Surmamissioonist rahupüüdlusteni

JUTUSTANUD TOSHIAKI NIWA

Endine Jaapani lendur, kes Teise maailmasõja ajal sai väljaõppe kamikaze-rünnakuks Ameerika sõjalaevade pihta, jutustab, millised tunded teda surmamissiooni eel valdasid.

JAAPANLASTE territoriaalne ekspansioon Vaikses ookeanis peatus 1942. aasta juunis, mil nad Midway lahingus hävitavalt lüüa said. Sellest ajast alates kaotas Jaapan Ameerika Ühendriikidele ja selle liitlastele ühe lahingu teise järel, kui need vallutatud maid tagasi võitma hakkasid.

Jaapani valitsus teatas 1943. aasta septembris, et kõik üliõpilased, kes olid vabastatud sõjaväest, kutsutakse nüüd tegevteenistusse. Detsembris läksin kahekümneaastasena ülikoolilinnakust otse mereväkke. Kuu aega hiljem sai minust merelennunduse õpilane. 1944. aasta detsembris õpetati mulle, kuidas juhtida Zero hävituslennukit.

Kamikaze erilöögiüksused

Jaapan oli sõda kaotamas. 1945. aasta veebruariks olid Jaapani kohal sagenenud B-29 pommitajate õhurünnakud. Samal ajal lähenes maismaale ka USA mereväe lahingurühm, mis muutis Jaapani lennukikandjatelt õhku tõusnud pommitajate märklauaks.

Mõni kuu varem olid Jaapani sõjalised juhid otsustanud anda viimase löögi, kasutades enesetaputaktikat. Olgugi et selleks ajaks oli ilmne, et Jaapan ei suuda sõda võita, pikendas see otsus konflikti kestvust ja kahtlemata nõudis veel tuhandeid inimelusid.

Niisiis loodigi kamikaze erilöögiüksus. Oma nime sai see jumaliku tuule, „kamikaze” järgi. See oli taifuun, mis pärimuse kohaselt uputas 13. sajandil mongoli sissetungijate laevastiku. Esimese kamikaze-rünnaku ajal olid kõik viis hävituslennukit varustatud 250-kilogrammiste pommidega, et söösta vastu rünnatavat laeva.

Yatabe lennuväeüksusele, kuhu ka mina kuulusin, anti käsk organiseerida spetsiaalne enesetapjate eskaader. Meile kõigile anti küsimustik, milles pidime näitama, kas soovime vabatahtlikult saada enesetapurünnakuid tegeva üksuse liikmeks.

 Tundsin, et pean kodumaa eest oma elu ohverdama. Ent isegi kui ma loobuksin oma elust ja lendaksin täitma surmamissiooni, on suur võimalus, et mind tulistatakse enne sihtmärgi tabamist alla ja mu surm oleks asjatu. Kas mu emale meeldiks, kui lõpetaksin elu, täitmata perekondlikke kohustusi? Mul oli raske ennast veenda selles, et kui ma osalen vabatahtlikult enesetapumissioonis, võin oma elu parimal viisil kasutada. Kummatigi ma nõustusin.

1945. aasta märtsis moodustati Yatabe erilöögiüksus. Ehkki mu 29 kaaslast valiti sinna, ei olnud mina nende hulgas. Pärast eriväljaõpet määrati nende surmamissiooni ajaks aprillikuu. Nad pidid õhku tõusma Kagoshima prefektuuri Kanoya lennuväebaasist. Enne kui mu sõbrad Kanoyssa üle viidi, külastasin neid, et kuulda, mis tunded neid surmamissiooni eel valdavad.

„Me sureme,” ütles üks neist rahulikult, „kuid sina ära torma surma. Juhul kui keegi meist ellu jääb, peab ta rääkima teistele, kui kallihinnaline on rahu, ja andma oma osa selle saavutamiseks.”

Minu kaaslased startisid 14. aprillil 1945. aastal. Mõne tunni pärast olime kõik raadiote ees, et kuulata, kuidas rünnak õnnestus. Diktor sõnas: „Kamikaze erilöögiüksuse esimene Showa rühm sööstis vastu vaenlase lahingurühma, mis asus meres Kikaiga-shima saarest ida pool. Kõik said lahingus surma.”

„Ohka” – inimpomm

Kahe kuu möödudes viidi mind üle Konoike lennuväeüksusesse ja ma sain Jinrai erilöögieskaadri liikmeks. Jinrai tähendab „jumalik piksemürin”. Eskaadrisse kuulusid maalt startivad ründelennukid, saatelennukid ja lennukikandjatelt õhku tõusvad pommitajad.

Iga emalennuki ehk kahemootorilise ründelennuki all rippus üks „Ohka”, mis tähendab „kirsiõit”. See sümboliseeris noori lendureid, kes olid valmis oma elu ohverdama. „Ohka” oli üheistmeline purilennuk, mille tiivaulatus oli 5 meetrit ja mass 440 kilogrammi. Lennuk oli varustatud ninas asuva umbes ühetonnise lõhkeainelastiga.

Kui emalennuk jõudis sihtmärgile lähemale, läks piloot „Ohkasse”, mis seejärel emalennuki küljest lahti lasti. Hõljudes hetk õhus tänu kolmele raketile, millest igaühe kestus oli 10 sekundit, sööstis ta sihtmärgi suunas. Seda oleks võinud vägagi hästi nimetada ka inimpommiks. Kui see kord välja lennutati, polnud enam tagasiteed!

 Õppeharjutusteks kasutati Zero hävituslennukeid, millega „Ohka” piloot sööstis 6000 meetri kõrguselt sihtmärgi suunas. Nägin, kuidas mitmed piloodid harjutuste käigus oma elu kaotasid.

Enne kui mind sellesse eskaadrisse määrati, oli esimene rühm juba startinud. See koosnes 18 ründelennukist, mis kandsid „Ohkasid” ja mida eskortisid 19 hävituslennukit. Ründelennukid olid rasked ja aeglased. Ükski neist ei tabanud märki. USA lennukid tulistasid kõik ründe- ja saatelennukid alla.

Kuna saatelennukeid ei olnud enam, pidi Jinrai eskaader lendama oma järgmistele missioonidele ilma nendeta. Need, kes õhku tõusid, ei naasnud iial. Nad kõik hukkusid Okinawa lahinguväljal.

Sõja viimased päevad

1945. aasta augustis viidi mind üle Otsu lennuväeüksusesse. See baas asetses Hiei-zani mäe jalamil Kyoto linna lähedal. Kuna arvati, et USA väed maabuvad Jaapani maismaal, hakati tegema plaane „Ohkade” õhku lennutamiseks mäe pealt, et korraldada enesetapurünnakuid USA merelaevade pihta. Paigaldati rööpad, et mäetipust lennukeid välja lennutada.

Ootasime lendutõusukäsku. Seda aga ei tulnudki. Kui Hiroshima ja Nagasaki 6. ja 9. augustil aatomipommidega hävitati, alistus Jaapan 15. augustil tingimusteta Ühendriikidele ja selle liitlastele. Sõda sai lõpuks läbi. Ma olin eluga pääsenud üle noatera.

Augusti lõpus naasin oma kodulinna Yokohamasse, kuid mu maja oli B-29 pommitajate õhurünnakus maatasa tehtud. Mu pere oli täielikus meeleheites. Mu õde ja ta poeg olid tules hukkunud. Leidsime aga lohutust sellest, et mu noorem vend elusana sõjast tagasi pöördus.

Kuigi ümberringi olid varemed ja valitses tõsine toidupuudus, läksin tagasi ülikooli, et haridusteed jätkata. Aasta pärast lõpetasin ülikooli ja sain tööd. 1953. aastal abiellusin Michikoga ja aja möödudes sündis meie perre kaks poega.

Minu rahupüüdlus

1974. aastal hakkas Michiko ühe Jehoova tunnistajaga Piiblit uurima. Varsti hakkas ta nende koosolekutel ja kuulutamas käima. Mulle ei meeldinud, et ta nii sageli ära käis. Michiko aga selgitas, et kristlik teenistus edendab tõelist rahulolu ja õnne. Kui nii, mõtlesin, siis ei peaks ma teda mitte takistama, vaid hoopis koostööd tegema.

Umbes samal ajal võtsin ma paar noort tunnistajat öövalvuritena tööle. Esitasin neile küsimusi nende organisatsiooni ja teenistuse kohta. Olin üllatunud, nähes, et erinevalt teistest omavanustest noortest olid nad sihikindlad ja neil oli ennastohverdav suhtumine. Nad olid õppinud neid omadusi Piiblist. Nad selgitasid, et kuskil maailmas ei esine tunnistajate seas rassilist diskrimineerimist ja nad järgivad kindlalt Piibli käsku armastada Jumalat ja oma ligimest (Matteuse 22:36–40). Hoolimata etnilistest barjääridest, suhtuvad nad oma kaaslastesse kui vendadesse ja õdedesse (Johannese 13:35; 1. Peetruse 2:17).

Mõtlesin, et see on vaid tühipaljas idealism. Kuna paljud nimikristlased sõdisid omavahel, ei suutnud ma uskuda, et Jehoova tunnistajad oleksid mingi erand.

 Rääkisin neile oma kahtlustest. Need noored tunnistajad näitasid mulle Jehoova tunnistajate aastaraamatust, et Saksamaal vangistati Hitleri valitsusajal tunnistajaid nende neutraalsuse tõttu ja isegi tapeti. Veendusin, et Jehoova tunnistajad on tõelised kristlased.

Vahepeal, 1975. aasta detsembris, sümboliseeris mu naine oma pühendumist Jumalale veeristimisega. Tol korral pakuti mulle piibliuurimist. Kui ma aga mõtlesin, millised rahalised kohustused mul lasuvad – poegade koolitamine ja maja hüpoteeklaen –, ei julgenud ma sellega nõustuda. Koguduses vähendasid abielus vennad ilmalikku tööd, et neil oleks rohkem vaba aega vaimsete asjade jaoks. Arvasin, et minult oodatakse sedasama. Kui mulle aga näidati, kuidas on võimalik kristlikku elu ilmaliku tööga tasakaalus hoida, otsustasin lõpuks hakata Jehoova tunnistajatega Piiblit uurima.

Otsus teenida Rahujumalat

Pärast kaheaastast uurimist küsis mu piibliõpetaja, kas ma olen mõelnud pühendada oma elu Jumalale. Ent ma ei olnud valmis seda sammu astuma ja see vaevas mind.

Ühel päeval kiirustasin töökohal treppidest alla. Komistasin, kukkusin kuklaga vastu maad ja kaotasin meelemärkuse. Kui ma taas teadvusele tulin, oli mul kohutav peavalu ja mind viidi kiirabiga haiglasse. Olgugi et mu kukal oli tugevalt paistes, ei olnud mul ühtegi murdu ega sisemist verejooksu.

Kui tänulik ma küll olin Jehoovale oma elu eest! Otsustasin sellest hetkest alates kasutada seda Jehoova tahte täitmiseks ja pühendasin oma elu talle. Mind ristiti 1977. aasta juulis 53-aastasena. Minu vanem poeg Yasuyuki uuris samuti Piiblit ja ta ristiti kaks aastat hiljem.

Umbes kümme aastat pärast ristimist jäin pensionile. Nende kümne aasta jooksul püüdsin käia kristlikku teed ja hoida seda ilmaliku tööga tasakaalus. Praegu on mul eesõigus teenida Yokohamas kogudusevanemana ning pühendan palju aega kristlikule teenistusele. Mu vanem poeg teenib kogudusevanema ja täisajalise teenijana naaberkoguduses.

Ma jäin ellu erilöögieskaadri surmamissioonis ja olen tänulik, et elan, ning pean eesõiguseks osaleda „kuningriigi evangeeliumi” kuulutustöös (Matteuse 24:14). Olen täielikult veendunud, et parim eluviis on käia ühes Jumala rahvaga (Laul 144:15). Peagi saabuvas uues maailmas ei koge inimesed enam kunagi sõda, sest „rahvas ei tõsta mõõka rahva vastu ja nad ei õpi enam sõdima” (Jesaja 2:4).

Kui see on Jumala tahe, siis kohtun loodetavasti sõjas hukkunud kaaslastega, kui nad on üles äratatud. Oleks nii tore neile rääkida, et nad võivad rahulikult elada paradiislikul maal Jumala taevase kuningriigi õiglase valitsuse alluvuses! (Matteuse 6:9, 10; Apostlite teod 24:15; 1. Timoteosele 6:19.)

[Pilt lk 19]

Mina merelennuväe päevil

[Pilt lk 18, 19]

„Ohka” – inimpomm

[Allikaviide]

© CORBIS

[Pilt lk 20]

Oma kaaslastega enne surmamissiooni. Mina olen vasakult teine, ainus ellujäänu

[Pilt lk 21]

Koos oma naise Michiko ja vanema poja Yasuyukiga

[Pildi allikaviide lk 18]

U.S. National Archives photo