Ülemkohus seisab sõnavabaduse eest

OTSUSTAV PÄEV saabus 17. juunil 2002, mil USA Ülemkohus tegi teatavaks oma kirjaliku otsuse. Milline oli otsus? Tulemust võis välja lugeda ajalehtede pealkirjadest. „The New York Times” teatas: „Kohus tühistab Jehoova tunnistajate külastustele seatud kitsendused.” Ohio „The Columbus Dispatch” andis teada: „Ülemkohus tunnistab kehtetuks loataotlemise nõude.” Ohio Clevelandi „The Plain Dealer” kirjutas lihtsalt: „Ukselt uksele käijad ei vaja kohalikelt võimudelt nõusolekut.” „USA Today” arvamuslehekülg kuulutas: „Võidab sõnavabadus.”

Alama astme kohtu poolt Jehoova tunnistajate kahjuks langetatud otsused tühistati häältega kaheksa ühe vastu! Ametliku 18-leheküljelise kohtuotsuse pani kirja kohtunik John Paul Stevens. Otsus kinnitab vankumatult USA põhiseaduse esimese parandusega tagatud kaitset Jehoova tunnistajate avalikule teenistusele. Ülemkohus selgitab oma kokkuvõttes, et Jehoova tunnistajad ei taotlenud luba seepärast, et nende väitel „annab Pühakiri neile õiguse kuulutada”. Seejärel tsiteeritakse Jehoova tunnistajate kokkuvõttes avaldatut: „Meile tähendab kohalikult omavalitsuselt loa taotlemine lausa Jumala solvamist.”

Ülemkohtu otsuses on kirjas: „Rohkem kui 50 aasta jooksul on Ülemkohus tunnistanud kehtetuks ukselt uksele agiteerimisele ja trükiste jagamisele seatud piirangud. See pole vaid ajaloo juhus, et enamiku selliste esimest põhiseaduse parandust puudutavate kohtuasjade algatajateks on olnud Jehoova tunnistajad – teeb ju ukselt uksele käimise kohustuslikuks nende religioon. Nagu me märkisime seoses kohtuasjaga Murdock v Pennsylvania, ... (1943), „väidavad Jehoova tunnistajad, et nad järgivad Pauluse eeskuju, kui nad ’õpetavad avalikult ja kodasid mööda’ (Apostlite teod 20:20). Nad järgivad sõna-sõnalt Pühakirja käsku: „Minge kõike maailma ja kuulutage evangeeliumi kõigele  loodule” (Markuse 16:15). Nad usuvad, et seda tehes kuuletuvad nad Jumala käsule”.”

Ülemkohtu otsuses tsiteeritakse taas kord 1943. aasta kohtuasja: „Selline religioosse tegevuse vorm hõlmab põhiseaduse esimese paranduse raames sama tähtsat positsiooni nagu jumalateenistused kirikutes ja jutlustamine kantslist. Sellel on samasugune õigus kaitsele nagu ortodokssemal ja traditsioonilisemal usulisel tegevusel.” Tsiteerides üht 1939. aasta kohtuasja, teatab kohtuotsus: „Sundida litsentsi näol peale tsensuuri, mis muudab võimatuks trükiste vaba ja piiranguteta levitamise, kujutab otsest ohtu konstitutsioonilistele garantiidele.”

Seejärel teeb Ülemkohus ühe olulise tähelepaneku: „Need kohtuasjad näitavad, et Jehoova tunnistajate püüded seista vastu sõnavabaduse piiramisele pole jäänud vaid nende endi õiguste eest võitlemiseks.” Kohtuotsuses selgitatakse, et Jehoova tunnistajad „pole sugugi ainsad „väikesed inimesed”, keda selliste määruste näol nagu küla oma ähvardab vaikima sundimise oht”.

Edasi teatatakse kohtuotsuses, et see määrus „ei solva mitte ainult põhiseaduse esimese parandusega kaitstavaid väärtusi, vaid ka käsitust vabast ühiskonnast, kuna selleks et tegevuseks luba saada, tuleks kodanikul tegelikult ka tavapärase vestluse algatamiseks kõigepealt informeerida valitsust oma soovist jutelda naabritega. ... Seadus, mis nõuab sellise vestluse alustamiseks luba, kujutab endast dramaatilist kõrvalekallet meie rahvuslikust pärandist ja konstitutsioonilisest traditsioonist”. Seejärel käsitletakse kohtuotsuses „sellise loataotlemisnõude äärmiselt kahjulikku mõju”.

Kuritegevuse oht

Mida öelda arvamuse kohta, et selline luba pakuks kaitset murdvaraste ja teiste kurjategijate vastu? Ülemkohus selgitab: „Kuigi tuleb tunnistada, et need mured on põhjendatud, näitavad meie varasemad otsused selgelt, et sedalaadi huvide ja selle vahel, kuidas need määrused mõjutavad põhiseaduse esimeses paranduses mainitavaid õigusi, peab valitsema tasakaal.”

Edasi öeldakse Ülemkohtu otsuses: „Tundub olevat ebatõenäoline, et loa puudumine võiks takistada kurjategijaid ustele koputamast ja määruses käsitlemata jäänud moel vestlust alustamast. Näiteks võivad nad ehk teed küsida või paluda luba telefoniga helistada, ... või registreerida end karistamatult valenime all.”

Viidates 1940. aastatel langetatud kohtuotsustele, kirjutab Ülemkohus: „Retoorikas, mida kasutatakse Teise maailmasõja aegsetes kohtuotsustes, mis korduvalt kaitsesid hageja [Vahitorni ühingu] usukaaslasi väiklaste süüdistuste eest, kajastub  see, kuidas Ülemkohus on väärtustanud põhiseaduse esimeses paranduses toodud vabadusi, mis on kõne all ka selles kohtuasjas.”

Milline oli Ülemkohtu lõpparvamus? „Apellatsioonikohtu otsus on tühistatud ning kohtuasi tagasi saadetud edasiseks menetluseks kooskõlas siin toodud otsusega. See on meie korraldus.”

Niisiis lõppes kogu lugu sellega, et „kohus toetab Jehoova tunnistajaid”, nagu kirjutas „Chicago Sun-Times” – ja seda ülekaalukalt kaheksa ühe vastu.

Mida toob tulevik?

Kuidas on Strattoni lähedal asuva Wellsville’i koguduse Jehoova tunnistajad suhtunud sellesse Ülemkohtus saavutatud võitu? Sellega pole kindlasti mingit põhjust Strattoni elanike ees hoobelda. Jehoova tunnistajad ei pea kenade külaelanike vastu vimma. Kohalik tunnistaja Gregory Kuhar ütleb: „Me tegelikult ei soovinud seda kohtuasja. Vaid määrus ise oli ilmselgelt väär. See, mida me tegime, ei puuduta mitte ainult meid, vaid igaüht.”

Faktid näitavad, et Jehoova tunnistajad on kõvasti pingutanud, et kohalikku rahvast mitte ärritada. Jehoova tunnistaja Gene Koontz selgitab: „Viimane kord olime Strattonis kuulutustööl 1998. aasta 7. märtsil – tublisti üle nelja aasta tagasi.” Ta lisab: „Mulle öeldi otse, et mind arreteeritakse. Nende aastate jooksul saime palju teateid selle kohta, kuidas politsei on ähvardanud meid arestiga. Kui me aga palusime näidata kirjalikku määrust, jäime alati vastuseta.”

Koontz lisab: „Parema meelega hoiaksime naabritega häid suhteid. Kui mõningad ei soovi, et me neid külastame, siis me austame nende otsust. Ent on teisi, kes on sõbralikud ja vestlevad heal meelel Piibli teemadel.”

Gregory Kuhar selgitab: „Me ei taotlenud seda kohtuasja selleks, et sattuda Strattoni elanikega vaenujalale. Soovisime vaid saada seaduslikku kinnitust põhiseadusega tagatud sõnavabadusele.”

Ta jätkas: „Loodame viimaks Strattonisse tagasi minna. Oleksin rõõmus, kui võiksin naastes esimesena uksele koputada. Vastavalt Kristuse käsule ei saa me kuidagi tagasi minemata jätta.”

Kohtuasja Watchtower v Strattoni küla lahendil on olnud kaugeleulatuv mõju. Saanud Ülemkohtu otsusest teada, nõustus terve hulk USA omavalitsuste ametnikke sellega, et Jehoova tunnistajate evangeliseerimistööd ei tohiks enam kohalike määrustega kitsendada. Nüüdseks on ukselt uksele kuulutamisega seotud probleemid umbes 90-s Ameerika Ühendriikide piirkonnas lahenduse leidnud.

[Kast lk 9]

„JEHOOVA TUNNISTAJAD SAID JÄLLE VÕIDU”

Charles C. Haynes, tunnustatud teadlane ja First Amendment Center’ koolitusprogrammi juht, kirjutas need sõnad Freedom Forum’i veebileheküljele pealkirja all „Usuvabadus”. Haynes jätkas: „Eelmisel nädalal saavutasid [Jehoova tunnistajad] Ülemkohtus oma 48. võidu – tegemist on erakordse kohtuasjade sarjaga, mis on tähelepanuväärselt laiendanud põhiseaduse esimeses paranduses mainitud vabaduste kaitset kõigile ameeriklastele.” Ta hoiatas: „Pidagem meeles: kui valitsus võib piirata ühe usundi vabadust, on tema võimuses piirata iga usundi – või ka kõigi usundite – vabadust. ... Loomulikult on inimestel õigus neid mitte kuulata – ja uks sulgeda. Ent valitsusel ei peaks olema voli otsustada, kes võib uksele koputada. Niisiis, kahekordne hurraa Ülemkohtule!”

Haynes lõpetab: „Me kõik oleme Jehoova tunnistajate ees tänuvõlglased. Ükskõik kui palju kordi neid ka poleks solvatud, linnast välja aetud või isegi füüsiliselt rünnatud, jätkavad nad võitlust enda (ja seega ka meie) usu vabaduse eest. Ja kui võidavad nemad, võidame kõik.”

[Kast/pildid lk 10, 11]

KUIDAS ON KAJASTANUD ÜLEMKOHTU OTSUST AJAKIRJANDUS

▪ „Kohus toetab Jehoova tunnistajaid; ukselt uksele tööks pole vaja luba

Ustele koputades on Jehoova tunnistajad alati uskunud, et neid toetab Jumal. Nüüd toetab neid ka USA Ülemkohus.” („Chicago Sun-Times”, 18. juuni 2002)

▪ „Sõnavabaduse triumf

Kui Jehoova tunnistajad teid järgmine kord lõunasöögi ajal külastavad, võiksite võtta vaevaks neile tänusõnu lausuda. Vapra pühendumusega oma usupõhimõtetele on see peavooludest kõrval seisev napilt miljoni liikmega uskkond [Ameerika Ühendriikides] teinud ameeriklaste sõnavabaduse kindlustamisel ära arvatavasti rohkem kui ükski muu institutsioon. . . .

Jehoova tunnistajatele on ülemkohtusse pöördumine juba tavapäraseks tegevuseks kujunenud. Tublisti üle paarikümne kohtuasja kaudu on nad 65 aasta jooksul pidanud tulemusrikast võitlust enamuse türannia vastu.” („USA TODAY”, 18. juuni 2002)

▪ „Ukselt uksele agiteerimine arvati konstitutsiooniliseks õiguseks. Otsus andis võidu Jehoova tunnistajatele

USA Ülemkohus otsustas esmaspäeval, et poliitikutel, usurühmitustel, skauditüdrukutel ja teistel on põhiseaduslik õigus propageerida ukselt uksele käies oma üritust, ilma et selleks oleks eelnevalt tarvis taotleda kohalikelt ametnikelt luba.” („San Francisco Chronicle”, 18. juuni 2002)

▪ „Ülemkohus otsustas: Jehoova tunnistajaid ja skauditüdrukuid ei saa keelata uksele koputamast

WASHINGTON – Ülemkohus otsustas täna, et konstitutsioon kaitseb misjonäride, poliitikute ja teiste õigust koputada ustele, ilma et enne oleks tarvis hankida kohalikelt võimudelt luba. . . .

Häältega kaheksa ühe vastu põhjendas kohus, et konstitutsiooni esimeses paranduses mainitud õigus sõnavabadusele hõlmab õigust viia sõnum otse inimese ukseni.” („Star Tribune”, Minneapolis, 18. juuni 2002)

[Pilt lk 9]

Kohtunik Stevens

[Allikaviide]

Stevens: Collection, The Supreme Court Historical Society/Joseph Bailey