Ebatavaline loom sipelgaõgija

„ÄRGAKE!” ARGENTINA-KORRESPONDENDILT

OMA maa-aluse varjupaiga pimeduses võitleb koloonia meeleheitlikult ründaja vastu. Relvad valmis, tormavad sõdurid ohupiirkonda, kuigi nende varustus on haletsusväärselt armetu. Äkitselt variseb kokku suur osa kaitsemüürist ning paljud elanikud jäävad rusude alla. Läbimurruavausest paistab pimestav valgus ja juba ongi ründaja nende territooriumile sisenenud.

Kas on see mõne linna rünnaku kirjeldus Rooma ajast või stseen märulifilmist? Mitte kumbki. See on hoopiski suur-sipelgaõgija rünnak – putukate seisukohast. Suur-sipelgaõgijale on see aga vaid üks järjekordne termiidipesa igapäevasel ringkäigul.

Kohtumine sipelgaõgijaga

Kuigi sipelgaõgilasi on mitut liiki, käsitleme selles artiklis suur-sipelgaõgijat, keda nimetati varem ka sipelgakaruks. Tegelikult ei kuulu sipelgaõgija üldse karude hulka. Karuks võidi teda nimetada kohmaka kõnni tõttu ning sellepärast, et tal on kombeks end kaitstes tihti tagajalgadele tõusta. Samuti äigab suur-sipelgaõgija vaenlast oma tugevate eeskäppadega nagu karu.

Kirde-Argentinas ja sellega piirnevates maades kutsutakse suur-sipelgaõgijat yurumí’ks, mis tuleb guaranii keelest ja tähendab ’väike suu’. See nimi on sobiv, kuna sipelgaõgija suu on tõepoolest väga väike, kuigi tema lõualuud on peast pikemad. Suur-sipelgaõgija pikk torujas koon on esimene asi, mis selle looma puhul silma torkab. Suur-sipelgaõgija juures paistab silma ka pikk ja kohev saba, mida ta hoiab tihtipeale peaaegu püsti. Tema tihe karv muutub tagapool pikemaks ja sulgjamaks, mistõttu sipelgaõgija näeb välja palju kogukam, kui ta tegelikult on. Suur-sipelgaõgija on kõigest umbes saksa lambakoera suurune. Täiskasvanud suur-sipelgaõgija võib kaaluda kuni 25 kilogrammi ja tema kehapikkus koos sabaga on ligi 2 meetrit.

Suur-sipelgaõgija elab erakuelu ning uitab ringi peamiselt Lõuna-Ameerika soistes pampades. Sellele mandrile mõeldes võib tulla silme ette tihe vihmamets ja lopsakas taimestik, kuid siin on ka määratu suuri tasaseid kuivi rohumaid, kus kasvab palmisalusid ning okkalisi puid ja põõsaid. Niisuguste tasandike pinnases on rikkalikult kõdunenud taimi, mis on ideaalne elupaik termiitidele. Siia rajavad need putukad oma „pilvelõhkujaid”, mille nad valmistavad mullast ja süljest, mis teeb nende pesad väga tugevaks. Need monoliitehitised võivad kõrguda ligi kahe meetrini.

Siit, termiitide keskelt, leiamegi suur-sipelgaõgija, kes on spetsialiseerunud nende putukate söömisele. Suur-sipelgaõgija teaduslik nimi Myrmecophaga tridactyla viitabki kõigepealt selle looma söömisharjumustele (sipelgasööja) ning teiseks faktile, et neljast eeskäpa varbast kolm on varustatud hirmuäratavate konksjate küünistega. Teatmeteos „Enciclopedia Salvat de la fauna” märgib: „Ta peab jahti ja kaitseb end küünistega. Kui suur-sipelgaõgijat rünnatakse, tõuseb ta osavalt tagajalgadele ja kasutab žiletiteravusi küüniseid ning võib tekitada tõsiseid vigastusi ja peletada eemale isegi jaaguare.”

Kuidas suur-sipelgaõgija sööb?

Suur-sipelgaõgija on hambutu. See ei takistada teda aga toitu hankimast, kuna tal on toidu kättesaamiseks muud head vahendid. Esiteks on tal väga terav haistmine, 40 korda teravam kui inimesel, mis aitab tal toitu leida. Suur-sipelgaõgija kasutab oma eeskäppasid ja kuni 10 sentimeetri  pikkusi küüniseid maa kaevamiseks, et leida sealt putukaid, vastseid ja putukamune. Kui toit on leitud, tõmbab ta putukaid maa-alustest käikudest välja oma kitsa 45-sentimeetrise keelega.

Suur-sipelgaõgija erakordselt suured süljenäärmed eritavad kleepjat sülge, mis hoiab tema keele niiske ja kleepuvana. Sipelgad ja termiidid jäävad keele külge, mille ta seejärel suhu tõmbab. Putukate allaneelamisest üksi aga ei piisa, ta peab neid ka seedima. Kuigi suur-sipelgaõgijal pole hambaid, on tal tugevad maolihased, mis hõõruvad putukad katki.

Milline on suur-sipelgaõgija tulevik?

Kuigi suur-sipelgaõgijad elavad laial territooriumil nii Kesk- kui ka Lõuna-Ameerikas, pole nende arvukus kunagi väga suur olnud. Ilmselt pole nad olnud viljakad loomad. Emasloomad toovad pärast umbes 190 päeva kestnud tiinust ilmale vaid üheainsa poja. Esimese aasta kannab ema oma poega seljas. Üks Argentina loodusteadlane kirjeldab üht huvitavat aspekti poja seljaskandmise kohta: „Nägin kord üht emaslooma koos pojaga, kes oli vaid mõne päeva vanune. Tilluke poeg oli ema seljas peaaegu märkamatu ning varjevärvusele andis oma osa ka see, et poeg asetses ema seljas nii, et must riba tema seljal kattus ema omaga. Seega paistis poeg röövlindudele vähem silma.”

Suur-sipelgaõgijal on tähtis roll keskkonnas, kus ta elab. Üksainus suur-sipelgaõgija sööb päevas kümneid tuhandeid sipelgaid ja termiite. Kas ilma suur-sipelgaõgijateta võiks tekkida putukanuhtlus? Igal juhul on looduslik tasakaal kõikumas. Miks?

Kahjuks jääb inimtegevuse tõttu suur-sipelgaõgijaid tasapisi vähemaks. Mõned jahivad neid sportlikust kirest, teised tapavad suur-sipelgaõgijaid, kuna need loomad pidavat halvaks endeks olema. On ka neid, kes püüavad suur-sipelgaõgijaid, et müüa neid zooloogiliste harulduste kollektsionääridele. Nende sipelgaõgijate elutee lõpeb kas puuris või muuseumis topisena. Kas ka suur-sipelgaõgijast saab üks haruldane väljasurnud liik? Aeg näitab. Pingutusi küll tehakse, et kaitsta seda bioloogilise mitmekesisuse pärli.

[Pilt lk 15]

Suur-sipelgaõgija otsib üht oma lemmiktoitu – termiite

[Pilt lk 15]

Ema kannab poega seljas

[Pilt lk 14, 15]

Suur-sipelgaõgija muljetavaldavalt pikk 45-sentimeetrine keel

[Allikaviide]

Kenneth W. Fink/Bruce Coleman Inc.