Leekivpunaste sulgedega tantsijad

„ÄRGAKE!” KENYA-KORRESPONDENDILT

ÜHE kauge järve äärest kostub tuhandete lindude lakkamatut ja ärevat häälitsemist. Osa neist roosadest lindudest kahlab järve helkivas smaragdrohelises vees, osa aga lendab graatsiliselt suurte parvedena järve kohal. Kui nad niiviisi vee kohal tiirlevad, paljastub nende pikkade ja peente tiibade erkpunane värv. Näha niisugust sädelevat linnukolooniat on tõesti vapustav! Ida-Aafrika alanguvöötme flamingokolooniad on kahtlemata üks suurimaid linnuriigi imesid.

Pikajalgsed kaunitarid

Flamingod on oma ilu ja graatsiaga köitnud inimesi juba ammustest aegadest alates. Pika kaelaga flamingode kujutisi raiuti kivisse ning neid pilte võib näha Egiptuse hieroglüüfides. Imetlus flamingo vastu oli tollal nii suur, et egiptlased austasid seda ebatavalist lindu kui jumal Ra kehastust. Pika ja kõvera kaela ning peente ja graatsiliste jalgadega flamingosid kujutati juba väga varastel koopajoonistel.

Tänapäeval elab Aafrika, Euraasia, Kariibi  mere ja Lõuna-Ameerika piirkonnas neli flamingoliiki. Flamingodest väikseim on väikeflamingo. Väikeflamingo on kaunivärviline, tal on tumeroosad suled ning erkpunased jalad. Flamingo on aga väikeflamingost kaks korda suurem ning tema pikkus on 140 sentimeetrit. Kõigil flamingoliikidel on ühesugune tunnus – keskkohast allapoole kõverduv armas nokk.

Kui flamingo tahab õhku tõusta, vehib ta graatsiliselt tiibadega ja jookseb oma väledate jalgadega mööda vett, et tuult tiibadesse saada. Pikk kael ette ja jalad jäigalt taha sirutatud, lendab flamingo suursuguselt üle taeva. Ida-Aafrika alanguvöötmes elab arvestuste kohaselt neli miljonit flamingot.

Habras lind karmis keskkonnas

Alanguvöötme flamingod elavad ainulaadsete soodajärvede ahelikus. Nende järvede vees on nii suures koguses naatriumkarbonaati, et vesi tundub katsudes libe olevat ning põletab õrnalt nahka. Temperatuur alanguvöötme soodajärvede ümber võib tõusta 65 soojakraadini. Kihisevast veest tõuseb tugev väävli ja soolase vee lõhn, mis küllastab kuuma õhu. Järvevee leeliseliste ühendite ja soolade kontsentratsioon on nii suur, et need kristalliseeruvad ja moodustavad järve kallastel valgeid koorikuid.

Niisuguses söövitavas vees suudavad elada vaid vähesed olendid. Ometi leidub nendes järvedes mikroskoopilisi sini-rohevetikaid. Kuna kuum troopiline päike soojendab leeliselist vett, on tingimused vetikate vohamiseks ideaalsed. Järveveed on vetikate rohkuse tõttu lausa rohelised. Soodajärved paiknevad alangus otsekui smaragdid kaelakees, kaunistades piki Ida-Aafrika alanguvöödet kulgevaid orgusid ja mägesid.

 On hämmastav, et nii habras olend nagu flamingo suudab elada nii karmis ja ebasoodsas keskkonnas. Kummatigi tuleb see lind siin hästi toime. Tema pikad ja peenikesed jalad taluvad söövitavat vett ning ujulestad takistavad teda pehmesse mudasse vajumast. Väikeflamingo on eluks sellises ebasoodsas paigas igati varustatud. Tema noka servi katavad tillukesed sarvliistakud, mille abil ta saab filtreerida veest mikroorganisme, mis on koondunud järve 5- kuni 7-sentimeetrisesse pinnakihti. Kui flamingo toitu otsib, hoiab ta oma nokka vee pinnakihi all, nii et tema ülanokk on allapoole ja alanokk ülespoole pööratud. Ta imeb mikroorganisme koos veega suhu ja surub vee seejärel sarvliistakute vahelt keele abil välja.

Värvikad pulmarituaalid

Kui hommikupäike üle nefriitroheliste järvede tõuseb, tundub, nagu oleks hiigelsuur eesriie üles tõstetud. Kuldses valguses hõõguvad hiigelsuured flamingoparved otsekui tuleleegid järveveel. Linnud on tihedasti üksteise kõrval. Kaelad üles sirutatud, kõnnivad nad  gruppidena ning vehivad peaga küljelt küljele.

Kui lindude grupid üksteisest mööduvad, peegelduvad päikesekiired lindude sulgedelt, mistõttu linnud moodustavad punaste ja roosade toonide mosaiigi. Flamingod hüplevad ja tantsivad ning ajavad oma tiivad laiali, paljastades tiivasulgede erkpunase värvi. Demonstreerides oma tiibade eredaid värve, jooksevad nad üle vee, tõusevad lendu, maanduvad siis ning alustavad seda rituaali otsast peale. Flamingod on nii tihedasti üksteise kõrval, et parve keskel asuvad linnud ei saa tõusta lendu enne, kui seda teevad parve ääres olevad linnud. Suurest elevusest kaagutades teevad nad kõva, lausa kõrvulukustavat lärmi.

Kui väljas on läinud pimedaks, tõusevad linnud äkitselt lendu ja suunduvad pikkades rivides või V-kujulises ahelikus sadade kilomeetrite kaugusele soodajärvele, mis on ideaalne koht pesitsemiseks ja poegade kasvatamiseks. On huvitav, et ka teiste Ida-Aafrika alanguvöötme soodajärvede flamingode ränne toimub täpselt samal ajal.

Inetust linnust saab kaunitar

Flamingod pesitsevad järvedel, mis asuvad kõrvalistes ja ligipääsmatutes paikades. Selline isoleeritus on vajalik, kuna pesitsuskoloonia on häirimise suhtes äärmiselt tundlik. Kui vanalinde häirida, võivad nad oma pesa täiesti maha jätta.

Pesitsuskoloonias käib vilgas tegevus. Vanalinnud ehitavad suure elevusega pesa. Nad kuhjavad noka abil muda, linnusõnnikut ja mõningaid sulgi ning valmistavad sellest materjalist ligi poole meetri kõrguse koonusekujulise hunniku. Pesakoonuse ülaosasse teevad nad süvendi, kuhu emalind muneb üheainsa muna, mis on kaitstud madala leeliselise järvevee eest. Peagi hakkavad koloonias kooruma sajad tuhanded linnupojad. Vanalinnud lendavad pidevalt edasi-tagasi, olles hõivatud toitu manguvate poegade söötmise ja nende eest hoolitsemisega.

Kui pojad on juba piisavalt suured ja pesast lahkunud, jätavad vanalinnud nad maha ja lendavad soodajärve teise ossa, kus leidub rohkem sini-rohevetikaid. Siin, eemal oma poegadest, saavad nad rahus süüa ja energiat taastada. Tohutu hulga linnupoegade juurde jäävad vaid üksikud vanalinnud, kes koguvad flamingopojad „lasteaeda”. „Kasvatajate” valvsa pilgu all liiguvad lärmakad noored üle soolaväljade vanemate juurde. On üllatav, et vanalinnud tunnevad isegi niisuguses segaduses oma pojad ära ning võtavad siis nende eest hoolitsemise taas enda peale.

Noored flamingod on kohmakad ja sarnanevad oma suursuguste vanematega üsna vähe. Nende jalad ja kael on lühikesed, nokk sirge ning suled ilmetult valged. Mõne aja pärast aga hakkavad nende jalad sirguma ning kael kasvama ja kõverduma. Samuti kõverdub nende nokk allapoole ja on peagi nurkjalt konksus, mis on omane ainult flamingodele. Selleks, et abitutest linnupoegadest saaksid leekivpunaste sulgedega kaunitarid, kulub aga kaks-kolm aastat. Siis otsivad nad endale paarilise ja ühinevad suurte roosade parvedega, mis Ida-Aafrika alanguvöötme soodajärvedele nii palju ilu annavad.

Flamingo graatsia ja ilu on hämmastav näide intelligentsest kavandatusest. Nende armsate olendite jälgimine looduses toob rõõmu nii silmadele kui ka kõrvadele. Mis veelgi tähtsam, flamingod kasvatavad meie hindamist ja armastust nende lindude imelise Looja Jehoova Jumala vastu.

[Pilt lk 17]

Flamingo

[Pilt lk 17]

Väikeflamingo

[Pildid lk 18]

Noored flamingod meenutavad üsna vähe oma suursuguseid vanemaid