Usukatsed natslikus Euroopas

JUTUSTANUD ANTON LETONJA

1938. aasta 12. märtsil ületasid Hitleri väed Austria piiri. Raadios kõlasid marsilaulud ja poliitilised lööklaused. Patriotismilaine levis üle kogu mu kodumaa Austria.

PÄRAST Hitleri võimuletulekut Austrias olid inimesed meie maal ülevas meeleolus. Paljud lootsid, et Hitleri tuhandeaastane riik teeb lõpu vaesusele ja töötusele. Isegi katoliku kiriku preestrid lasid end koos rahvaga patriotismist kaasa haarata ja saluteerisid Hitleri auks.

Kuigi olin tollal kõigest 19-aastane, ei usaldanud ma Hitleri lubadusi. Ma ei uskunud, et ükski inimvalitsus võiks lahendada maailma probleeme.

Õpin tundma Piibli tõdesid

Olen sündinud 1919. aasta 19. aprillil Austrias Donawitzi linnas pere kolmanda ja kõige noorema lapsena. Minu isa oli töökas söekaevur. 1923. aastal viis isa meid Prantsusmaale, kus ta sai tööd Liévini linna söekaevanduses. Oma poliitiliste veendumuste tõttu suhtus isa usku umbusaldusega, ema oli aga harras katoliiklane. Ema õpetas meid Jumalasse uskuma ja palvetas koos meiega igal õhtul. Mõne aja pärast kasvas isa umbusaldus religiooni vastu nii suureks, et ta keelas emal kirikusse minemast.

1920. aastate lõpupoole saime tuttavaks Vinzenz Platajsega, Jugoslaavia päritolu noormehega, keda hakkasime kutsuma Vinkoks. Vinko käis läbi piibliuurijatega, nii kutsuti sellel ajal Jehoova tunnistajaid. Peagi hakkas üks piibliuurija ka meie peret külastama. Kuna isa keelas emal kirikusse minemast, küsis ema Vinkolt, kas Jumalat võib kodus teenida. Vinko näitas talle kirjakohta Apostlite teod 17:24, mis ütleb, et Jumal „ei ela templis, mis on kätega tehtud”, ja selgitas, et kodu on igati sobiv paik Jumala teenimiseks. Emal oli hea meel ning ta hakkas käima koosolekutel, mida peeti piibliuurijate kodudes.

Isa käskis lõpetada selle absurdsuse, nagu tema seda nimetas. Et me ei läviks piibliuurijatega, nõudis ta, et hakkaksime kõik pühapäeviti missal käima. Kuna ema keeldus seda tegemast, otsustas isa, et minul tuleb saada altaripoisiks. Kuigi ema austas isa soovi, juurutas ta ikkagi minu meelde ja südamesse Piibli põhimõtteid ning võttis mind kaasa piibliuurijate koosolekutele.

 1928. aastal lasid Vinko ja mu õde Josephine, keda kutsusime Pepiks, end vees ristida, et näidata sellega oma pühendumist Jehoovale. Hiljem nad abiellusid. Järgmisel aastal sündis neile Liévinis tütar Fini. Kolme aasta pärast kutsuti nad täisajalisteks evangeeliumikuulutajateks Jugoslaaviasse, kus Jehoova tunnistajate tööle olid seatud piirangud. Hoolimata paljudest raskustest, ei kadunud nende innukus ja rõõm Jehoova teenistuses. Nende hea eeskuju tekitas ka minus soovi saada täisajaliseks teenijaks.

Vaimne kasv

Kahjuks läksid meie vanemad erimeelsuste tõttu 1932. aastal lahku. Pöördusin koos emaga tagasi Austriasse, minu vanem vend Wilhelm (Willi) jäi aga Prantsusmaale. Pärast seda ei olnud mul isaga eriti palju kokkupuuteid. Ta jäi meie suhtes vaenulikuks kuni oma surmani.

Asusime emaga elama Gamlitzi külla. Kuna lähedal polnud ühtki kogudust, arutas ema minuga korrapäraselt Piiblil põhinevaid väljaandeid. Õnneks sõitis Eduard Wohinz kaks korda kuus jalgrattaga Grazist meie juurde, et meid vaimselt julgustada. Tema tee meie juurde oli peaaegu 100 kilomeetrit pikk.

Hitleri terrorivalitsuse alguses aastal 1938 vend Wohinz arreteeriti. Olime murest murtud, kui kuulsime, et ta Linziz nn eutanaasia instituudis hukati. Tema suur usk andis meile jõudu jätkata ustavalt Jehoova teenimist.

1938 – kurjakuulutav aasta

Jehoova tunnistajate töö Austrias keelustati 1935. aastal. Kui Hitleri väed 1938. aastal Austriasse tungisid, muutus meie kuulutustöö eriti ohtlikuks ettevõtmiseks. Kuna naabruskonnas teati, et oleme emaga Jehoova tunnistajad, püüdsime endale mitte tähelepanu tõmmata. Hakkasin isegi heinaküünis magama, et natsid mind nii kergesti kätte ei saaks.

1938. aasta alguses lõpetasin kooli ja hakkasin töötama pagariäris. Kuna aga keeldusin ütlemast „Heil Hitler” ja saamast noorte hitlerlaste organisatsiooni liikmeks, lasti mind töölt lahti. Olin siiski kindlam kui kunagi varem, et tahan lasta end vees ristida, näitamaks oma pühendumist Jehoova Jumalale.

Meid ristiti emaga 1938. aasta 8. aprillil. Kogunesime õhtul üheksakesi metsa sees asuvasse kõrvalisse onni. Pärast ristimiskõnet kõndisime üksteise järel 10-minutiste vahedega kitsast rada mööda pesukööki, kus meid betoonanumas ristiti.

1938. aasta 10. aprillil toimus võlts rahvahääletus Austria liitmise asjus Saksamaaga. Kogu riigis olid üleval plakatid „Hääletage Hitleri poolt!”. Meid emaga ei sunnitud hääletama, kuna meil polnud pärast pikka Prantsusmaal viibimist enam kodakondsust – asjaolu, mis hiljem minu elu päästis. Franz Ganster Lõuna-Austriast Klagenfurtist varustas meid regulaarselt „Vahitornidega”. Nii saime enne Teise maailmasõja algust Jumala Sõna abil oma vaimsust tugevdada.

Minu vend Willi

Willi, kes oli minust neli aastat vanem, polnud võtnud ema ja minuga ühendust üle üheksa aasta, alates ajast, mil me Prantsusmaalt lahkusime. Kuigi ema oli varem Willile Piibli tõdesid õpetanud, uskus mu vend, et Hitleri poliitiline programm on see, mis  toob meile hiilgava tuleviku. 1940. aasta mais mõistis Prantsusmaa kohus Willi ebaseadusliku natsliku tegevuse pärast kaheks aastaks vangi. Peagi aga tungisid Saksa väed Prantsusmaale ning Willi sai vabaks. Pärast seda saatis ta meile Pariisist kaardi. Olime rõõmsad, et ta on elus, kuid šokeeritud sellest, milliseks ta oli muutunud.

Sõja ajal sai Willi meil tihti külas käia, kuna tal olid head suhted SS-iga (Schutzstaffel, Hitleri eliitväeosa). Teda võlus Hitleri sõjaline edu. Peaaegu iga kord, kui püüdsin juhtida tema tähelepanu Piiblis tõotatud lootusele, lõpetas ta selle vestluse, öeldes: „Jama! Mõtle Hitleri välksõjale. Sakslased valitsevad peagi tervet maailma!”

1942. aasta veebruaris, mil Willi jälle koju tuli, näitasin talle Jehoova tunnistajate välja antud raamatut „Vaenlased”. Minu üllatuseks luges ta selle raamatu ühe hooga kaanest kaaneni läbi. Ta hakkas mõistma, et Hitleri režiim on määratud hävingule. Willi sai aru, et ta oli toetanud julma režiimi ning otsustas viivitamata eksiteelt lahkuda.

Willi asub Piibli tõe poolele

Kui Willi meid järgmisel kuul külastas, oli temast saanud hoopis teine inimene. Ta ütles: „Anton, ma olen olnud valel teel.”

„Kas sa sellest mitte liiga hilja pole aru saanud?” küsisin temalt.

„Ei,” vastas tema, „veel ei ole liiga hilja. Piibel ütleb, et „tee oma [eluajal] jõudu mööda kõike, mida su käsi suudab korda saata”, ja tänu Jumalale olen ma veel elus.” (Koguja 9:10.)

„Ja mida sa siis täpsemalt ette võtta kavatsed?” küsisin temalt.

„Ma ei taha enam sõdurina teenida,” vastas ta. „Lõpetan oma suhted natsidega ja vaatan, mis juhtub.”

Willi reisis jalamaid Jugoslaaviasse Zagrebisse, et näha veel korra meie õde Pepit. Pärast seda, kui ta oli käinud mõnda aega Jehoova tunnistajate koosolekutel, mis olid Jugoslaavias keelustatud, lasi ta end salaja ristida. Lõpuks pöördus siis kadunud poeg tagasi! (Luuka 15:11–24.)

Pääsemaks natside käest Prantsusmaal, püüdis Willi põgeneda üle piiri Šveitsi, kuid saksa sõjaväepolitseil õnnestus ta arreteerida. Ta anti Berliinis sõjakohtu alla ning 1942. aasta 27. juulil mõisteti ta deserteerimise eest surma. Sain teda külastada Berlin-Tegeli sõjaväevanglas. Mind viidi väiksesse kambrisse, kuhu toodi peagi sisse ka Willi, kes oli aheldatud valvuri külge. Nähes teda sellises seisundis, tulid mulle pisarad silma. Meil ei lubatud üksteist emmata ning hüvastijätuks oli aega vaid 20 minutit.

Pannud tähele mu märgi silmi, ütles Willi: „Anton, miks sa nutad? Sa peaksid õnnelik olema! Olen Jehoovale nii tänulik, et ta aitas mul uuesti tõe leida. Kui oleksin surnud Hitleri eest, poleks mul mingit lootust. Surra Jehoova eest tähendab aga seda, et mind äratatakse üles ja me kohtume jälle.”

Oma hüvastijätukirjas kirjutas Willi: „Meie kallis Jumal, keda ma teenin, annab mulle kõike, mida ma vajan, ning toetab mind kindlasti lõpuni, nii et suudan vastu pidada ja selle võitluse võita. Kordan seda, et ma ei kahetse midagi, ja olen Issandas kindlaks jäänud.”

Willi hukati järgmisel päeval, 1942. aasta 2. septembril Brandenburgi vanglas Berliini lähedal. Ta oli 27-aastane. Tema elu tõendas, kui õiged on sõnad kirjakohas Filiplastele 4:13: „Ma suudan kõik temas, kes mind teeb vägevaks.”

Vinko jäi ustavaks kuni surmani

Saksa armee marssis Jugoslaaviasse 1941. aastal, mistõttu Pepi, tema abikaasa Vinko ja nende 12-aastane tütar Fini pidid tagasi Austriasse  pöörduma. Selleks ajaks oli enamik Austria Jehoova tunnistajaid kas vangistatud või koonduslaagritesse saadetud. Kuna mu õe perel polnud Saksa kodakondsust, määrati nad sunnitööle ühte meie kodu lähedasse farmi Lõuna-Austrias.

Hiljem, 1943. aasta 26. augustil, arreteeris gestaapo (natslik salapolitsei) Vinko. Kui Fini tahtis öelda isale head aega, lõi politseiülem teda nii kõvasti, et Fini lendas toa teise otsa. Gestaapo kuulas Vinkot tihti üle ja peksis teda julmalt. Vinko viidi Münchenisse Stadelheimi vanglasse.

1943. aasta 6. oktoobril arreteeris politsei ka minu ja mind saadeti samasse vanglasse, kus Vinko oli. Kuna rääkisin soravalt prantsuse keelt, kasutati mind tõlgina prantslastest sõjavangide ülekuulamisel. Vangla õues õnnestus meil Vinkoga jalutuskäikude ajal uudiseid vahetada.

Lõpuks mõisteti Vinko surma. Teda süüdistati selle eest, et ta oli varustanud Jehoova tunnistajaid kirjandusega ja toetanud rahaliselt tunnistajatest naisi, kelle mehed olid koonduslaagris. Vinko viidi üle samasse vanglasse Berliini lähedale, kus Willi hukati. Vinkol raiuti pea maha 1944. aasta 9. oktoobril.

Vinko ja tema pere viimane kohtumine oli südantlõhestav. Vinko oli aheldatud ja läbi pekstud ning tal oli ahelate tõttu raske oma pereliikmeid kallistada. Fini oli 14-aastane, kui ta nägi oma isa viimast korda. Ta mäletab veelgi isa viimaseid sõnu: „Hoolitse ema eest, Fini.”

Pärast isa surma võeti Fini ema käest ära ja anti natside perre, kus teda püüti ümber kasvatada. Finit peksti tihti julmalt. Kui aga nõukogude väed Austriasse jõudsid, lasid nad maha selle saksa pere, kes oli Finit julmalt kohelnud. Seda peret peeti kurikuulsateks natsideks.

Pärast sõda jätkas mu õde täisajalist teenistust. Ta teenis koos oma teise abikaasa Hans Försteriga Jehoova tunnistajate Šveitsi harubüroos kuni oma surmani aastal 1998. Fini on astunud oma vanemate jälgedes ja teenib Šveitsis tõelist Jumalat Jehoovat.

Viimaks ometi vabadus

Meie vangla oli üks neid ehitisi, mida 1945. aasta alguses Münchenis pommitati. Linn oli varemeis. Olin olnud vangis 18 kuud, kuni lõpuks saabus minu päev kohtu ette astuda. See toimus kõigest kaks nädalat enne sõja ametlikku lõppu 1945. aasta 8. mail. Kohtuistungi ajal esitati mulle küsimus: „Kas te olete nõus sõjaväes teenima?”

„Vangil ei ole lubatud kanda mundrit ega öelda „Heil Hitler”,” vastasin. Kui minult küsiti, kas olen nõus teenima Saksa armees, ütlesin: „Palun andke mulle sõjaväeteenistusse kutsumise paberid ja ma annan teile teada oma otsuse.”

Mõne päeva pärast lõppes sõda ja ma olin vaba. Peagi pärast sõda kolisin Grazi linna, kus oli väike 35-liikmeline Jehoova tunnistajate kogudus. Nüüd on Grazi piirkonnas kaheksa kogudust.

 Armastav abiline

Varsti pärast sõja lõppu sain ma tuttavaks Helene Dunsti, noore õpetajannaga, kes oli olnud natsliku partei liige. Ta oli natsismis täielikult pettunud. Meie esimese vestluse ajal esitas ta mulle küsimuse: „Kuidas on võimalik, et ainult teie teate, et Jumala nimi on Jehoova, teised aga ei tea?”

„Sest enamik inimesi ei uuri Piiblit,” vastasin talle. Näitasin siis talle Piiblist Jumala nime.

„Kui Piibel ütleb, et Jumala nimi on Jehoova, siis tuleks meil seda kõigile inimestele teada anda,” ütles ta. Helene hakkas kuulutama Piibli tõdesid ning pühendus Jehoovale ja lasi end järgmisel aastal vees ristida. Abiellusime Helenega 1948. aasta 5. juunil.

1953. aasta 1. aprillil alustasime mõlemad täisajalist teenistust. Mõne aja pärast kutsuti meid New Yorgi osariigis South Lansingi lähedal asuva Vahitorni ühingu Gileadi piiblikooli 31. kursusele. Meil oli suur rõõm olla seal koos õpilastega 64 riigist.

Pärast kooli lõpetamist määrati meid tagasi Austriasse. Mõned aastad oli meie tööks külastada kogudusi, et neid vaimselt julgustada. Seejärel kutsuti meid tööle Jehoova tunnistajate harubüroosse Luksemburgi. Hiljem määrati meid aga Austria harubüroosse, mis asus Viinis. 1972. aastal hakkasime õppima serbohorvaadi keelt, et meil oleks võimalik anda tunnistust paljudele Viinis töötavatele Jugoslaavia immigrantidele. Praegu on Viinis kaheksa serbohorvaadikeelset kogudust, kus on inimesi peaaegu igast Euroopa nurgast.

2001. aasta 27. augustil suikus Helene surmaunne. Ta oli mulle usaldusväärne ja hinnaline abiline ning kaaslane 53 aastat. Nüüd on ülestõusmislootus mulle kallim kui eales varem.

Tunnen rõõmu Jumala armastusest

Hoolimata üleelatud tragöödiatest, olen leidnud rahulolu oma tööst Austria harubüroos. Hiljaaegu on mul olnud võimalus jutustada isiklikke kogemusi seoses näitusega „Natsirežiimi unustatud ohvrid”. Alates 1997. aastast on see näitus ringelnud 70-s Austria linnas ning on andnud natslikes vanglates ja koonduslaagrites ellujäänutele võimaluse jutustada tõeliste kristlaste usust ja julgusest, mida nad ilmutasid natsliku tagakiusamise ajal.

Mul on olnud au tunda isiklikult selliseid ustavaid jumalateenreid. Nende elu kinnitab Roomlastele 8:38, 39 sõnade paikapidavust: „Ei surm ega elu, ei inglid, ei vürstid, ei käesolev ega tulev, ei vägevad, ei kõrgus ega sügavus ega mingi muu loodu või meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas!”

[Pilt lk 17]

Meie pere 1930. aastal (vasakult paremale): mina, Pepi, isa, Willi, ema ja Vinko

[Pilt lk 18]

Minu vend Willi veidi enne hukkamist

[Pilt lk 19]

Olime Vinkoga mõlemad Müncheni Stadelheimi vanglas

[Pildid lk 19]

Vinko tütar Fini, kes anti julmade natside perre; ta on Jumalale ustav tänase päevani

[Pilt lk 20]

Helene oli mulle hinnaliseks kaaslaseks 53 aasta pikkuse abielu jooksul

[Pilt lk 20]

Jutustan oma elust näitusel „Natsirežiimi unustatud ohvrid”