Kas sind jälgitakse?

IGA päev, kui Elizabeth tööle saabub, seirab tema liikumist kaamera. Kui ta hoonesse siseneb, on ühe kaamera fookuses ta nägu. Päeva jooksul on ta terve rea kaamerate pideva järelevalve all. Sellisel tasemel kontroll on ka mõistetav, sest ta töötab firmas, kus tegeletakse sularahaga, mis ulatub iga päev miljonitesse dollaritesse.

Elizabeth teab, et teda töö juures hoolega jälgitakse – see tehti talle selgeks juba siis, kui ta ametisse asus. Kuid miljonitele inimestele pole sugugi nii põhjalikult selgitatud seda, millise järelevalve all neid iga päev hoitakse.

 Elu jälgimisühiskonnas

Kas sind jälgitakse töötegemise ajal? Maailmas on miljoneid töötajaid, kelle järele pidevalt valvatakse, kuidas nad töö ajal Internetti ja elektronposti kasutavad. Ameerika juhtimisassotsiatsiooni aastaülevaates 2001 tõdetakse, et „peaaegu kolm neljandikku (73,5%) suurematest USA firmadest ... registreerib ja kontrollib oma töötajate lävimist ja tegutsemist töö ajal, sealhulgas nende telefonikõnesid, elektronposti, Interneti-ühendusi ja arvutifaile”.

Valitsused investeerivad seireseadmetesse miljoneid dollareid. Euroopa Parlamendile 2001. aasta 11. juulil esitatud raportis tõdetakse, et „on olemas globaalne sidesüsteemide jälgimissüsteem, mis rajaneb USA, Suurbritannia, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa koostööl”. Teadaolevalt saavad need valitsused satelliitvastuvõtujaamade globaalse võrgustiku (süsteem nimetusega ECHELON) vahendusel kinni püüda ja kontrollida satelliitide abil ülekantavaid telefoni-, faksi-, interneti- ja elektronposti sõnumeid. Ajaleht „Australian” väidab, et kui valitsused seda süsteemi kasutavad, „saab võtta välja konkreetseid fakse ja elektronkirju, ning kui süsteem on programmeeritud mingit kindlat häält ära tundma, saab eristada ka nende inimeste telefonikõnesid”.

Moodsaid seiremeetodeid kasutavad ka õiguskaitseorganid. Ajakirja „BusinessWeek” teatel on Ameerika Ühendriikides föderaalse juurdlusbüroo (FBI) käsutuses tehnoloogia nimetusega Carnivore, mida kasutatakse „elektronposti, kiirsõnumite ja digitaaltelefonikõnede jälgimiseks”. Ka Suurbritannias välja antud uus seadus lubab õiguskaitseorganitel salaja „jälgida tuhandeid inimesi, kes kasutavad telefoni, faksiaparaati ja Internetti”, teatab BBC News.

Piilukaamerad ja põhjalikud andmebaasid

Ka siis, kui inimene telefoni, faksi või elektronposti kaudu ei suhtle, võidakse teda ikkagi valvata. Austraalias Uus-Lõuna-Walesi osariigis seirab rongireisijaid rohkem kui 5500 kaamerat. Samas osariigis on ka 1900 valitsusele kuuluvat bussi varustatud inimesi jälgivate kaameratega.

Ühe uurimuse kohaselt on Suurbritannias teadaolevalt maailma suurim seirekaamerate suhtarv inimese kohta – 1:55. Aastal 1996 oli avalikke kohti jälgivaid kaameraid vaid 74-s Suurbritannia linnas. 1999. aasta lõpuks aga oli selliseid kaameraid paigaldatud 500-sse linna. Seirekaamerad ühendatakse uute arvutiprogrammidega, nii et kaamera suudab tunda ära konkreetse inimese näo, isegi kui ta viibib lennuväljal või linnaväljakul rahvamassi seas.

Inimese eraelu saab jälgida ilma tema teadmata edukamalt kui kunagi varem. Inimõigusrühma Privacy International juht Simon Davies ütleb: „Varem pole ajaloos arvatavasti olnud sellist aega, mil üldiselt kõigi elanike kohta nii suurel hulgal informatsiooni on kogutud. Andmed arenenud maa keskmise majanduslikult aktiivse täiskasvanu kohta on umbes 400-s suures andmebaasis – piisav hulk töödeldud andmeid, mille põhjal võiks koostada iga inimese kohta mahuka teatmeteose.”

Mida saab oma privaatsuse kaitseks ette võtta?