Abrolhos – hoia silmad lahti

„ÄRGAKE!” BRASIILIA-KORRESPONDENDILT

MEREMEESTEL, kes 16. sajandil Brasiilia Bahia osariigi rannikust eemal purjetasid, oli tavaks hoiatada oma kaaslasi korallriffide eest sõnadega „Abra os olhos!” (Hoia silmad lahti!). Öeldakse, et see hoiatus, mida nii palju korrati, saigi nimeks selle piirkonna viiest saarekesest koosnevale grupile. Nii nimetatakse neid saari Abrolhose arhipelaagiks.

Abrolhose arhipelaagi, mis asub Atlandi ookeani lõunaosas vaid 80 kilomeetri kaugusel rannikulinnadest Caravelasest ja Alcobaçast, ümbritsevad korallrifid. Tõenäoliselt poleks miski meelitanud enamikku meremehi Atlandi ookeani vetesse, kus asuvad kaardistamata korallrifid ja möllavad tormituuled, kui seal poleks olnud suurepärast tuluallikat küürvaala.

Küürvaalade jahtimine ja vaatlemine

19. sajandil said Abrolhose vaalad rannikuäärsetele kalurilinnadele suureks sissetulekuallikaks. Enne seda, kui vaalapüüdjad oma väikeste lahtiste alustega arhipelaagi poole sõudsid või purjetasid, käisid nad missal, kus kohalik preester nende paate õnnistas. Kuidas aga õnnestus neil nii suuri loomi tappa? Vaalapüüdjad kasutasid ära vaala emainstinkte. Kõigepealt püüdsid nad harpuuniga vaalapoja ning kasutasid seda kui peibutist, et meelitada ligi emavaala. Tapetud vaalad veeti mandrile, kus Caravelase kuuest vaalatöötluse vabrikust ühes eemaldati nende kallihinnaline rasv.

Kui aga kohalik vaalarasva turg 19. sajandi keskel järsku kokku kuivas, käis vaalatööstus allamäge. 20. sajandiks, pärast seda kui küürvaalu oli püütud aastakümneid, oli see vaal Abrolhose kui sigimisala peaaegu hüljanud. Seetõttu lõpetati nende saarte ümber vaalajaht täielikult. Viimane kord harpuuniti seal vaal 1929. aastal.

Uus peatükk Abrolhose ajaloos algas 1983. aastal, mil arhipelaagi viis saart kuulutati koos saari ümbritsevate korallriffidega (pindala kokku 910 ruutkilomeetrit) merepargiks. Viiekümne aasta jooksul oli vaaladest väga harva midagi kuulda, ent 1987. aastal teatasid vaalauurijad, et märkasid pargi vetes neid imetajaid, ning otsustasid edasisi vaatlusi korraldada. Nad olid üllatunud, avastades, et küürvaalad on taas saarte ümbrusesse sigima asunud.

Uudised vaala tagasitulekust ning huvi Abrolhose kui taasavastatud paradiisi vastu hakkasid meelitama saartele mõningaid turiste. Ühel kaunil suvehommikul asus  üks pere Caravelasest väikse kalalaevaga kuuetunnisele reisile Abrolhose poole. Edasi võimegi lugeda ühe selle pere liikme reisikirjeldust.

Suurte kübarate müür

„Kui meie paadimees Manoel osavalt korallriffide vahel manööverdas, hakkasin mõistma, miks Portugali meremehed varasematel aegadel saari ümbritsevat ookeani kartsid. Merepõhjast tõusvad mitmevärvilised korallsambad on 20 meetrit kõrged ning nende laius merepinna lähedal on 50 meetrit. Kuna need korallsambad on koonusekujulised, kutsuvad kohalikud elanikud neid suurteks kübarateks. Vee all moodustavad korallid kaari ja koridore ning isegi 20 kilomeetri pikkusi müüre, mis tungivad platvormidena merepinnale. Need moodustavadki Rifimüürid.

Kui rifid seljataha jäid, ilmus horisondil nähtavale Abrolhose arhipelaag. Eemalt paistavad need viis saart kui kolossaalsed ookeanis hulpivad ukselukustid. Geoloogid oletavad, et kauges minevikus võis need hiiglaslikud plaadid ookeanipõhjast üles tõsta tõusev laava. Seetõttu ongi kõigil saartel ühesugune ehitus – kagu pool tõusevad veest järsud kaljud ning edela pool on kaljud kergelt kaldu ja saart palistab kitsas rannariba.

Nüüd märkame kõige suuremal saarel Santa Bárbaral majakat ja kahekorruselisi maju. Sellel saarel elavad Brasiilia Keskkonna ja Taastuvate Loodusvarade Instituudi (IBAMA) töötajad ja Brasiilia mereväelased, kelle elu sõltub toidust, mida tuuakse saarele laevaga iga kahe nädala tagant. Tõenäoliselt on ka kohalikul kitsepopulatsioonil põhjust selle laeva saabumise üle rõõmu tunda, kuna kitsed on saare elanikele tagavaratoiduks. Saarel ei lubata pidada ei pansione, hotelle, baare ega restorane. Turistid, kes tahavad saarele ööseks jääda, peavad magama saare ümber ankrus seisvates laevades.

Kui Manoel ettevaatlikult ankru korallide vahele heitis, astusid meie paati kaks IBAMA valvurit, kes selgitasid mõningaid pargi reegleid. Saime teada, et turistid võivad külastada vaid kahte saart, Siribat ja Redondat, ning kõndida tohib ainult märgistatud radadel ja üksnes valvuri saatel. Siin ei tohi ei kala püüda ega siit suveniire kaasa võtta, isegi mitte kivikest rannas. Ka vaalade vaatlemine on rangelt reguleeritud. Vaaladele võib läheneda ainult kolm  paati ning need ei tohi sõita vaaladele lähemale kui sada meetrit. Kui vaal läheneb paadile, tuleb mootor seisma jätta. Mootori võib uuesti käima panna alles siis, kui vaal on veepinnale tõusnud. Juhul kui vaalad näitavad mingisugustki märki stressist, peavad paadid piirkonnast kohe lahkuma.

Pilkupüüdev linnustik

Saarel elab palju linde. Abrolhose saarestikus pesitsevad kolooniatena nii troopikalinnud, mask- ja pruunsuulad, elegantsed keiser-fregattlinnud kui ka nõgitiirud.

Kui ronisime oma esimesel külastuspäeval mööda Siriba kivist rannikut, näitas IBAMA teadlane Jordan meile suulade ja punanokk-troopikalindude pesasid. Suuladele meeldib pesitseda avamaastikul, punanokk-troopikalindudele aga kaljulõhedes, kuna kaljud kaitsevad nende pesasid tugevate tuulepuhangute eest, mis võiksid need kergesti ümber lükata.

Lindudest avaldavad kahtlemata kõige enam muljet kanasuurused fregattlinnud. Pulmarüüs isaslinnul on silmatorkavalt erkpunane pugukott, mis võib paisuda jalgpallisuuruseks. Kuigi fregattlindude elu sõltub merest, kardavad nad vett. Kuna fregattlindudel ei ole piisavalt nõret, millega oma suled märgumatuks muuta, pole neil võimalik ilma läbimärjaks saamata kalade järgi sukelduda.

Vaatamata sellele et fregattlinnud ei saa sukelduda, on nad osavad lendajad. Tänu kahemeetrisele tiibade siruulatusele saab ta hästi kasutada sooje õhuvoole ja püsida õhus peaaegu liikumatuna ning pidada samal ajal silmas oma tõrksat kalastuspartnerit suulat. Niipea kui suula on mõne kala kinni püüdnud, sööstab fregattlind talle oma pika ja konksja nokaga kallale, haarates vahel kala otse suula noka vahelt. Kui kohkunud suula laseb saagi noka vahelt lahti, proovib fregattlind selle kohe kinni püüda, enne kui kala vette kukub. Mis saab aga siis, kui suula jõuab kala enne alla neelata? On teada, et agressiivsed fregattlinnud jälitavad suulasid ja isegi sunnivad neid oma sööki välja öögatama.

Veealune maailm

Oma teise päeva saarestikus veetsime veealust uurides. Veetemperatuur arhipelaagis ei lange kunagi alla 24°C ning vesi võib paista läbi kuni 15 meetrini. Saarte lähedal madalas vees sukeldumiseks ei lähe vaja mingisuguseid kalleid vahendeid. Tarvis on vaid hingamistoru, maski ja ujumislestasid. Päikesekiired, mis tungivad veealusesse maailma, peegeldavad tagasi nii  kalaparvedelt, rohelistelt, lilladelt ja kollastelt korallidelt kui ka punastelt käsnadelt ja vetikatelt. Sukeldume mitmevärvilisesse valgusesse. Kuigi siin on võrreldes teiste troopiliste korallriffidega vähe koralliliike, ei leidu mõningaid siinseid liike kuskil mujal maailmas.

Saari ümbritsevas erksinises vees elab üle 160 kalaliigi. Siit võib leida kõiksugu kuju ja suurusega elukaid: merikilpkonni, kuldvööt-ingelkalu, kirurgkalu, tuulekalu, papagoikalu, hiigelsuuri kiviahvenlasi ja mureene. Siinsed kalad on nii julged, et neid võib lausa käest sööta, ja kui toit on otsas, näksivad nad õrnalt sõrmi, justkui juurde paludes.

Vaalad on tagasi

Kolmanda päeva pärastlõunal hakkasime Caravelase poole tagasi sõitma ning meid valdasid erisugused tunded. Olin sellest saarestikust küll lummatud, ent samas pettunud, kuna ma polnud näinud ainsatki vaala. Kui aga olime purjetanud umbes pool tundi, hüüatas Manoel järsku: „Vaal! Vaal!” Umbes 200 meetri kaugusel oli kolm küürvaala, kaks vanavaala ja üks poeg. Nägime selgelt nende hiigelsuurte loibade valget alapoolt. Üks neist vaaladest ujus mõned minutid meie kõrval, võib-olla uudishimust. Ma ei suutnud oma silmi uskuda, kui vaal vee alt välja ilmus. Ta tõstis oma suure kere poolenisti veest välja ning kukutas end siis tagurpidi suure plartsatusega vette, kündes nii ookeani hiigelsuure vao. Kuigi saared meie seljataga aina kahanesid, nägime veelgi vaalade sabauimi ning aeg-ajalt taeva poole tõusvaid veefontääne. Olime õnnelikud, et vaalad on Abrolhose saarestikus tagasi.

Ebakindel tulevik

Kuigi vaaladele enam jahti ei peeta, ei tähenda see, et vaalade elu miski ei ohustaks. Oleks ebarealistlik loota, et need saared oleksid keskkonnaprobleemide eest kaitstud. Üks okeanograaf sõnas: „Arhipelaagi säilitamisest ja sellele juurdepääsu piiramisest ei piisa, kui kõike muud nende saarte ümber aina hävitatakse.”

Paljud teadlased arvavad, et globaalne soojenemine on põhjustanud Rifimüüride pleekimist, mis on märk sellest, et korallides elavad tillukesed vetikad on kadumas. Metsade raadamine maismaal ja mulla erosioon, mille tõttu jõed üha rohkem muda merre kannavad, mõjutab lõpuks saarte ümber elavaid koralle. Muidugi kasvab ka turistide arv aasta-aastalt, ning seetõttu püüavad keskkonnakaitsjad ennetada seda, et Abrolhos ei saaks omaenda rikkumata ilu ohvriks.

Siiani pole õnneks ükski neist ähvardavatest pilvedest varjutanud Abrolhose ilu – selle aukartustäratavaid akrobaatidest vaalu, võluvat linnustikku ega ainulaadseid koralle. Abrolhos on isegi 500 aastat pärast selle avastamist veelgi paik, kus tasub oma silmi lahti hoida. Selle saarestiku külastamine toob silmadele rõõmu ning jätab selle paiga külastaja meelde unustamatu elamuse.

[Kaart lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

BRASIILIA

ABROLHOS

[Kaart lk 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

ABROLHOSE ARHIPELAAG

Siriba

Redonda

Santa Bárbara

Guarita

Sueste

[Pilt lk 15]

Abrolhose majakas, mis ehitati 1861. aastal

[Pilt lk 16]

Fregattlind

[Pilt lk 16]

Korall Mussismilia braziliensis

[Allikaviide]

Enrico Marcovaldi/Abrolhos Turismo

[Pilt lk 16]

Kuldvööt-ingelkalad

[Pilt lk 16, 17]

Masksuula

[Pilt lk 16, 17]

Redonda

[Allikaviide]

Foto da ilha: Maristela Colucci

[Pilt lk 17]

Mureen

[Pilt lk 17]

Kirurgkalad

[Pilt lk 17]

Punanokk-troopikalind

[Pilt lk 18]

Küürvaal oma pojaga