Piirdeaed, mis mõjutab ilmastikku

„ÄRGAKE!” AUSTRAALIA-KORRESPONDENDILT

KORD lahutas Lääne-Austraalia osariiki tara, mis kulges mandri põhjaosast lõunasse. See 1830 kilomeetri pikkune traataed, mis sai valmis 1907. aastal, oli pikim omataoline rajatis maailmas. Seda tara nimetati ametlikult küülikupiirdeaiaks nr 1.

Nagu nimigi näitab, rajati see aed esmalt küülikute pärast, kes 19. sajandi lõpu poole massiliselt mandri lääneossa levima hakkasid. Suur osa sellest saja-aastasest barrikaadist on alles veel praegugi. Viimastel aastatel on see aed aga üllataval põhjusel teaduslikku huvi tekitanud. See inimeste rajatud tara näib kaudselt kohalikku ilma mõjutavat.

Enne, kui hakkame uurima, kuidas sellel umbes meetri kõrgusel aial võib olla niisugune efekt, tutvugem veidi selle omapärase rajatise ajalooga.

Lootusetu võitlus

Et peatada küülikute levimist üle mandri, hakati 1901. aastal rajama tara, mille püstitamine kestis 1907. aastani. Selles töös osales ühtekokku 400 inimest. „Ligikaudu 8000 tonni ehitusmaterjali toodi kohale laevadega ja transporditi seejärel rongidega ladudesse, kust see toimetati kõrvalistesse ehituspaikadesse kas hobuste, kaamelite või eeslitega,” ütleb Lääne-Austraalia põllumajandusministeerium.

Mõlemale poole tara rajasid töölised läbi taimestiku kolme meetri laiuse tee. Osa langetatud puudest kasutati ära aiapostidena, mujal aga, kus puid ei kasvanud, pandi üles metallpostid. Seega, peale tara, mis takistas küülikute levimist, valmis ka mandrit läbiv konarlik tee.

Tarast sai hiigelsuur lõks, mis suunas küülikud suletud aladele, kus loomad hukkusid. Siiski õnnestus küülikutel mõningates kohtades üle aia pääseda. Kuidas? Kui küülikud tungisid massiliselt lääne poole, õnnestus mõningatel aia äärde kuhjunud surnud küülikuid mööda ronides üle aia saada. Lisaks esimesele piirdeaiale rajati veel kaks tara, mis olid jätkuks esimesele. Kokku moodustasid need tarad 3256 kilomeetri pikkuse võrgustiku.

Näide inimese vastupidavusest

Selle hiigelsuure piirdeaia juures patrullis vaid käputäis mehi, nagu näiteks Frank H. Broomhall. Oma raamatus „The Longest Fence in the World” kirjutab Broomhall: „Patrullija ülesandeks oli ... hoida piirdeaeda ja selle kõrval kulgevat teed heas korras ..., võtta mõlemal pool aeda kindlaksmääratud laiusega alal maha võsa ja puid, samuti hoida korras umbes iga 32 kilomeetri tagant paiknevaid väravaid ning tühjendada püünisaiad [küülikutest].”

Selle aia patrullimine pidi olema küll üks maailma üksildasemaid töid. Patrullija, kelle kaaslasteks olid vaid kaamelid, pidi hoolitsema kilomeetritepikkuse aialõigu eest, mis näis kulgevat lõpmatusse. Mõningatel patrullijatel polnud aga isegi kaameleid, kuna neil tuli sõita määratud teelõiku mööda jalgrattaga. Tänapäeval on see töö palju mugavam, kuna allesjäänud piirdeaeda patrullitakse autoga.

Mitte täielik läbikukkumine

Kuigi see tara ei suutnud teha täielikku lõppu küülikunuhtlusele, oli see tõhusaks tõkkeks teisele tülitekitajale, ühele Austraalia pärismaisele linnule – emule. 1976. aastal tahtis rohkem kui 100 000 neist hiigelsuurtest ja lennuvõimetutest lindudest rännata tarast lääne poole viljakatele põllumaadele. Tara aga takistas nende edasiliikumist. Kuigi 90 000 lindu tuli kahjuks hukata, suudeti tänu sellele suur osa aasta saagist päästa.

Pärast seda kriisi tugevdati 1170 kilomeetri pikkust aialõiku või tõsteti mõningaid lõike ümber, et kaitsta Lääne-Austraalia põllumaid sissetungivate  emude ja hulkuvate metsikute koerte karjade eest. Nii sai see tara siis omalaadi eraldusjooneks. Tarast ida poole jääb kultiveerimata sisemaa, lääne poole jäävad aga hooldatud põllumaad.

Üllatav ilmamõjutaja

Tara näilist mõju ilmale võib selgitada suur erinevus tarast lääne ja ida poole jäävas taimestikus. Teadusajakiri „The Helix” ütleb: „Nii uskumatu, kui see ka pole, on sademete hulk tarast ida pool suurenenud, lääne pool aga vähenenud.” Niisiis saab idapoolne pärismaine taimestik pidevalt sademeid, lääne pool tuleb aga farmeritel järjest rohkem oma põllumaad niisutada. Püüdes leida nendele muutustele võimalikku selgitust, ütleb ajakiri „The Helix”: „Lääne pool kasvatatavatest maapinnalähedaste juurtega teraviljadest ei auru nii palju vett kui sügavamale ulatuvate juurtega kohalikest taimedest.”

Kommenteerides teist tegurit, ütleb meteoroloogiaprofessor Tom Lyons: „Meie teooria on see, et kuna kohalik taimestik on nii palju tumedam kui põllumaa, vabastab see atmosfääri rohkem kuumust, mis põhjustab ... õhu korrapäratut keeriselist liikumist, mis omakorda soodustab pilvede moodustumist.”

Kuigi küülikute leviku takistamiseks rajatud aed ei päästnud Lääne-Austraalia farmereid küülikunuhtluse eest, võib tara näiline mõju ilmale ja õppetund maa ettenägeliku hooldamise vajalikkuse kohta osutuda siiski väga väärtuslikuks.

[Kaart lk 14, 15]

(Kujundatud teksti vaata trükitud väljaandest.)

Küülikupiirdeaed nr 1

[Pilt lk 15]

Küülikud

[Pilt lk 15]

Patrullimine 20. sajandi alguses

[Pilt lk 15]

Emud

[Pilt lk 15]

1833 kilomeetri pikkune küülikupiirdeaed nr 1 oli omal ajal pikim katkematu tara maailmas. See lahutab kultiveerimata maa põllumaast ja avaldab seetõttu kaudset mõju ilmale

[Piltide allikaviited lk 15]

Kõik värvipildid: Department of Agriculture, Western Australia; üleval keskel: Courtesy of Battye Library Image number 003 582D