Torupilli iidne päritolu

„ÄRGAKE!” SUURBRITANNIA-KORRESPONDENDILT

ŠOTI mägismaa torupill, mida tänapäeval mängitakse ka Suurbritannias, Kanadas, Ameerika Ühendriikides ja teistes inglise keelt kõnelevates maades, on vaevalt 300 aastat vana. Selle instrumendi jäljed viivad meid aga tagasi tuhandete aastate tagusesse muistsesse Uuri, Aabrahami kodulinna, ning samuti Vana-Egiptusesse. Mõlemas asukohas on leitud lihtsaid roopille, mida õpetlased peavad nüüdisaegse torupilli eelkäijateks. Millal lisandus aga roopillile tuulekott ja kes selle meisterdas, pole teada.

Piiblis Taanieli raamatus, mis kirjutati rohkem kui 500 aastat enne Jeesus Kristuse sündi, mainitakse nimeliselt kuut Babüloonia muusikainstrumenti (Taaniel 3:5, 10, 15). Selles nimekirjas on ka arameakeelne sõna sum·pon·yah, mis on paljudes piiblitõlgetes „torupill”.

Kuigi pole täpselt teada, missugune see muistse Babüloonia instrument oli, meenutas see tõenäoliselt üht tänapäevani Idamaades esinevat torupilli. Teadaannete kohaselt mängiti Pärsias (Iraanis), Indias ja Hiinas mitmesuguseid torupille ning mõned neist on kasutusel siiamaani.

Rahvusvaheline valik

Rooma ajaloolase Suetoniuse järgi tõotas Rooma keiser Nero esimesel sajandil m.a.j, et kui ta säilitab trooni, siis ta mängib „järgemööda vesiorelil, flöödil ja torupillil”.  Umbes 50 aastat enne Nero sündi aastal 37 m.a.j kirjeldas arvatavalt poeet Vergilius oma luuletuses „vilet, mis siristas meeldivalt”.

Juba ammustest aegadest tuntakse torupille Hispaanias, Iirimaal, Itaalias, Poolas, Prantsusmaal ja Saksamaal ning ka Balkani maades ja Skandinaavias. * Mis teed pidi jõudis aga torupill Britanniasse? On teada, et umbes aastal 500 e.m.a tõid sinna rännanud keldid endaga kaasa ühe torupillilaadse muusikariista ning et paljudes Inglismaa krahvkondades ning ka Šotimaal olid oma erilaadsed torupillid juba ammustest aegadest saadik. „The Oxford Companion to Music” kinnitab koguni, et „Inglismaal oli torupill populaarne juba sajandeid enne kui Šotimaal”.

Rooma jalaväel olid oma torupillimängijad. Kas aga viisid roomlased torupilli Briti saartele pärast nende sealseid vallutusi aastal 43 m.a.j või lihtsalt täiustasid nad pilli, mis seal juba oli, seda täpselt ei teata.

Kellel on võimalus külastada Šotimaad ja kuulda Šoti mägismaa torupilli üle orgude kaikuvat häält, peab seda kindlasti unustamatuks kogemuseks.

[Allmärkus]

 [Kast/pilt lk 24, 25]

2000. aasta augustikuus marssisid Edinburgh’i Princes Street’il vähiraviks raha korjaval heategevusüritusel tuhanded torupillimängijad ja trummarid, keda kirjeldati kui „kõigi aegade suurimat torupilliorkestrit” (ülal pildil). Šoti torupillimängijatega olid ühinenud pillimehed Euroopast, Kanadast ja Ameerika Ühendriikidest ning koguni nii kaugetest paikadest nagu Hongkong ja Guam Vaikses ookeanis.

Šoti mägismaa torupill on peamine siiani säilinud Šoti päritolu torupillidest, mille hulka kuuluvad ka Šoti madalmaa torupill ja Šoti väike torupill. Northumbria torupill on ainus siiani säilinud Inglise päritolu torupill. Selle õrn toon meenutab pisut klarneti ja oboe vahepealset häält. Erinevalt Šoti mägismaa torupillist täidab nendel kolmel eelmainitud torupillil koti õhuga väike lõõts, mida mängija käsivarrega kokku surub, selle asemel et sinna otse sisse puhuda.

Francis Collinsoni raamat „The Bagpipe–The History of a Musical Instrument” märgib, et aastal 1746 edastas üks Inglise kohus järgmise kohtuotsuse: „[Šoti] mägismaa rügement ei marssinud kunagi ilma torupillita ja seepärast oli torupill seaduse silmis sõjariist.” Kuna mitte ükski mägišotlaste klann ei läinud lahingusse ilma torupillita, sai Šoti mägismaa torupillist ainulaadne muusikariist, mis oli „keelatud” kui sõjariist.

[Allikaviide]

Colin Dickson

[Kast/pildid lk 25]

Šoti mägismaa torupill

Puhumispulk ehk napp. Sellel on otsas ühepoolne klapp ja seda ühendab kotiga õõnes puust otsik, mis on seotud koti ava külge. Napa kaudu puhub torupillimängija õhu kotti ning viimast surudes juhib õhu sõrmilisse ja bassitorudesse.

Pillipiugud. Parimad piugud valmistatakse harilikust arundost ehk tokiroost, mida kasvatatakse sel otstarbel Prantsusmaal, Itaalias ja Hispaanias.

Sõrmiline. Viisivile, mille seitsmel sõrmeaval ja tagaküljel oleval pöidlaaval mängitakse meloodiat. Heli tekitatakse läbi kaksikpiugu. Õhu surub mängija sõrmilisse käsivarrega kotile surudes.

Bassitoru. Nagu tenoritorud, kuid häälestatud kaks oktavit sõrmilisest madalamaks.

Raamistis. Valmistatud peamiselt elevandiluust, vaalahammastest või luust, kuid tänapäeval ka plastist.

Tenoritorud. Kahel torul on kummalgi oma piuk ning need on häälestatud unisoonis, sõrmilisest oktav madalamaks.

Tuulekott. Traditsiooniliselt valmistatakse see loomanahast, mis tavaliselt kaetakse tartaniga, ruudulise šoti villase riidega.

Puitosad. Varasematel aegadel kasutati kohalikku heledat puitu, tihti pukspuud, mis värviti mustaks. Hiljem on hakatud eelistama ameerika eebenipuud, Lääne-India saarestikust toodud rasket lehtpuupuitu, kuid kasutatakse ka musta dalbergia puitu.

[Pildid]

Bassipiuk

Sõrmilise piuk

[Pilt lk 23]

Šoti mägismaa rahvariietes torupillimängija

[Pilt lk 24]

Harjutamiseks mõeldud sõrmiline. Sellel eraldi instrumendil õpib torupillipuhuja mängima.