Ebatavaline, aga tore töö

HOMMIKUVAIKUSE katkestab minu erikonstruktsiooniga paadi mootorimürin, kui jätan seljataha unise Gibsonsi sadama. On koidik ja mul on aeg alustada „saagiotsingut”.

Nagu paljud tööd Kanada läänerannikul on seotud metsanduse ja raiega, nii on ka minu oma. Siiski on vähesed tööd nii ebatavalised kui minu amet. Nimelt kogun ma kadumaläinud palke kokku. See pole sugugi uudne amet. Mõned meist on juba neljanda põlve palgipäästjad. Võib öelda, et me rakendasime korduvkasutust juba ammu enne selle mooditulekut. Töötan Howe Soundi ja Georgia väina piirkonnas, mis asub Vancouveri saare ja Briti Columbia ranniku vahel. See ala on vaid üks osa Vancouveri palgipäästmise piirkonnast.

Üks peamisi viise, kuidas metsatööfirmad transpordivad langetatud puid, on nende kogumine ujuvpalkidest piirete sisse või vedamine pargastega. Puidu transportimine vett mööda on majanduslikult kasulik. Ja tänu Vaiksele ookeanile ei ole siin veest puudust. Siiski teevad paljud asjaolud kogu selle protsessi veidi keeruliseks. Tuulesuund ja looded vahelduvad kiiresti ning tormid puhkevad üsna ootamatult. Seetõttu lähevad paljud palgid kaotsi. Nüüd algabki meie töö.

Kaotatud palkide taasleidmine

Piirete taha või pargastelt lahti pääsenud palke võivad merest välja tõmmata ainult need, kellel on sellekohane litsents. Palgipäästjatel tuleb iga aasta maksta litsentsi eest ning esmakordsel väljastamisel antakse sellele kaasa haamer, mis on varustatud litsentsinumbrit kandva templiga. Väljatõmbamisele kuulub iga vees hulpiv või rannas vedelev, tõusukõrgvee piirist allapoole jääv palk. Kõigepealt märgistamegi palgi oma litsentsinumbriga.

Meie tööks on vajalik ka hästivarustatud paat. See pole aga sugugi mõni tavaline lõbusõidupaat. Kasutame oma töös tugevaid ja vastupidavaid väikseid aluseid päramootoriga paatidest kuni puksiirideni, millel on väga paks kere. Palkide lükkamiseks kasutame laeva vöörist eenduvaid rauast hambaid ning meil on alati kaasas korralik tagavara tugevaid raudkobadega varustatud ligikaudu neljameetriseid köisi. Kui leiame veest mõne palgi, surume  sellesse koba ning kinnitame köie paadil oleva posti külge. Samuti on meil kaasas kogu vajalik päästevarustus.

Algaja palgipäästja mõistab üsna pea, et see töö on raskem, kui algul paistis. Tööpäev algab koidikul igasuguse ilmaga ja aasta ringi. Talvel tuleb vahel ka jääd lõhkuda, et sadamast välja pääseda.

Kust me palke leiame? Palju sõltub kahest tegurist: loodetest ja tuultest. Kogenud palgipäästja uurib hommikul enne väljaminekut loodetetabelit. Kõige paremad on eriti suured tõusud, sest need toovad kaasa rohkem palke. Peale selle on kõrgete tõusude ajal palke kergem rannalt kätte saada.

Oma töös tuleb meil alati arvestada ilmaga. Me hindame pidevalt tuule tugevust, jälgime taevast ja pilvede liikumist ning merevee värvust. Kagutuul toob vihma, läänetuuled aga ennustavad üldjuhul selget taevast, kuid ka kõrgemaid laineid. Kirdetuul toob talvel kaasa väga külma ilma, kõrged lained, lumesaju ja – nagu me loodame – ka kaotsiläinud palgid.

Kobade kinnitamine vees hulpivate palkide külge  on alati põnevust pakkuv kogemus, veel erutavam on aga palkide rannast kättesaamine. Veealused kivid võivad purustada paadi kere ning tekitada suuri kahjustusi. Seetõttu peame kogu aeg valvel olema.

Kogutud palgid pukseerime kokkuseotuna varjulistesse piirkondadesse, kus nad jäävad ootama iganädalast puksiiripäeva. Siis me kogume kokku kõik päästetud palgid – neid võib olla 50–100 tükki – ja veame need vastuvõtupunkti, kus palgid kaalutakse ja neile turuväärtus määratakse. Seejärel saame vastavalt päästetud palkide väärtusele kätte tasu.

Võib küll tunduda, et tegemist on mõnusa rahateenimisviisiga, kuid kaugel sellest! Meie amet pole argadele, sest sellega kaasneb palju ohte. Näiteks, kui ei arvestata ilmaga, võib see kalliks maksma minna. Õnneks on Howe Soundi piirkonnas palju varjulisi kohti, kus saab tormi vaibumist oodata. Teine oht on see, et ettevaatamatu palgipäästja võib talvel pardalt vette kukkuda. Vaid mõni minut jäises vees võib saada saatuslikuks. Tuletagem ka meelde varem kirjeldatud köisi, mille otsas on kobad. Kui need ei jää korralikult palki kinni, võib palk lahti pääseda ning rammida paati. Õnneks on vaid vähesed palgipäästjad saanud kobaga pihta, ent need juhtumid jäävad kauaks meelde.

Kasu endale ja keskkonnale

Miks mulle see töö meeldib? Howe Soundi vesikond on populaarne suvitusrajoon, kus inimesed purjepaatide ja kanuudega sõitmas käivad. Pealegi paikneb selle arvukatel saartel sadu suvilaid, mistõttu on liikumas ka hulgaliselt mootorpaate. Saarte ja mandri vahel toimub iga päev regulaarne praamiliiklus. Kuna palgid kujutavad veeliiklusele ilmselget ohtu, on meie töö hädavajalik.

Vees hulpivate palkide äravedamisega aitame tiheda liiklusega veeteedel tagada ohutust. Mõned palgid, mis on kaua vees olnud, hakkavad vajuma. Palgid, millest on vee peal vaid mõned sentimeetrid, on paadisõitjatele väga ohtlikud. Muidugi on palkide päästmine ja müümine meilegi kasulik. Oma tööga muudame veeteed turvalisemaks ning aitame ka keskkonda puhtana hoida.

Pean oma tööd põnevaks ja paeluvaks. Kahte ühesugust päeva küll siin ette ei tule. Mere peal olles muutub lai panoraam lausa iga minutiga. Olen näinud võrratult ilusaid talviseid päikesetõuse, mis muudavad lumised mäed erkroosaks. Sellistel puhkudel ma lausa naudin külma soolase tuuleõhu näpistust.

Päris sageli tuleb ette ka kohtumisi loomadega. Olen näinud saarmaid, kärpi, kõrvukhülgeid ja tohutu palju muid hülgeid. Samuti olen silmanud kalu jahtivaid kotkaid ning hirvi saarte ja ranniku vahel ujumas. Kui võimas vaatepilt on küll see, kuidas delfiin paadi taga vahutavas vees hullab, hallvaalad paadist mööda ujuvad või mõõkdelfiinide karjad laineid lõikavad!

Minu vanaisa hakkas palke päästma 1930. aastatel. Armastuse mere ja selle leidude jahtimise vastu andis ta edasi oma poegadele. Minu isa omakorda andis armastuse ja austuse selle ameti vastu edasi oma lastele. Kui sain juba piisavalt vanaks, otsustasin samuti selle töö kasuks. Peab küll ütlema, et see pole minu elu kõige tähtsam töö. Esikohal on Jumala teenimine ja see töö toob mulle kaugelt rohkem rõõmu. Siiski olen päris õnnelik, et võin tunda rõõmu ka oma ilmalikust tööst, mida olen teinud nüüdseks peaaegu 50 aastat. Mind valdab ikka veel tugev ootusärevus, kui asun palke otsima.

Ka minu pere teeb koos minuga seda tööd. Mõnel soojal suveõhtul läheme kõik koos rannapiirkonda tööle. Kui pukseerime palke sadamasse ning meid saadab võrratult kaunis päikeseloojang, pea kohal kisavad merikajakad, paadi taga sätendab kiiluvesi ja rannikul hakkavad vilkuma tuled, annab see kõik sisemist rahu ning tekitab lähedustunde Loojaga. See ongi minu arvates peamine põhjus, miks ma oma tööd armastan. (Kaastöö.)

[Pilt lk 10]

Palgipäästja randa uhutud palki kinni sidumas

[Pildid lk 10]

Päästeoperatsioonidel on kohtumised loomadega sagedased

[Pilt lk 11]

Howe Soundi palgikogumispunkt töötab ka talvel