Tähelepanuväärne avastus silmas

TEADLASTELE on juba ammu selge, et imetajate silmas paiknevad neuronid, mis reageerivad valgusele ja käivitavad organismi sisemise ehk tsirkadiaankella. Pikka aega arvati, et nägemisaistingu tagavad nägemisrakud nimetusega kepikesed ja kolvikesed. Ent aastal 1999 selgus teadlastele, et „mutanthiirtel, kellel puuduvad nägemiskepikesed ja -kolvikesed täiesti [kes on seetõttu praktiliselt pimedad], on ikkagi valgustundlik sisemine kell”, annab teada ajakiri „Science”. See viis uurijad järeldusele, et „silmas peavad olema veel mingid valgustundlikud rakud”.

Nüüd on need saladuslikud valgussensorid leitud. Ehkki need sensorid on seotud kujutist moodustavate nägemiskepikeste ja -kolvikestega, moodustavad nad „omaette nägemistee, mis talitleb paralleelselt kujutist moodustava nägemissüsteemiga”, selgitab „Science”. Vastavastatud nägemistee funktsioonide hulka kuulub pupilli suuruse ja melatoniinisünteesi reguleerimine, organismi sisemise kella sünkroniseerimine valguse-pimeduse tsükliga ja veel muid ülesandeid. Ka meeleolumuutustes võib sellel oma osa olla.

On tähelepanuväärne, et need valgussensorid ei reageeri lühikestele valgussähvatustele ega vii seega organismi sisemist kella segadusse. Nad reageerivad vaid pikemaajalistele heleduse muutustele. Üks teadlane nimetas seda avastust tähelepanuväärseks, lisades, et „see on suurim läbimurre ikka veel probleemses küsimuses, mis on imetajate fotoretseptor”.

On ilmne, et mida rohkem me eluslooduse kohta teada saame, seda enam me näeme tõendeid tihti küll varjatud, ent tõeliselt geniaalse kavandatuse kohta. Selline asjade olemusest selgem arusaamine ajendab paljusid ühinema Piibli sõnadega, mis ülistavad Loojat: „Ma tänan sind, et ma olen tehtud nii kardetavaks imeks; imelised on sinu teod, seda tunneb mu hing hästi!” (Laul 139:14).