Kas lendamine on ikka turvaline?

NELI kaaperdatud reisilennukit. Neli rammimist. Üldtuntud silmapaistvate rajatiste hävimine. Ikka ja jälle näidatakse teleris pilti ühte kaksiktorni rammivast reislennukist Boeing 767.

Rünnakud, mis toimusid 2001. aasta 11. septembril, tõid meid uude hirmuäratavasse terroristlike kallaletungide ajastusse. Lennuliine on hakatud kasutama surma külvamiseks ning lennukitest on saanud süütepommid.

Tagajärjeks on see, et on tekkinud uus tüüp lennukiga reisijaid: varem end turvaliselt tundnu on nüüd hirmul võimaliku terrorirünnaku ees. Lisaks on paljude hirmu lendamise ees süvendanud pärast 11. septembrit toimunud surmakülvanud lennuõnnetused, mis pole terrorismiga seotud.

Tõsi küll, miljonitele inimestele maailmas on õhusõit kättesaamatu luksus, ent teistele on see vältimatu rutiin. Neile, kel tuleb teha sagedasi ärireise, on lennukipardale astumine möödapääsmatu toiming. Kristlikel misjonäridel ja teistel jumalateenijatel on tihtilugu tarvis asuda pikale lennureisile kuulutustööpiirkonda ja tagasi. Ka vaestele on meditsiinilisse hädaolukorda sattudes mõnikord ainukeseks sobilikuks transpordivahendiks lennuk. Lisaks teenivad tuhanded piloodid ja teised lennumeeskonna liikmed lendamisega elatist.

Paljudel sellistel õhusõitjatel tuleb rahustada enne kodunt lahkumist ärevil abikaasat ja hirmul lapsi, samas kui neil endilgi võib olla kartusi. Ja kui varem nii rutiinsest ärasõidust on saamas tõeline katsumus, hakkavad reisijad kahtlema, kas lennusõit on ikka eelistatud reisimisviis.

Neist muredest lähtudes küsis „Ärgake!” nõu turvaspetsialistidelt, lennujaama töötajatelt, lennundusametnikelt ja lennukite hooldustöölistelt. Ühes asjas on nad kõik sama meelt: olgugi et lennukiga lendamine on ikka veel turvalisemaid reisimisviise, eeldavad uued ohud uusi meetmeid reisijate turvalisuse suurendamiseks.

Järgnevates artiklites käsitletakse sellega seonduvaid probleeme ja seda, mida igaüks ise saab ära teha, et lendamine oleks turvalisem ja mõnusam.