Magna Charta ja inimese vabadusejanu

„ÄRGAKE!” INGLISMAA-KORRESPONDENDILT

LÄBI Inglismaa maalilise Surrey krahvkonna voolab Thamesi jõgi. Ühel kaldaid palistaval aasal seisab monument, mille raidkirjal mälestatakse üht 13. sajandi sündmust. Siin Runnymede’is kohtus Inglise kuningas John Maata (valitses aastatel 1199–1216) tema vastu välja astunud parunitega – vägevate maaomanikega, kes olid rahulolematud kuninga omavoli pärast. Parunid nõudsid, et kuningas rahuldaks nende kaebused ja annaks neile teatud õigused. Olles tohutu surve all, kinnitas kuningas lõpuks oma pitseriga dokumendi, mis hiljem sai tuntuks kui Magna Charta (ingl. the Great Charter, ’suur ürik’).

Miks on seda dokumenti iseloomustatud kui „kõige väljapaistvamat seadusedokumenti Lääne ajaloos”? Vastus annab kõneka pildi inimese vabadusejanust.

Parunite lepingupunktid

Kuningas Johnil oli raskusi roomakatoliku kirikuga. Ta hakkas vastu paavst Innocentius III-le, keeldudes tunnustamast Stephen Langtonit Canterbury peapiiskopina. Tagajärjeks oli see, et kirik ei toetanud enam kuningat ja heitis ta lõpuks oma rüpest välja. Nüüd taotles John lepitust. Ta nõustus oma Inglismaa ja Iirimaa kuningriigid paavsti võimu alla andma. Paavst andis seejärel need Johnile tagasi, kuna kuningas oli vandunud olla kirikule lojaalne ja maksta igal aastal makse. Nii sai Johnist paavsti vasall.

Rahalised raskused vaid süvendasid kuninga probleeme. Oma 17-aastase valitsusaja jooksul nõudis John maaomanikelt 11 korda sisse lisamakse. Kõik need tülid kiriku ja rahaasjade pärast kujundasid laialtlevinud arvamuse, et kuningas pole usaldusväärne. Ilmselt ei leevendanud ka Johni iseloom seda arvamust kuigivõrd.

Kui maa põhjapiirkonna parunid lõpuks keeldusid edaspidi makse maksmast, ei suudetud rahulolematust enam vaos hoida. Parunid marssisid Londonisse ja ütlesid lahti truudusest kuningale. Osapoolte vahel algas tuline tingimine, kusjuures kuningas viibis oma Windsori palees, parunid aga olid laagris ida pool lähedalasuvas Stainesi linnakeses. Salajased läbirääkimised tõid nad kokku kahe linna vahel paiknevasse Runnymede’i. Siin kinnitas John esmaspäeval, 15. juunil 1215. aastal pitseriga 49 lepingupunkti sisaldava dokumendi. See algab sõnadega: „Need on lepingupunktid, mida parunid taotlevad ja millega kuningas nõustub.”

 Seadusega tagatud vabadus

Kuid usaldamatus Johni kavatsuste suhtes hakkas kiiresti kasvama. Ajal, mil kuninga- ja paavstivastasus oli üldlevinud, läkitas kuningas oma saadikud Rooma paavstiga kohtuma. Paavst andis viivitamata välja bulla, millega ta kuulutas Runnymede’i lepingu kehtetuks. Inglismaal aga lahvatas kodusõda. Järgmisel aastal John suri ootamatult ning trooni päris tema üheksa-aastane poeg Henry.

Noore Henry toetajad hoolitsesid selle eest, et Runnymede’i leping uuesti jõustatud saaks. Nagu kirjutatakse brošüüris „Magna Carta”, tehti see parandatud väljaanne „türannia mahasurumise dokumendist rutakalt ümber manifestiks, mille kohaselt mõõdukate vaadetega inimesed peaksid koonduma ühiselt [kuninga] huvide eest seisma”. Seda lepingut anti kuningas Henry III valitsusajal mitu korda uuesti välja. Kui tema järeltulija Edward I Magna Charta taas kord 12. oktoobril 1297. aastal kinnitas, pandi selle koopia põhikorda määravate seaduste arhiivi.

See harta kärpis monarhi volitusi ja seadis tingimuseks, et tema, nagu kõik tema alamadki, peab järgima seadusenorme. Nagu kirjutab tuntud 20. sajandi ajaloolane ja Inglismaa peaminister Winston Churchill, määratles Magna Charta „kontrollsüsteemi, mis pidi tagama monarhiale vajaliku vägevuse, ent samas ka takistama türanni või rumalpead seda laostamast”. Tõepoolest üllad ideed! Kuid kas oli sellel dokumendil mingit  tähendust ka tavainimesele? Tol ajal küll mitte eriti. Magna Charta käsitles detailselt vaid vabade meeste õigusi – tegelikult siis vähemuses olnud ülikute grupi õigusi. *

„Encyclopædia Britannica” märgib: „Juba üsna oma olemasolu alguses kujunes [Magna Charta’st] rõhumisevastane sümbol ja võitlushüüd, kusjuures iga järgmine põlvkond nägi selles oma ohtusattunud vabaduste kaitset.” Selle olulisus kajastus ka selles, et Inglise parlament alustas iga oma istungit Magna Charta pühaliku taaskinnitamisega.

17. sajandil kasutasid Inglismaa juristid Magna Charta lepingupunkte selliste eesõiguste rakendamise alusena nagu vandemeeste kaasamine kohtuprotsessi, habeas corpus *, võrdsus seaduse ees, kaitse meelevaldse vahistamise eest ning parlamentaarne kontroll maksustuse üle. Seepärast nägi Briti riigimees William Pitt Magna Charta’s omamoodi „Inglise konstitutsiooni piiblit”.

Vabadusejanu ei vaibu

„Ajalooliselt võttes ei tulene Magna Charta põhiseaduslik tähtsus mitte niivõrd sellest, mida seal on öeldud, kuivõrd sellest, mida arvatakse seal olevat öeldud,” nendib lord Bingham, kes oli aastatel 1996–2000 Inglismaa ja Walesi ülemkohtunik. Kõigele vaatamata levisid hartaga seonduvad vabaduseideaalid hiljem kõikjale inglise keelt kõneleva maailma piires.

Väljarändajad, kes suundusid aastal 1620 Inglismaalt Ameerikasse, võtsid Magna Charta koopia kaasa. Kui Briti kolooniad 1775. aastal mässu tõstsid selle vastu, et neil puudub võimalus maksustamise vastu midagi väita, tegi praegu Massachusettsi osariigina tuntud piirkonna rahvakogu teatavaks, et sellised maksud on Magna Charta’ga vastuolus. Kujutati ju tol ajal kasutusel olnud pitsatilgi meest, kes hoiab ühes käes mõõka ja teises käes Magna Charta’t.

Kui vastloodud riigi esindajad Ameerika Ühendriikide põhiseaduse kavandamiseks kokku tulid, toetasid nad põhimõtet „vabadus seaduse all”. Sellel heakskiidul põhinebki USA Bill of Rights. Niisiis püstitas Ameerika advokaatide ühendus Runnymede’i aastal 1957 monumendi raidkirjaga „Mälestuseks Magna Charta’le – „vabadus seaduse all” sümbolile”.

Aastal 1948 aitas lugupeetud ameerika poliitik Eleanor Roosevelt kavandada Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Inimõiguste ülddeklaratsiooni, lootes, et see kujuneb „rahvusvaheliseks Magna Charta’ks kõikjal ja kõigile inimestele”. Magna Charta ajalugu näitab tõesti, kui väga ihkab inimpere vabadust. Hoolimata ülevatest püüdlustest on inimese põhiõigused tänapäeval paljudes maades ikka veel ohus. Inimvalitsused on ikka ja jälle osutunud võimetuks tagama kõigile vabadust. See on üks põhjusi, miks miljonid Jehoova tunnistajad peavad nüüd kalliks veelgi ülevamat vabaduse vormi hoopis teistsuguse valitsuse – Jumala Kuningriigi – seaduse all.

Piibel ütleb Jumala kohta midagi tähelepanuväärset: „Kus on Issanda Vaim, seal on vabadus!” (2. Korintlastele 3:17). Kui sind huvitab, millist vabadust pakub Jumala Kuningriik inimkonnale, siis soovitame sul seda pärida Jehoova tunnistajatelt, kui nad sind järgmine kord külastavad. Tõenäoliselt saad sinagi köitva ja vabadust pakkuva vastuse.

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 13]

SUUR ÜRIK

Magna Charta (ladina keeles ’suur ürik’) sai alguse nimetuse all „Parunite lepingupunktid”. Kuningas John kinnitas oma pitseriga selle 49 punktist koosneva dokumendi. Mõne järgmise aasta jooksul kasvas leping 63 punktini, ja taas kinnitas kuningas selle dokumendi oma pitseriga. Uue väljaandega aastal 1217 kaasnes teine, väiksem harta, mis käsitles metsandusseadust. Edaspidi kuulusid needki põhipunktid Magna Charta alla.

Need 63 paragrahvi jagunevad üheksasse gruppi, nende seas on selliseid, mis käsitlevad parunite kaebusi, õigusemõistmise reformi ja kiriku vabadusi. Paragrahvis 39, mis on Inglise kodanikuvabaduste ajalooline alus, öeldakse: „Mitte ühtki vaba meest ei või kinni võtta või vangistada või jätta ilma tema õigustest ja varast või kuulutada lindpriiks või pagendada või kahjustada tema seisundit mingil muul moel; samuti ei või tema vastu ise jõudu kasutada või teisi seda tegema läkitada, muidu kui õiguspärase kohtuotsuse alusel, mille langetavad temaga üheõiguslikud isikud, või maa seaduse alusel.”

[Pilt]

(Taust: Magna Charta kolmas, parandatud väljaanne)

[Allikaviide]

British Library loal, 46 144 Exemplification of King Henry III’s reissue of Magna Carta 1225

[Pilt lk 12]

Kuningas John

[Allikaviide]

Raamatust „Illustrated Notes on English Church History” (I ja II köide)

[Pilt lk 12]

Kuningas John loovutab oma krooni paavsti legaadile

[Allikaviide]

Raamatust „The History of Protestantism” (I köide)

[Pilt lk 13]

Kuningas John kohtub aastal 1215 parunitega ja nõustub Magna Charta’t kinnitama

[Allikaviide]

Raamatust „The Story of Liberty”, 1878

[Pilt lk 14]

Magna Charta mälestusmärk Inglismaal Runnymede’is

[Allikaviide]

ABAJ/Stephen Hyde

[Piltide allikaviited lk 12]

Taust ülal: By permission of the British Library, Cotton Augustus II 106 Exemplification of King John’s Magna Carta 1215; Kuningas Johni pitser: Public Record Office, London