Ümisejatega silmitsi

„ÄRGAKE!” ITAALIA-KORRESPONDENDILT

KAS tahaksid tutvuda väikese kartliku, ent toreda ja naljaka olevusega? Jutustan teile sellest, kuidas me naisega kohtasime karvaseid loomakesi, keda kutsutakse ümisejateks.

Oleme Põhja-Itaalia mäestikus Dolomiitides, paigas, kust paistavad kaks võimsat mäetippu, Latemar ja Catinaccio. Valime järsu raja, mis viib Catinaccio nõlvadele. Meie ümber lagendikel kasvab igasuguseid lilli. Peatume hetkeks, et imetleda kaunist kirjut liiliat. Samuti hakkab meile silma orhidee, mille väikesed õied moodustavad õisiku, mis lõhnab nagu vanill. Keskhommikuks, kui päike on soojendanud välul kasvavate okaspuude – seedermändide, kuuskede ja lehiste – koort, on õhus tunda ka tugevat palsamilõhna.

Mõne aja pärast jõuame orgu, kus ei kasva ainsatki puud. Meist paremale poole jääb järsk rohune nõlv, vasakule aga suured kivirahnud. Järsku vilksatab midagi rahnude juures. Pöördun automaatselt, kuid ei näe kedagi. Kui aga vaatan terasemalt, märkan rahnu otsas ümisejat. Kes teab, siin rahnude vahel võib elada terve ümisejate koloonia.

Ümiseja on oravlaste sugukonna suurim esindaja. Üks tuntumaid liike neist jässakatest närilistest on Põhja-Ameerikas elav metsümiseja. Euroopas elavaid ümisejaid nimetatakse aga alpi ümisejateks. Oma loomu poolest on nad üsna seltsivad ning elavad kolooniates.

Astume rajalt kõrvale, et ümisejat lähemalt vaadata, ent juba ongi see loomake kadunud. Ootame ja loodame, et häbelik ümiseja peagi uuesti nähtavale ilmub. Mõne hetke pärast viipabki mu naine käega. Ümiseja on rahnu taga ja piilub meie poole. Tema  hallikas-pruun kasukas sulandub hästi kividega, mistõttu teda pole kerge tähele panna. Kui vaatan terasemalt, näen, et nüüd uudistab meid ka üks noor ümiseja. Veidi kaugemal on kolmaski loom, kes võib olla noore ümiseja isa. Kujutame ette, et tegemist on ümisejate perega, kuigi me pole selles kindlad.

„Ümisejaisa”, kes on umbes 45 sentimeetri pikkune, seisab tagajalgadel ja peab justkui valvet. Teised kaks ümisejat aga sagivad rododendronipõõsaste ümber. Et leida toidupoolist, kaevavad ümisejad maad eeskäppadega, mis on varustatud tugevate küünistega. Leidnud sobilikke juuri, asuvad nad tagajalgadel istudes juuri närima, hoides oma toidupalast eeskäppadega kinni. Ümisejad söövad varahommikul ja õhtul, lõuna ajal aga peavad siestat. Lisaks taimedele maitsevad neile ka rohutirtsud, mardikad, ussid ja linnumunad. Oma urgu nad toitu varuks ei kogu.

Ümisejapere tegevust on tore vaadata, ent niipea kui neile lähemale liigun, et neist pilti teha, tarduvad kõik kolm loomakest. Kui astun veel lähemale, kostub vaikuses „ümisejaisa” kaks läbilõikavat vilistust. „Ema” ja „poeg” põgenevad välkkiirelt kahte kitsasse käiku ning kaovad rahnude alla. „Isa” vaatab mind veel ühe hetke, vilistab siis veel kaks korda ja kiirustab seejärel oma perele järele.

Leian orus rahnu, mis näib ümisejate vaatlemiseks ideaalse paigana. Viskan rahnu peale pikali ja jään ootama. Ei möödugi kaua, kui nähtavale ilmuvad veel kaks ümisejat. Üks neist ronib suure rahnu otsa ja heidab pikali. Teine ümiseja ronib teiselt poolt sama rahnu otsa. Kui kaks ümisejat kokku saavad, suudlevad nad teineteist – nii vähemalt paistab meile.

Jälgin ümisejaid edasi, olles hämmastunud vilgastest liigutustest, mille vahel nad aga teevad pikki pause. Iga minu väikseimgi liigutus paneb ümisejad tarduma, nad tõstavad pea ja jäävad valvele. Seejärel peavad nad siestat, nagu ei hooliks nad põrmugi minu juuresolekust.

Märkan, et kogu rohune nõlv meie ees on täis auke, mis paistavad heledate mullahunnikute seas kergesti silma. Need on ümisejate varjeurud, kuhu nad lühikeste toiduotsingute ajal ohu tunnetamise korral peitu poevad. Maa-alustes urgudes on ümisejatel keskne kamber, mis on ühendatud kõrvalharudega. Tunnelid on tavaliselt ühe kuni  kuue meetri pikkused ning ümisejad leiavad labürindis õige tee tänu koonu ümber olevatele mustadele kompekarvadele.

Talvekülmade ajal kogunevad ümisejad 10 kuni 15 kaupa talvituskambritesse. Neisse kambritesse, mis on eelnevalt heinaga täidetud, tulevad kokku nii noored kui ka vanad ümisejad, kes elavad suviti eri urgudes. Loomad heidavad kerra tõmbununa tihedasti üksteise kõrvale ning alustavad pikka uinakut. Nende kehatemperatuur langeb kaheksast kraadist allapoole, südamerütm väheneb kolmele kuni viiele löögile ning hingamine aeglustub kahele-kolmele korrale minutis. Sellest piisab, et ellu jääda. Korra kuus ärkavad nad üles, et eritada väljaheiteid. Selleks kasutavad ümisejad käimlaid, mille nad on rajanud uru teise ossa ning mis on suletud õhukindla tropiga. Talveuru kambrid on samuti üksteisest eraldatud, kuid mitte õhukindla materjaliga. Nii toimub urus minimaalne õhuringlus.

Teadlased on juba ammu murdnud pead selle üle, kuidas ümisejad talvel ellu jäävad. Hiljuti avastati, et talvitumist reguleerivad sisenõrenäärmed, eeskätt kilpnääre. Näiteks, kui süstida loomadele hormoone, ei jää nad talveunne. Huvitav on aga see, et kui suvi on väga külm, intensiivistub ümisejatel kilpnäärme tegevus ja ainevahetus, mis aitab säilitada normaalset kehatemperatuuri. Paistab, et ümisejad teavad instinktiivselt, et talveune aeg pole veel kätte jõudnud.

Ümisejate jälgimine on nii tore, et me ei pane tähelegi, kuidas aeg lendab. Kätte on jõudnud õhtupoolik ja meil tuleb minema hakata. Kui jõuame oru põhja tagasi, on juba hämar. Kuigi oleme selle päeva jooksul nii palju imelist näinud, on ehk kõige meeldejäävam just kohtumine ümisejatega.

[Pilt lk 16]

Ümisejad üksteist tervitamas

[Pildid lk 17]

Alpide lilled

Habekellukas

Kirju liilia

Eedelveiss

[Pildi allikaviide lk 15]

Ümisejad: Gerken/Naturfoto-Online.de

[Pildi allikaviide lk 16]

Ümisejad: Gerken/Naturfoto-Online.de