Kauged meresõidud kõrkjatel!

„ÄRGAKE!” BOLIIVIA-KORRESPONDENDILT

KUJUTLE, et sa asud pikale ookeanireisile tuhandete kilomeetrite kaugusele. Ent sõiduvahendiks pole mitte tugev liinilaev, kus on olemas kõik moodsa hotelli mugavused, vaid hoopis üsna haprana näiv veesõiduk kõrkjatest, mis on kokku seotud köiega! Tõsi küll, see laev võib kaaluda koguni 50 tonni, aga kas see muudab asja usaldusväärsemaks, kui kujutled end olevat näiteks pekslevate hiigellainete meelevallas keset Vaiksest ookeani?

Nii hämmastav, kui see ka pole, on juba üritatud tervet rida selliseid merereise ette võtta. Kuigi paljud neist on lõppenud edutult, on vähemalt üks asi kindel – kõrkjalaevad on nende ehitusmaterjali arvesse võttes märkimisväärselt tugevad. Kas sooviksid teada, kuidas selliseid meresõidukeid valmistatakse? Kui jah, siis tule koos meiega külaskäigule laevatöökotta, mis on oma toodangu poolest maailmakuulus.

Külaskäik Titicaca järve äärde

Reis viib meid kõrgele Lõuna-Ameerika Andidesse Titicaca järve äärde. Oma 3810 meetriga on Titicaca merepinnast kõige kõrgemal asuv laevatatav järv maailmas. Piki järvekallast edasi liikudes tabab pilk saviplonnidest ja roogkatusega onne, mis kuuluvad kohalikele aimaraadele, kelle hulgast võibki leida kõrkjalaevade ehitusmeistreid. Onnide juurde jõudes tervitavad meid kaks naist, kes koovad parajasti kaunist ja tihedat villast kangast, mis sobib hästi kandmiseks külmas Altiplanos. Naised katkestavad töö ja tutvustavad meid oma abikaasadele.

Pärast sõbralikku tervitust kutsuvad mehed meid kaasa mootorpaadisõidule teisele poole järve. Piki kallast edasi sõites näeme ulatuslikke totora-kõrkja (Scirpus californicus) kasvualasid. Kasvades paari meetri kõrguseks, on selle varred vaevalt pliiatsi jämedused, kergesti painduvad ja meie teejuhtide sõnul väga veekindlad. Kõik need omadused teevad totora’st ideaalse kõrkjalaevade ehitusmaterjali, mis muudabki Titicaca magnetiks neile, kes selliseid veesõidukeid ehitada soovivad.

„Mitu meie laeva on ookeanidel tuhandeid kilomeetreid läbinud,” pajatavad meie aimaraadest võõrustajad uhke naeratusega, kui nad meile oma tööde mudeleid ja fotosid näitavad. Kuidas nad need laevad ookeani äärde toimetavad? Kui laeva suurus seda võimaldab, viivad nad selle valmissaanult veoautol Vaikse ookeani äärde. Muudel juhtudel transpordivad nad toormaterjali ranniku äärde ning ehitavad siis seal laeva valmis. Aimaraa laevameistreid on nende oskuste tõttu kutsutud koguni Marokosse, Iraaki ja Lihavõttesaarele kohalikust roost kõrkjalaevu ehitama.

Saame teada, et eriti kui laev läheb pikale teekonnale, võib üheainsa laeva ehitamiseks kuluda mitu tonni kõrkjaid. Miks? Sest kõrkjad hakkavad tasapisi vettima. Niisiis, mida pikemaks on reis kavandatud, seda enam kulub  kõrkjaid ja seda suurem peab laev olema. Näiteks seitsmetonnine veesõiduk peaks ujuvuse säilitama paar aastat. „Ent kuidas suudavad peamiselt kuivadest kõrtest ehitatud laevad lakkamatutes ookeanivintsutustes vastu pidada?” tahame meie teada.

Kõrkjatest, köitest ja bambusest ime

Kõrkjalaevade vastupidavuse saladuseks pole mitte ainult ehitusmaterjalide varjatud tugevus, vaid ka see nutikas moodus, kuidas need materjalid lõpp-produkti saamiseks kokku pannakse – kunst, mida on antud edasi põlvest põlve. Meie giid, kes kandis külma kaitseks pontšot ja kõrvaklappidega villast mütsi, andis mõnede nende iidsete oskuste kohta selgitust.

Ta seletas, et esimene asi, mida ehitajad teevad, on siduda kõrkjavihud ehitatava laeva pikkustesse kimpudesse. (Vaata fotosid 1 ja 2.) Järgmisena seovad nad mitu sellist kimpu kokku, nõnda et moodustub kaks hiigelsuurt enam kui meetrise läbimõõduga rulli. Seejärel panevad nad need kaks rulli kokku, et moodustuks topeltkere – eriti merekindel konstruktsioon.

Samal ajal paigaldavad nad kahe suurema rulli vahele ja alla kolmanda, peenema rulli. Seejärel seotakse kumbki suurematest rullidest selle kolmanda rulli külge, kasutades selleks pikka köit, mis keerdub ümber kahe eri suurusega rulli kogu laevapikkuse ulatuses. (Vaata fotot 3.) Köit pingutab 12 meest, surudes seeläbi kõrkjad kokku kaheks tihedaks jäigaks kereks, mis nüüd on kokku seotud. (Vaata fotot 4.) Köis on tõesti sedavõrd pingul, et selle ja kõrkjate vahele on võimatu kas või sõrmegi toppida – selline ehitusmoodus suurendab veekindlust.

Kui kere on valmis (vaata fotot 5) lisavad mehed sellele kiilu, rooliaerud, kaksikmastid (kumbki neist peenikese tagurpidi V kujulised, mille hargid ühendavad kahte keret), raapurjed ja tavaliselt ka kaitseääre, mis on samuti kõrkjatest tehtud. Lõpuks püstitavad nad bambusest pealisehituse ja katavad selle palmilehtedega, et kaitsta meeskonda ilmastikumõjude eest. (Vaata fotot 6.) Kui hämmastav, et valmissaanud laevas pole mitte ainustki metallosa!

Pärast laeva vettelaskmist hakkavad kõrkjad juba niigi pinguli tõmmatud köiekeerdude vahel paisuma, mistõttu kere muutub veelgi tugevamaks. Lõpptulemuseks pole mingi nõrguke alus, vaid toekas veesõiduk. See aga toob meid võtmeküsimuse juurde: mida üritavad sellistel primitiivsetel alustel pikki ookeanireise ette võtvad inimesed tõestada?

Lahendamas rännetega seotud mõistatust

Titicaca järve kõrkjalaevad on hämmastavalt sarnased iidsetel Egiptuse taiestel kujutatavate kuusirbikujuliste kõrkjast veesõidukitega. Viimastest paistavad mõningad olevat olnud piisavalt tugevad, et nendega ulgumerel loovida. Kas see sarnasus on kokkusattumus või oli neil kahel rahval ammustel aegadel kokkupuuteid? Olgugi et on raske määratleda, millal kõrkjalaevad esimest korda Lõuna-Ameerikasse ilmusid, osutavad tõendid sellele, et need võisid seal olla olemas juba enne Hispaania vallutajate saabumist.

On mõistetav, et rändeteooriad on vallandanud vaidlusi suhete üle Lõuna-Ameerika, Vahemere ja Polüneesia kultuuride vahel – eriti kui võtta arvesse nende geograafilist eraldatust. „Peruu ja Panama vahel toimus regulaarne kaubavahetus,” ütleb üks nüüdisaegne uurija. „Miks siis mitte ka Lõuna-Ameerika ja Polüneesia vahel?”

Norra maadeuurija Thor Heyerdahli teooriad pole eriti toetust leidnud. Tasub mõelda sellele, et kuigi praegusaja meremehed demonstreerivad seda, kuidas iidsed rahvad võisid kõrkjast alustel kaugetele randadele purjetada – nii nagu seda tegi Heyerdahl aimaraade ehitatud kõrkjalaevaga „Ra II” –, jääb ikkagi alles küsimus: kas nad seda ikka tegid? Ehk annab aeg sellele põnevale mõistatusele lahenduse. Kuid igal juhul kõneleb lihtne kõrkjalaev sellest, millise tugeva veesõiduki saab ehitada ka kõige tavalisematest toormaterjalidest.

[Pildid lk 22]

Laevakere ristlõige

Enne pingutamist

Pärast pingutamist

Lisatud kaitseäär ja laevalagi

[Allikaviide]

Jooniste allikas: Dominique Görlitz, www.abora2.com

 [Pildid lk 23]

KÕRKJALAEVA EHITAMINE

[Allikaviited]

Foto: Carmelo Corazón, Coleccion Producciones CIMA

Ehitusjärgud 1, 2, 5 ja 6: Tetsuo Mizutani (UNESCO); Ehitusjärk 4: Christian Maury/GAMMA

[Pildi allikaviide lk 21]

Ülal: Tetsuo Mizutani (UNESCO)

[Pildi allikaviide lk 22]

Foto: Carmelo Corazón, Coleccion Producciones CIMA