Lastesport – uus vägivallalaine

▪ Rühm keskkooliõpilasi on kogunenud jalgpallimatši pidama. Kui võidu toob lisaajal värava taga maad puudutanud pall, lõppeb mäng lööminguga, mille käigus tubli sadakond lapsevanemat, treenerit ja mängijat kisavad ning üksteisele hoope jagavad.

▪ Rühm varases teismeeas tüdrukuid ja poisse mängib üheskoos jalgpalli. Kui üks kümneaastane mängija palli kaotab, paiskab treener ta pikali, tagajärjeks on lapse mõlema käsivarre luumurd.

▪ Väikeliiga pesapallimeeskonna treener eemaldab mängust ühe oma mängijaist. Poisi isa ähvardab treeneri tappa ja talle määratakse 45 päeva vanglakaristust.

▪ Laste jäähoki treeningmängu ajal puhkeb kahe isa vahel riid kehtivate mängureeglite küsimuses. Üks isa peksab teise isa selle kolme lapse silme all surnuks.

KÜLMAJUDINAID tekitavad teated, nagu need, on muutunud ärevusttekitavalt igapäevaseks. Staadionidel, korvpalliväljakutel, jääareenidel ja mänguplatsidel paistab paisuvat uus vägivallalaine. Seda vägivalda õhutavad lapsevanemad ja treenerid, kes pigem kaklevad, kui alla annavad. Jupiter-Tequesta (Florida) spordiühingu president Jeffrey Leslie  ütleb: „Olen näinud lapsevanemaid oma laste peale karjumas ja neid üleliia karmilt taga sundimas; lapsi oma vanemate õhutusel väljakul kaklemas; lapsi väljakul nutmas, sest nende vanemad on neid häbistanud.” Ta lisab: „Pole midagi, mis suudaks nii, nagu laste sportmängud, tuua lapsevanemates esile halvimat.” Et lapsi sellise vägivalla eest kaitsta, on mõnes kogukonnas drastilisi samme ette võetud ja lapsevanemate spordisündmustel osalemine ära keelatud.

Mida selline raevutsemise laine kaasa on toonud? „Üha enam täiskasvanuid on hakanud inetult käituma, heites seega halba varju lastespordile, röövides sellest saadava lõbu ning edastades miljonitele lastele häbiväärset sõnumit,” nendib Floridas asuva riikliku noorsoospordi liidu asutaja ja president Fred Engh.

Võit iga hinna eest

Probleemi juured paistavad olevat mõnede lapsevanemate soovis näha oma lapsi teisi üle trumpamas ja iga hinna eest võitu saavutamas. Üks Kanada laste kuritarvitamise ennetamise instituudi esindaja lausub: „Kui võidu saavutamine ja võimed on kõige tähtsamad, kujuneb välja õhkkond, kus kergesti haavatavad inimesed kannatavad. Sedalaadi võistluslikkuse korral on kannatajad lapsed.” Üks Ontario (Kanada) tervisehariduse seltsi ametnik märgib, et sellise surve alla sattunud lastel „võib juba noores eas tekkida psühholoogilisi probleeme ning vanemaks saades võib neil olla raskusi ebaõnnestumistest ülesaamisel”.

Pole midagi üllatavat, et lapsevanemate ja liigagarate treenerite raevukus kandub üle ka noortele sportlastele endile. Kord ründasid mängijad tütarlaste võrkpallimatši ajal seitsmel korral kohtunikke. Tennisematšist kõrvale jäetud tütarlaps reageeris sellele vandaalitsemisega ühe ametniku auto kallal. Kui kohtunik vilistas ühele keskkooliõpilasest maadlejale vea, peksis see oma laupa vastu kohtuniku laupa, kuni kohtunik teadvuse kaotas. „Varem pakkus noortesport erakordselt head võimalust õige spordivaimu kasvatamiseks,” sõnab lastepsühholoog ja noorsoospordi psühholoog Darrell Burnett. „Nüüd enam mitte. Seda ei võeta enam kui pelgalt mängu.”

Mida lapsevanemad saaksid teha

Vanematel oleks hea meeles pidada, et lapsed armastavad sportlikku tegevust, sest see pakub lõbu ja kehalist liikumist. Muutes laste sporditegemise stressirohkeks ettevõtmiseks ning ahistades neid verbaalselt, kaotatakse silmist õige eesmärk ja väljendatakse armastusetust. Piibel ütleb lapsevanematele: „Ärge ärritage oma lapsi vihale” (Efeslastele 6:4).

Mis võib aidata lapsevanemal jääda selles suhtes tasakaalukaks? Abi võiks olla kõigepealt sellest, kui püüda meeles pidada, kuidas oli lugu siis, kui ise noor oldi. Kas tõesti suudeti esineda peaaegu professionaalsel tasemel? Kas on siis mõistlik enda pojalt või tütrelt seda oodata? Lõppude lõpuks, „lapsed on väetid” (1. Moosese 33:13). Püüdkem ka säilitada tervemeelne suhtumine võitmisse ja kaotamisse. Piibel nimetab taltsutamatut rivaalitsemist „tühjaks tööks ja vaimu närimiseks” (Koguja 4:4).

On huvitav, et endine kõrgliiga pesapallimängija kutsub lapsevanemaid üles nägema võitmist ja kaotamist õiges perspektiivis ning mitte saama vihaseks, kui laps ei mängi hästi, ja ka mitte sattuma liigsesse vaimustusse, kui ta võidab. Selle asemel et pidada tähtsaimaks asjaks võitu, tuleks vanematel asetada rõhk laste naudingutundele ja nende heale kehalisele vormile.

Niisiis on mõned lapsevanemad jõudnud järeldusele, et organiseeritud lastesport kipub puhuma lõkkele ebatervet võistlusvaimu. See aga ei tähenda, et nende lapsed ei saa koos teistega  sportmänge mängida. Paljud kristlikud vanemad näiteks teavad, et nende lastele meeldib mängida koos kaasusklikega hoovis või kohalikus pargis. Sel kombel saavad vanemad oma laste suhtlusringi paremini kontrollida. Samuti perekondlikud väljasõidud võivad luua võimalusi tervemeelseks sportimiseks. Muidugi ei pruugi hoovis mängimine pakkuda samasugust põnevust kui võidukas meeskonnas osalemine. Ent ärgem eales unustagem, et ka parimal juhul ’on ihulikust harjutusest [vaid] pisut kasu, aga jumalakartusest on kasu kõigile asjadele’ (1. Timoteosele 4:8). Hoides sellist tasakaalukat vaadet sporditegemisele, võime vältida seda, et seesugune uus vägivallalaine lapse kaasa saaks haarata.

[Pildid lk 15]

Sportimine peaks pakkuma lõbu, selle asemel et kujuneda konfliktide allikaks