Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Privaatsuse paradoks

Privaatsuse paradoks

Privaatsuse paradoks

„KA KÕIGE VAESEM MEES VÕIB OMA OSMIKUS OLLES KUNINGAVÕIMU TÄIELIKULT TROTSIDA.” (WILLIAM PITT, BRITI POLIITIK, 1759–1806)

PITTI sõnades väljendub mõte, et igal inimesel peaks olema õigus mõningasele privaatsusele – õigus kaitsta mingil määral oma elu soovimatu kontrollimise eest.

Privaatsus võib tähendada eri kultuuridest pärit inimestele erisuguseid asju. Näiteks Vaikses ookeanis asuvatel Samoa saartel pole majadel sageli üleüldse seinu, nii et väljastpoolt võib hästi näha peaaegu kõike, mida perekond teeb. Ometi peetakse ka seal ebaviisakaks seda, kui majja siseneb inimene, keda pole sisse kutsutud.

Juba ammustest aegadest on inimesed pidanud vajalikuks säilitada mingil määral enda privaatsust. Tuhandeid aastaid enne William Pitti kuulsat lauset osutas Piibel vajadusele austada teiste inimeste privaatsust. Kuningas Saalomon kirjutas: „Astugu su jalg harva su sõbra kotta, et ta sinust ei tüdineks ega hakkaks sind vihkama!” (Õpetussõnad 25:17). Apostel Paulus manitses ’ajama oma asju’ (1. Tessalooniklastele 4:11).

Õigus privaatsusele on sedavõrd tähtis, et ajakiri „The UNESCO Courier” nimetab seda „kodanikuõiguste alustalaks”. Ka üks mõjukas Ladina-Ameerika poliitik lausus: „Teatud mõttes on kõik inimõigused eri aspektid õigusest privaatsusele.”

Ent tänapäeva maailmas, kus kuritegevus ja globaalne terrorism laieneb, jõuavad valitsused ja õiguskaitseorganid üha kindlamalt arvamusele, et neil tuleb oma kodanike kaitseks privaatsust piirama hakata. Miks? Sest ühiskonna kriminaalne element kasutab õigust privaatsusele kurjuse katteks. Niisiis nähakse ränka vaeva, et hoida tasakaalu valitsuse kohustuse vahel kaitsta oma kodanikke ja üksikisiku õiguse vahel privaatsusele.

Privaatsus versus turvalisus

Kogu maailma vapustanud terroristlikud rünnakud 11. septembril aastal 2001 muutsid paljude inimeste seniseid arusaamu valitsuse õiguse kohta puudutada privaatsuse teatud aspekte. „11. september muutis kõik,” ütles endine USA Föderaalse Kaubanduskomisjoni liige ajakirjale „BusinessWeek”. Ta nentis: „Terroristid tegutsevad ühiskonnas, kus nende privaatsus on kaitstud. Juhul, kui mõningane privaatsuse piiramine peaks olema hädavajalik, et neid paljastada, oleks enamik inimesi nõus seda toetama.” Ajakiri teatab: „Pärast 11. septembrit läbi viidud küsitlustest selgub, et 86% ameeriklastest pooldab näotuvastussüsteemide laiemat kasutamist; 81% soovib panga- ja krediitkaardiülekannete põhjalikumat kontrolli ning 68% toetab üleriigilist ID-kaarti.”

Isikut tõendavatele dokumentidele, mille kasutuselevõttu mõnede lääneriikide valitsused kaaluvad, peaksid olema talletatud omaniku sõrmejäljed ja silma võrkkesta kujutis ning need dokumendid peaksid võimaldama juurdepääsu andmetele tema sooritatud kuritegude ja ka finantsolukorra kohta. Tehnoloogiliselt on võimalik ühendada ID-kaardi ja krediitkaardi info ning võrrelda seda näotuvastamiseks kasutatavate seirekaamerate omaga. Seega saaks kurjategijaid arreteerida kohe pärast seda, kui nad on hankinud materjali oma kriminaalse tegevuse tarbeks.

Kui kurjategijad üritavadki vältida vahelejäämist seeläbi, et peidavad pommid, tulirelvad või noad riiete alla või varjuvad paksude majaseinte taha, suudetakse nad ikkagi avastada. Mõningate turvateenistuste käsutuses on seadmed, mis suudavad edastada kujutist millest tahes, mis on peidus riiete all. Uusimad radarseadmed võimaldavad politseil tuvastada kõrvalruumis liikuvaid või isegi vaid hingavaid isikuid. Ent kas paranenud seirevõimalused ikka suudavad kuritegude arvu kahandada?

Kas kaamerad peletavad kurjategijaid?

Kui Austraalia väheasustatud sisemaa linnakeses Bourke’is hakkas kuritegevus järsult kasvama, seati seal üles neli sisetelevisiooni kaamerat. Selle tagajärjel vähenes kuritegude arv märgatavalt. Kuid sellist edu ei saa üleüldiseks pidada. Šotimaal Glasgow’s paigaldati 1994. aastal 32 sellist kaamerat. Šotimaa Keskuurimisameti uurimusest selgus, et aasta jooksul pärast kaamerate paigaldamist teatud liiki kuritegude arv kahanes. Ent raportis mainitakse: „Kõlblusevastased kuriteod, sealhulgas prostitutsioon, kasvasid 120, pettusekuriteod 2185 ning segatüüpi kuriteod (kaasa arvatud uimastikuriteod) kasvasid 464 juhtumi võrra.”

Ka siis, kui jälgimine ühes piirkonnas kuritegevust kahandab, ei pruugi üldine kuritegude arv veel väheneda. Ajalehes „The Sydney Morning Herald” mainiti nähtust, mida politseinikud ja kriminoloogid nimetavad ümberpaigutuseks. Ajaleht teatas: „Kui kurikaelad näevad, et nad võivad mingis piirkonnas kaamerale või politseipatrullile vahele jääda, lähevad nad mujale oma kuritegusid sooritama.” See paneb meid ehk mõtlema sellele, mida Piibel on juba ammu öelnud: „Igaüks, kes teeb kurja, vihkab valgust ega tule valguse juurde, et ta tegusid ei laidetaks” (Johannese 3:20).

Korrakaitseorganite ees seisev probleem on see, et ka kõige moodsam radar- või röntgenseiresüsteem ei suuda avastada seda, mis on inimese mõttes ja südames, ent just sealt tuleb alustada võitlust kuritegevuse, vihavaenu ja vägivalla vähendamise eest.

Tegelikult on juba olemas selline jälgimisvorm, mis on kaugelt efektiivsem kui ükski inimese poolt seni välja töötatud tehnoloogia. Mis jälgimisvorm see on ning kuidas see inimeste käitumist positiivselt mõjutab, seda arutletakse järgmises artiklis.

[Väljavõte lk 6]

„Terroristid tegutsevad ühiskonnas, kus nende privaatsus on kaitstud”

[Kast/pilt lk 7]

Milline on ravidokumentide kaitstus?

Paljud inimesed arvavad, et nende ravidokumendid – kirjeldused nende ning arsti ja haigla vahelistest toimingutest – hoitakse garanteeritult salajas. Ometi hoiatab privaatsust kaitsev organisatsioon Privacy Rights Clearinghouse, et „turvatunne võib sind petta”. Simson Garfinkel nendib oma raamatus „Database Nation–The Death of Privacy in the 21st Century” seoses olukorraga Ameerika Ühendriikides: „Tänapäeval on ravidokumentidel üha tähtsam roll. ... Tööandjad ja kindlustuskompaniid otsustavad nende põhjal, keda palgata ja keda kindlustada. Haiglad ja usuorganisatsioonid kasutavad neid annetuste palumiseks. Ka turundusspetsialistid ostavad kokku ravidokumente, et osata kujundada oma müügistrateegiat.”

Garfinkel märgib veel: „Konfidentsiaalsuse hoidmise teeb keerukaks fakt, et tüüpilise haiglasoleku ajal on patsiendi ravikaardile tarvis ligi pääseda 50–75 inimesel.” Mõningais paigus võivad patsiendid enesele teadmata loobuda õigusest privaatsusele, kirjutades enne haiglasseminekut alla nõudeloovutuse või üldise nõusoleku blanketile. Kirjutades sellistele blankettidele alla, „annad sa meedikutele loa väljastada sinu raviinfot kindlustuskompaniidele, valitsusametitele ja teistele”, annab Privacy Rights Clearinghouse teada.

[Kast/pildid lk 8]

Privaatsus versus ärihuvid

Eriti kergesti võivad soovimatu kontrollimise ohvriks langeda internetikasutajad. Privacy Rights Clearinghouse teatab: „Pole praktiliselt olemas on-line-tegevusalasid või -teenuseid, mis garanteeriks õiguse täielikule privaatsusele. ... Internetikasutajad võivad hankida saitidelt infot või dokumente . . . ; ka võivad nad lihtsalt ilma sekkumata sirvida neid teenuselehekülgi. Paljud kasutajad arvavad, et selline tegevus on anonüümne. See pole anonüümne. On võimalik registreerida kogu on-line-tegevus, kaasa arvatud see, milliseid uudistegruppe või faile abonent on kasutanud ning milliseid veebilehekülgi külastanud. ... Andmed abonendi kasutamisharjumustest ... võivad osutuda väärtuslikuks tuluallikaks ... See on müügispetsialistidele kasulik info, mille põhjal koostada kitsaste sihtgruppide nimekirju ühesuguste eelistuste ja käitumismallidega on-line-kasutajatest.”

Mil moel veel võib su nimi sattuda otsepostimüügi nimestikku? Sinu nimi võidakse sinna lisada siis, kui sa teed midagi järgmist:

▪ täidad toote tellimis- või garantiitalongi,

▪ ühined klubide, organisatsioonide või heategevusüritustega või annetad neile raha,

▪ tellid ajakirju, raamatuid või helisalvestisi,

▪ kannad oma nime ja aadressi telefoniraamatusse,

▪ osaled loteriides või muudes konkurssides.

Lisaks, kui kasutad sisseostude eest tasumisel makse-, krediit- või kliendikaarti, võib firmal olla võimalik ühendada sinu nimi ja aadress loeteluga sinu sisseostudest, kui neist hinnaskanneriga üle libistatakse. Seejärel võidakse sinu ostuharjumustest detailne andmebaas koostada ning võimalik, et turunduslikel eesmärkidel kasutada. *

[Allmärkus]

^ lõik 32 Info on koostatud Privacy Watch Clearinghouse’i veebilehekülje põhjal.

[Pildid lk 6, 7]

Kas jälgimine vähendab kuritegevust?