Esimene samm – arutamine Ülemkohtu ees

ÜLEMKOHTU ESIMEES William Rehnquist ja kaheksa kaaskohtunikku määrasid kohtuliku arutamise päevaks 2002. aasta 26. veebruari. Jehoova tunnistajate huve esindas neljast advokaadist koosnev meeskond.

Jehoova tunnistajate juhtivadvokaat tegi oma põhjendustele tähelepanuäratava sissejuhatuse: „Oleme laupäeva hommikul kell 11.00 Strattoni külas. [Seejärel koputas ta kolm korda kõnepuldile.] „Tere hommikust! Pidades silmas viimase aja sündmusi, otsustasin tulla teie uksele kõnelema teiega prohvet Jesaja väljendit kasutades millestki paremast. See on hea sõnum, millest kõneles Kristus Jeesus, – hea sõnum Jumala Kuningriigist.” ”

Ta jätkas: „Käia Strattoni külas ukselt uksele ja levitada seda sõnumit on kuritegu, juhul kui pole selleks kõigepealt külalt luba hangitud.”

„Teie ... ei küsigi raha?”

Kohtunik Stephen G. Breyer esitas Jehoova tunnistajatele mõne asjakohase küsimuse. Ta küsis: „Kas see on tõsi, et teie kliendid ei küsigi raha – mitte pennigi – ja et nad ei müüta Piibleid ega muid asju, ning et nad ei tee midagi muud, kui vaid ütlevad: „Ma tahan teiega rääkida usust”?”

Jehoova tunnistajate advokaat vastas: „Teie Kõrgeausus, on olemas täiesti selged faktid, et Jehoova tunnistajad pole Strattoni külas raha küsinud. Teiste territooriumide kohta on sama kindlalt teada, et mõnikord mainivad nad vabatahtlikku annetust. ... Me ei külasta inimesi rahasaamise eesmärgil. Me üritame vaid kõnelda inimestele Piiblist.”

Kas on tarvis valitsuse luba?

Kohtunik Antonin Scalia esitas tabava küsimuse: „Kas te olete siis seisukohal, et teil pole tarvis minna meeri juurde luba küsima, et kõnelda kaasinimesega millestki huvipakkuvast?” Tunnistajate advokaat vastas: „Me ei arva, et Ülemkohus peaks heaks kiitma valitsuse määruse, mille kohaselt kodanikul tuleb hankida litsents, et ta võiks teise kodanikuga selle kodus rääkida.”

Muutuvad argumendid, muutub hoiak

Nüüd oli küla kord esitada asja omapoolne käsitus. Juhtivadvokaat selgitas Strattonis välja antud määrust: „Stratton rakendab oma õigust tagada kohaliku korra kaitse, kui ta püüab kaitsta oma elanike privaatsust, kui  ta püüab ennetada kuritegevust. Määrus, mis keelab inimeste agiteerimise või pakkumistega tülitamise eravaldustes, nõuab vaid eelregistreerimist ning loa kaasaskandmist ukselt uksele töötamise ajal.”

Kohtunik Scalia puudutas kohe asja tuuma, kui ta küsis: „Kas teil on teada ühtki meie [Ülemkohtu] kohtuasja, mis oleks kas või kaudselt puudutanud nii laiaulatuslikku määrust, mis hõlmab pakkumistega tülitamist, mitte rahaküsimist, mitte kaupade müütamist, vaid lihtsalt näiteks seda: „Soovin kõnelda Jeesus Kristusest”, või: „Soovin kõnelda keskkonna kaitsmisest”. Kas meil on olnud sellist kohtuasja?”

Kohtunik Scalia jätkas: „Mina küll ei tea, et rohkem kui kahe sajandi jooksul sedalaadi kohtuasju oleks olnud.” Mille peale kohtu esimees Rehnquist nöökas: „Te pole ka nõnda kaua elanud.” See vallandas kohtusaalis naeru. Kohtunik Scalia rõhutas oma väidet: „Selle asja laiaulatuslikkuses on mulle midagi täiesti uut.”

Kas kena idee?

Kohtunik Anthony M. Kennedy esitas tabava küsimuse: „Kas see on teie arvates kena idee, et mul tuleb küsida valitsuselt luba, enne kui ma lähen kvartalisse, kus ma kõiki inimesi ei tunne, ja ütlen: „Sooviksin teiega kõnelda, sest mulle teeb muret prügivedu, sest mulle teeb muret meie kongresmen”, või midagi muud taolist. Kas mul tuleb küsida valitsuselt luba, enne kui ma seda teha võin?” Ta lisas: „Tõesti rabav idee.”

Kohtunik Sandra Day O’Connor toetas seda argumenti küsimusega: „Kuidas on siis lugu halloween’i vembutajatega? Kas ka neil tuleb hankida luba?” Seda mõttekäiku jätkasid ka kohtunikud O’Connor ja Scalia. Kohtunik O’Connor esitas veel ühe argumendi: „Kuidas on lugu naabrilt topsitäie suhkru laenamisega? Kas mul tuleb hankida selleks luba, et laenata naabrilt topsitäis suhkrut?”

Kas tunnistajad on kaubaagendid?

Kohtunik David H. Souter küsis: „Miks see puudutab Jehoova tunnistajaid? Kas nad on kauba- või reklaamiagendid, tellimuste hankijad, majast majja kaupade või teenustega äritsejad? Kas pole nii, et nad pole keegi neist?” Küla advokaat käsitles määrust üksikasjalikult ning lisas, et alama astme kohus on määratlenud Jehoova tunnistajaid kui teatud laadi kaubaagente. Selle peale kostis kohtunik Souter: „Teil on küll kaubaagentide kohta äärmiselt lai määratlus, kui see hõlmab ka Jehoova tunnistajaid.”

Seejärel tsiteeris kohtunik Breyer sõnaraamatu definitsiooni kaubaagendi kohta, osutamaks, et see ei käi Jehoova tunnistajate kohta. Ta lisas: „Mina ei leidnud teie kokkuvõttest midagi, mis näitaks, milline eesmärk on nõudel, et need inimesed [Jehoova tunnistajad], kes ei ole huvitatud ei rahast ega kaubitsemisest ega isegi mitte häälte värbamisest, läheksid omavalitsusse end registreerima. Mis eesmärki omavalitsus silmas peab?”

„Eesõigus” jagada ideid ja infot

Selle peale väitis küla advokaat, et „omavalitsuse eesmärk on ennetada majavaldaja tülitamist”. Ta lisas selgituseks, et eesmärk on kaitsta elanikke petiste ja kurjategijate eest. Kohtunik Scalia tsiteeris määrust, osutamaks, et meer võib nõuda registreerija ja tema eesmärgi kohta lisainfot, et saada „täpset kirjeldust taotletava eesõiguse olemuse kohta”. Ta lisas rõhutatult: „Käia ringi, et kaasinimesi ühes või teises asjas veenda, on niisiis eesõigus – mulle on see mõistetamatu.”

Kohtunik Scalia rõhutas taas: „Kas siis igaühelt, kes uksekella helistab, tuleb nõuda, et ta  omavalitsusse sõrmejälgi andma läheks, enne kui ta võib uksekella helistada? Kas siis kaduvväike kuritegevuse oht on piisav põhjus, et nõuda omavalitsuses registreerimist igaühelt, kes soovib helistada uksekella? Loomulikult mitte.”

Kas see kaitseb elanikke?

Kui küla advokaadil lubatud 20 minutit täis sai, loovutas ta argumentide toomise Ohio osariigi peaprokuröri abile. Tema väitis, et ukselt uksele käimise vastane määrus kaitseb elanikke, et neid ei külastaks tundmatu isik, „[kes] on siin minu valdustes kindlasti kutsumata külaline ... ning minu arvates on külal täielik õigus öelda: „Sedalaadi tegevus teeb meile muret.” ”.

Kohtunik Scalia täheldas seejärel: „Küla otsustab ka nende inimeste eest, kes võtavad Jehoova tunnistajaid hea meelega vastu. Nad istuvad oma kodus ja tunnevad üksindust, nad sooviksid kellegagi millestki vestelda, nemad [Jehoova tunnistajad] aga peavad ikkagi minema end meeri juurde registreerima, et saada eesõigust helistada nende inimeste uksekella.”

„Väga mõistlik piirang”

Küsitlemise käigus tõi kohtunik Scalia asja olemuse jõuliselt välja, öeldes: „Me kõik võime kindlasti nõustuda sellega, et maailma kõige turvalisemad ühiskonnad on totalitaarsed diktatuurid. Nendes esineb väga vähe kuritegevust. See on üldteada fakt. Kuid vabaduse hinnaks on ka mingil määral suurem seadusevastase tegevuse oht, kusjuures küsimus seisneb selles, kas vastusammud tõkestavad seadusevastast tegevust sedavõrd tõhusalt, et tasub ära nõuda loa taotlemist, saamaks eesõigust helistada kellegi uksekella.” Selle peale kostis peaprokuröri abi: „See on väga mõistlik piirang.” Kohtunik Scalia väitis vastu, et piirang on sedavõrd „mõistlik”, et „me ei suuda leida mitte ainustki kohtuasja, kus oleks kas või ainuski omavalitsus kunagi sedalaadi määruse kehtestanud. Mina seda [piirangut] küll mõistlikuks ei saa pidada”.

Peaprokuröri abi oli lõpuks ühe kohtuniku survel sunnitud möönma: „Ma ei tahaks öelda, et uksekella helistamise või koputamise peaks lausa ära keelama.” Selle kommentaariga tema väitlus lõppeski.

Vastuväiteid esitades tõi Jehoova tunnistajate advokaat välja mõtte, et määrusel puudub igasugune kontrollmehhanism. „Ma võin minna kohalikku omavalitsusse ja öelda, et olen kodanik see ja see, ning saadagi ukselt uksele käimiseks loa.” Ka esitas ta mõtte, et meeril on voli keelduda andmast luba isikule, kes ütleb, et ta ei kuulu mingisse organisatsiooni. „Meie arvates on see ilmselgelt meeri oma suva järgi talitamine,” lausus ta ja lisas: „Mainin lugupidamisega, et meie [Jehoova tunnistajate] tegevus seondub tõesti põhiseaduse esimese paranduse tegeliku tuumaga.”

Varsti pärast seda lõpetas kohtu esimees Rehnquist kohtuliku arutamise sõnadega: „Kohtuasi on [Ülemkohtule] üle antud.” Kogu protsess kestis vaid veidi rohkem kui tunni. Seda, kui tähtis oli see tund, võis näha kirjaliku kohtuotsuse põhjal, mis tehti teatavaks juunikuus.

[Pildid lk 6]

Kohtu esimees Rehnquist

Kohtunik Breyer

Kohtunik Scalia

[Allikaviited]

Rehnquist: Collection, The Supreme Court Historical Society/Dane Penland; Breyer: Collection, The Supreme Court Historical Society/Richard Strauss; Scalia: Collection, The Supreme Court Historical Society/Joseph Lavenburg

[Pildid lk 7]

Kohtunik Souter

Kohtunik Kennedy

Kohtunik O’Connor

[Allikaviited]

Kennedy: Collection, The Supreme Court Historical Society/Robin Reid; O’Connor: Collection, The Supreme Court Historical Society/Richard Strauss; Souter: Collection, The Supreme Court Historical Society/Joseph Bailey

[Pilt lk 8]

Kohtusaal

[Allikaviide]

Foto: Franz Jantzen, Collection of the Supreme Court of the United States