jehoova tunnistajate kogudust. Siiski ei jäänud üleujutuse ohvrid hädas üksi. Juba mõne päeva pärast saabusid appi vabatahtlikud. Kuidas see juhtus?

Isegi juba enne seda, kui veed hakkasid taganema, asusid Houstoni Jehoova tunnistajate koguduste kristlikud vanemad tegutsema. „Helistasime oma vendadele ja õdedele ning külastasime neid,” ütles üks kogudusevanem. „Siis hindasime, kui palju üleujutus oli kahju tekitanud, ning esmaspäevaks, 11. juuniks olime koostanud nimekirja kõikidest ohvritest, kannatada saanud majadest ja tekkinud kahju ulatusest. Nimekirja saatsime Jehoova tunnistajate peakorterisse  New Yorki Brooklynisse.” Mõne päeva pärast moodustas USA harubüroo kaheksast Houstoni kristlikust kogudusevanemast abistamiskomitee ja andis nende kasutusse hädaabifondi raha. Mis oli abistamiskomitee ülesandeks? Aidata ohvritel emotsionaalselt taastuda ja remontida Jehoova tunnistajate kodusid, mida oli üle 700.

Kuidas selle suure tööga toime tulla, mõtlesid äsja moodustatud Houstoni Jehoova tunnistajate abistamiskomitee liikmed. Nad töötasid koos hilisõhtuni, et koostada esialgne plaan, ning kutsusid appi Jehoova tunnistajaid rohkem kui 160 Houstoni kogudusest. „Abi pakkusid paljud,” ütles komitee juhataja. „Oma nime panid kirja 11 000 Jehoova tunnistajat, kes olid valmis andma tasuta oma aega, pakkuma tööjõudu ja kasutama oma oskusi.”

Vabatahtlikud võitlevad hallituse vastu

Mõni päev pärast üleujutust asusid vabatahtlikud tööle ohvrite kodudes, kus nad kiskusid lahti läbimärjad vaibad, rikutud põrandad, lõhkusid maha kannatada saanud seinad ja kapid, kaardunud uksed ning kõik muu, mida reovesi oli kahjustanud. „Me ei tundnud muret üksnes oma vendade kodude, vaid ka nende tervise pärast,” lausus üks vabatahtlik töötaja.” Kuna toksiline hallitus levib  seintes ja kappide sees kiiresti, tuli hooned kõigepealt hoolikalt desinfitseerida.

Et osata seda tööd õigesti teha, palusid mõned vennad väljaõpet riiklikult päästeametilt, mis on spetsialiseerunud katastroofiabi andmisele. Pärast väljaõppe saamist võttis iga tunnistaja kahjustada saanud kodudesse endaga kaasa kümme vabatahtlikku ning õpetas omakorda need välja, kuidas maju korralikult desinfitseerida. Järgmisel päeval õpetasid need kümme omakorda kümmet vabatahtlikku. „Mõne päevaga oskasid desinfitseerida juba sajad inimesed,” sõnas üks vabatahtlik. Hallitus ei suutnud levida nii kiiresti, kui kasvas vabatahtlike desinfitseerijate arv. Pensionärid ja koolilapsed, kellel oli koolivaheaeg, töötasid päeva ajal. Õhtul jätkasid tööd teised vabatahtlikud. Kuue nädalaga said puhtaks kõikide tunnistajate kodud, mis olid hallitama läinud.

Üks administratiivkeskus ja seitse regionaalkeskust

Vahepeal oli abistamiskomitee ostnud suures koguses kipsplaate ning mitu tonni teisi ehitusmaterjale. Kus seda kõike aga hoida? „Kui ühe firma juht sai teada, et vajame abi,”  jutustab abistamiskomitee esindaja, „pakkus ta meile tasuta oma firma ladu, mille pindala on 5000 ruutmeetrit.” Lisaks sai sellesse lattu teha kontoriruumid. Peagi sai see ladu abistamiskomitee administratiivkeskuseks, kus töötas nii päevasel kui ka õhtusel ajal ning nädalavahetustel 200 kuni 300 vabatahtlikku.

Kuna kannatada saanud majad paiknesid suurel territooriumil, rajati seitsmesse kuningriigisaali ka regionaalkeskused. Igal nädalavahetusel olid regionaalkeskused vabatahtlikke täis. (Vaata kasti „Regionaalkeskuses”.) Paljud vabatahtlikest olid töötanud selles piirkonnas varem koos kuningriigisaalide ehitusel. Ehistustöö kogemustega vabatahtlikke töötajaid tuli appi üheteistkümnest regionaalsest ehituskomiteest nii Arkansase, Louisiana, Oklahoma kui ka Texase osariigist. * Igas regionaalkeskuses oli puuseppasid, maalreid, torulukkseppi ja muid oskustöölisi, kes andsid teistelegi väljaõpet. (Vaata kasti „Väljaõpe”.)

Plaan ja andmebaas

Vabatahtlikud järgisid seitsmejärgulist ehitusplaani. Ehitusmaterjal toodi kodudesse nelja laadungina ning remonti planeeriti teha igas kodus kolmel nädalavahetusel. Nii sai kogu abistamisprogrammi viia lõpule kuue kuuga.

Plaani teostamiseks moodustas komitee 22 osakonda, kaasa arvatud logistika-, varustus-, majutus- ja transpordiosakond. Kõik osakonnad said infot suurest andmebaasist, mille olid koostanud vabatahtlikud. Enne remonditööde algust olid vabatahtlikud sisestanud infot arvutisse kümme päeva. „See oli kui andmesisestusmaraton,” märkis üks uudiste teadaanne. Selle „maratoni” lõpuks oli aga kättesaadaval hulk vajalikke fakte. Ühe hiireklõpsuga näitas andmebaas, millal on 11 000 vabatahtlikul võimalik abiks olla, millised on nende oskused ja kuidas nendega kontakti saada. Teine klõps näitas, mida on vaja parandada, milliseid ehituslubasid on vaja hankida ning muid üksikasju kannatada saanud majade kohta. Andmebaasi hakati nimetama „abistamistööde südameks”.

Hämmastunud ja tänulikud ohvrid

Vabatahtlikud, kel oli remonditöö kogemusi, käisid kodudes, mis olid kuivaks saanud ja kust hallitus oli kõrvaldatud, ning vaatasid, mida on vaja edasi teha. „Need töötajad arvestasid välja vajamineva materjali hulga isegi kuni naelte arvuni,” kommenteeris komitee esindaja. „Me ei tahtnud raisata raha ega annetatud materjali.” Samal ajal aga hankisid teised vabatahtlikud linnaametnikelt vajalikke ehituslubasid.

Seejärel kutsuti pered, kelle kodu oli kannatada saanud, lattu, kus nad said piiratud  hulga materjali seast valida, milliseid vaipu, kappe, põrandakatteid või muud materjali nad soovivad. Ohvrid olid täiesti rabatud ja paljud nutsid, kui nägid, mida kõike nende jaoks tehakse. Nad said ka küsida nõu vabatahtlikelt, kes on asjatundjad kindlustuse ja seadusandluse alal. Siis määrati kindlaks remonditööde kuupäevad ning sellel päeval, mil remondibrigaad vajas ehitusmaterjali, toimetati see veoautodega kohale. Üks mees, kes pole Jehoova tunnistaja ja kelle maja remonditi, ütles oma tunnistajast naisele: „Sinu usukaaslased on lausa ime. Üks meeskond läheb ja teine tuleb. Nad töötavad nagu sipelgad!”

Peamised remonditööd kestsid igas kodus kolm nädalavahetust. „Mõnes kohas võtsid need aega viis kuni kaheksa nädalavahetust,” ütles komitee juhataja. Kui vanade majade seinad maha võeti ja märgati mingisuguseid muid varasemaid probleeme, püüti ka need parandada, enne kui hakati uusi seinu panema. Üks vabatahtlik ehitusmeister ütles: „Mõnes kodus märkasime sõrestikupostides termiite, seega tuli meil kõigepealt termiidid hävitada. Meil tuli parandada ka palju kandekonstruktsioone. Seadsime kõik kodud heasse korda.” Üks üleujutuse ohver väljendas paljude majaomanike tundeid, kui ta ütles tänulikult ühele külalisele: „Mu kodu on  praegu paremas korras kui siis, kui ma selle ostsin.”

Kiirtoitlustamine

Selleks, et toita vabatahtlikke, tegi üks Jehoova tunnistajate grupp kuningriigisaali taga asuva lao toiduvalmistamise ja -jagamise keskuseks. Kogu riigi tunnistajaid annetasid külmutuskappe, sügavkülmikuid, nõudepesumasinaid, pliite ja teisi köögimasinaid. Igal laupäeval ja pühapäeval valmistasid selles keskuses 11 kokka ja umbes 200 muud vabatahtlikku tuhandeid toiduportsjoneid. Köögi ülevaataja ütles: „Oleme valmistanud toitu kuningriigisaali ehitustel 19 aastat, kuid see projekt oli suurem kui oskasime arvata.”

Toit pakiti 120 suurde konteinerisse. Konteinerid tõsteti 60 sõiduki peale ning toit viidi kõikidesse regionaalkeskustesse ja administratiivkeskusesse. Need grupid, kes töötasid kodudes, saatsid ühe inimese regionaalkeskusesse toidu järele. Pärast sööki asuti jälle tööle.

Töö viidi lõpuni

2002. aasta aprillis jõudsid 11 700 Jehoova tunnistajat lõpule ühe pikima abistamisoperatsiooniga, mida Jehoova tunnistajad on ette võtnud. Vabatahtlikel kulus selleks 1 000 000 tundi ja nad parandasid või ehitasid uuesti üles kaheksa kuningriigisaali ja 723 kodu. Üks üleujutuse ohver väljendas pisarsilmil oma tänu paljude eest: „Olen kogu selle abi eest tänulik nii Jehoovale kui ka kõigile vabatahtlikele. Kui hea on küll kuuluda niisugusesse armastavasse vennaskonda!”

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 21]

REGIONAALKESKUSES

On laupäeva hommik kell seitse. Houstoni kirdeosas regionaalkeskuses nr 4 töötavad vabatahtlikud joovad kuningriigisaalis kohvi, söövad sõõrikuid, räägivad ja naeravad. Mõned on sõitnud siia appi sadade kilomeetrite kauguselt. Kell 7.30 vaibub aga jutukõmin ning regionaalkeskuse ülevaataja viib läbi piibliteksti arutelu. Samuti teatab ta, et pühapäeva hommikul kell 7.30, enne kui vabatahtlikud oma tööle asuvad, toimub „Vahitorni” uurimine, ning ta innustab kõiki uurimisel vastama kas inglise või hispaania keeles. Ta annab edasi tervitused Jehoova tunnistajate peakorterist, mille peale plaksutatakse kaua.

Seejärel informeerib regionaalkeskuse ülevaataja sellest, kuidas tööd edenevad, ning tänab vabatahtlikke nende teenistusvalmiduse eest. Ta küsib: „Kas keegi siinviibijatest ei tea, mida täna teha või kuhu minna?” Ükski käsi ei tõuse. „Kui paljud täna süüa tahavad?” Kõik tõstavad käe ja sellele järgneb naerupahvatus. Lõpuks tehakse palve ning siis asuvad mehed ja naised, noored ja vanad oma tööpostile.

Sama toimub ka ülejäänud kuues regionaalkeskuses ja laos. Need, kes töötavad peaköögis, teevad juba süüa. Ootavad ju lõuna ajal üle 2000 näljase vabatahtliku kogu Houstonis sooja toitu.

[Kast/pilt lk 22]

VÄLJAÕPE

Kogu abistamisprogrammi ajal andsid vabatahtlikud spetsialistid teistele vabatahtlikele väljaõpet mingis konkreetses vallas. Mõned õpetati kodusid desinfitseerima. Teised õppisid, kuidas paigaldada seinu ja kappe, kolmandad krohvima ja maalritöid tegema. Väljaõppe andmine võeti video peale ning videoid näidati regionaalkeskustes, et õpetada välja veel suuremat hulka vabatahtlikke. „Tänu nendele seminaridele tagasime remonditööde kõrge taseme,” ütles üks abistamiskomitee liige.

[Pilt]

Meistrid õpetavad teisi

[Kast lk 24]

„TÕELINE JUMALA TEGU”

„Kindlustusfirmad kutsuvad loodusõnnetusi Jumala teoks,” märkis üks abistamiskomitee liige. „Tõeline Jumala tegu on aga see, mida vabatahtlikud siin kõigi nende kuude jooksul tegid,” lisas ta. „Meie vennaskond on ime!” Selle aja jooksul käis nädalavahetustel abistamistöid tegemas 2500 või rohkemgi vabatahtlikku. Komitee juhataja ütles: „Vabatahtlikud jätsid ära oma puhkuse, korraldasid ümber oma perekonna ajakava ja lükkasid edasi isiklikke tegemisi, et osaleda ühes suurimas Jehoova tunnistajate korraldatud abistamisprogrammis.”

See pikaajaline kampaania nõudis suuri pingutusi. Üks vabatahtlik, kes osales selles töös algusest lõpuni, teeb nädalas 50 tundi ilmalikku tööd. Ometi suutis ta iga nädal olla abiks 40 tundi. „Jehoova andis mulle jõudu,” ütles ta. „Tuttavad küsisid, kas ma saan selle töö eest raha. Ütlesin neile, et keegi ei suudaks mulle selle töö eest piisavalt maksta.” Üks pere sõitis nädalavahetustel pärast töönädalat Louisiana osariigist edasi-tagasi 800 kilomeetrit, et olla teistele abiks. Paljud töötasid päikesetõusust loojanguni ja sõitsid siis koju tagasi. Üks 30 vabatahtlikust oskustöölisest grupp, kellel tuli sõita kohalejõudmiseks seitse kuni kümme tundi, ütles: „See on seda väärt.” Üks vabatahtlik, kes sai töölt lahti pool neli pärastlõunal, oli pärast seda abiks administratiivkeskuses, kus ta töötas kella kümneni õhtul. Oma abi pakkus ta ka nädalavahetustel. „See töö toob rahuldust,” ütles ta.

Nii nemad kui ka teised vabatahtlikud olid valmis kaaskristlasi aitama, kuna nad armastavad oma vendi, ning see on tõelise kristluse tunnusmärk (Johannese 13:35). Nähtust liigutatud Houstoni linnapea ütles pärast administratiivkeskuse külastamist ühele Jehoova tunnistajate grupile: „Te usute sellesse, mida Jumal on käskinud meil teha. Teie usk avaldub tegudes.”

[Pilt lk 20, 21]

Üleujutusvesi tungis Houstonisse 2001. aasta 9. juunil

[Allikaviide]

© Houston Chronicle

[Pilt lk 21]

Kiirteed muutusid jõgedeks

[Pilt lk 21]

Vesi tungis majadesse

[Pildid lk 23]

Mõned tuhandetest Jehoova tunnistajatest, kes töötasid vabatahtlikena

[Pilt lk 24]

Köögimeeskond valmistas üle veerand miljoni toiduportsjoni

[Pildi allikaviide lk 19]

NOAA