Piibli seisukoht

Kas kristlased peavad olema vaesed?

JEESUS ütles kord rikkale noorele valitsejale, et see peab minema ja müüma kogu oma vara ning andma vaestele. Jutustus ütleb, et mees muutus Jeesuse sõnade peale murelikuks ja läks ära kurva meelega, „sest tal oli palju vara”. Seejärel ütles Jeesus oma jüngritele: „Kui raske on neil, kellel on palju vara, sisse minna Jumala riiki!” Jeesus lisas: „Hõlpsam on kaamelil minna läbi nõelasilma kui rikkal pääseda Jumala riiki!” (Markuse 10:21–23; Matteuse 19:24).

Mida Jeesus sellega mõtles? Kas rikkus ja õige jumalateenimisviis ei sobi kokku? Kas kristlased peaksid tundma, et raha omada on laiduväärne? Kas Jumal nõuab, et kristlased oleksid askeedid?

Jumal võtab vastu „kõik inimesed”

Jumal ei nõudnud muistsetel aegadel, et iisraellased elaksid vaesuses. Vaadelgem järgmist näidet. Pärast seda, kui iisraellastele anti maad, asusid nad seda harima ja alustasid äritegevust, et hoolitseda enda ja oma lähedaste eest. Majanduslikud tingimused, ilm, tervis või ärivaist mõjutasid seda, millist vilja nende pingutused kandsid. Moosese Seadus õpetas iisraellasi olema kaastundlikud, kui keegi majanduslikult kannatas ja vaeseks jäi (3. Moosese 25:35–40). Mõned võisid aga rikkaks saada. Ustav ja laitmatu mees Boas, kellest sai Jeesus Kristuse esiisa, oli „jõukas mees” (Rutt 2:1).

Jeesuse eluajal oli olukord samasugune.  Alguses mainitud rikka mehega rääkides ei kavatsenud Jeesus õhutada teda askeetlusele. Ta andis sellega hoopis tähtsa õppetunni. Inimese seisukohast võib näida võimatu, et rikkad ilmutavad alandlikkust ja saavad Jumala pääste osaliseks. Jeesus ütles aga: „Inimestel on see võimatu, kuid Jumalal on kõik võimalik!” (Matteuse 19:26.)

Esimese sajandi kristlik kogudus võttis vastu „kõik inimesed” (1. Timoteosele 2:4). Sinna hulka kuulusid mõned rikkad, teised, kes olid suhteliselt heal järjel, ja palju vaeseid. Mõned võisid enne kristlaseks saamist endale vara koguda. Teisel juhul võisid soodsad olud ja hea ärivaist inimesele hiljemgi jõukust tuua.

Sarnaselt kuulub ka tänapäeval kristlikku vennaskonda erisuguse majandusliku taustaga inimesi. Nad kõik püüavad rahaküsimustes järgida Piibli juhtnööre, kuna materialism võib haarata iga inimest. Õppetund, mille Jeesus andis seoses rikka noore valitsejaga, peaks tegema iga kristlase valvsaks selles suhtes, milline vägev mõju võib rahal ja varandusel inimese üle olla (Markuse 4:19).

Hoiatus rikkuse taotlejatele

Kuigi Piibel ei mõista rikkust iseenesest hukka, mõistab see hukka rahaarmastuse. Piiblikirjutaja Paulus ütles: „Rahaahnus on kõigi kurjade asjade juur.” Ta märkis, et vaimseid huvisid rikkuse himustamisele ohvriks tuues „on mitmed ära eksinud usust ja on iseendile valmistanud palju torkavat valu” (1. Timoteosele 6:10).

On huvitav, et Paulus andis jõukatele konkreetseid juhtnööre. Ta ütles: „Neid, kes on rikkad selles maailmas, manitse mitte olla suurelised ega loota kaduva rikkuse peale, vaid elava Jumala peale, kes meile annab kõike rohkesti tarvituseks” (1. Timoteosele 6:17). Ilmselt on olemas oht, et rikkad võivad muutuda uhkeks ja tunda end teistest üle olevat. Lisaks võib neil olla kiusatus mõelda, et rikkus võib pakkuda tõelist turvalisust – midagi, mida võib täiel määral anda vaid Jumal.

Jõukad kristlased saavad olla nende ohtude suhtes valvel, kui nad on „rikkad heade tegude poolest”. Need teod tähendavad, et nad on „helde käega” ning soovivad „jagada teistele”, andes heldekäelist abi neile, kes on puuduses (1. Timoteosele 6:18). Kristlased, olgu nad rikkad või vaesed, saavad kasutada oma ressursse, et kuulutada head sõnumit Jumala Kuningriigist, mis on tänapäeval tõeliste kristlaste jaoks kõige tähtsam. Selline helde vaim näitab õiget suhtumist materiaalsesse varasse ning sellega võidab inimene Jehoova Jumala ja Jeesus Kristuse poolehoiu, kes armastavad rõõmsaid andjaid (Matteuse 24:14; Luuka 16:9; 2. Korintlastele 9:7).

Kõige tähtsamad asjad

Tõesti, kristlastelt ei nõuta, et nad peaksid olema vaesed. Nad ei pea ka tahtma „rikkaks saada” (1. Timoteosele 6:9). Nad lihtsalt teevad kõvasti tööd, et teenida mõistlikul määral vajalikku elatist. Sõltuvalt asjaoludest ja riigi majandussüsteemist võivad nende pingutustel olla erisugused tulemused (Koguja 11:6).

Missugune poleks ka nende majanduslik olukord, püüavad kristlased „kindlaks teha, mis on peaasi” (Filiplastele 1:10). Kui nad panevad vaimsed asjad esikohale, koguvad nad „enestele raudvara heaks aluseks tuleviku jaoks, et saavutada tõelist elu” (1. Timoteosele 6:19).