Kuldse vilja värvikas ajalugu

„ÄRGAKE!” FIDŽI-KORRESPONDENDILT

ON AASTA 1789. Keset lõputut ookeani õõtsub väike seitsmemeetrine lahtine paat, täis näljast nõrkevaid ja kurnatud mehi, kes on paadist vett välja kühveldades võidelnud päevi möllavate lainete ja tormituultega. Nende ees on enam kui 5000 kilomeetri pikkune teekond mööda tundmatut ookeani, kus on palju ohtlikke korallriffe. Toiduvarud on otsakorral. Iga mehe päevaseks toidunormiks on vaid 30 grammi kuivikuid ja veidi vett. Ellujäämisvõimalused näivad tõepoolest üsna väikesed.

Vaid veidi rohkem kui nädal tagasi oli nende laeval toimunud mäss ja neid sunniti laevalt lahkuma. Seejärel hukkus üks nende seast võitluses pärismaalastega. Peale selle olid neid tabanud võimsad äikesetormid ja nad olid vaevu pääsenud Kannibali saarte  (tolleaegne nimi) elanike eest, kes neid kanuudega taga ajasid.

Mis ometi sundis neid mehi seiklema Vaikse ookeani lõunaosa ohtlikes vetes ja lahkuma oma kodudest viljapuu- ja iluaedadega Inglismaal? Kõige selle põhjuseks oli leivapuu. Vaadelgem nüüd, kuidas see kaunis puu ja selle toitvad viljad mängisid tähtsat rolli nii selles loos kui ka varasemates kangelaslikes avastusretkedes.

Võib-olla tundsid sa ära, et eespool mainitud loos oli juttu meestest, kes jäid ellu kurikuulsas mässus „Bountyl”. 215-tonnine Briti merelaev „Bounty” oli asunud kapten William Bligh’ juhtimisel teele Inglismaalt Tahitile. Tahitilt tulnuks Bligh’l võtta kaasa ebatavalised „reisijad” – umbes 1000 leivapuu istikut. Kui need potitaimed oleksid jõudnud Kariibi merel asuvatesse Briti kolooniatesse ja seal toitvaid kuldkollaseid vilju kandma hakanud, oleks see teinud tasa kõik reisikulutused.

Niisugune projekt võeti ette Sir Joseph Banksi soovitusel Briti valitsusele, kuna tollal vajati  suhkruroo istandustes töötavatele orjadele hädasti uut toiduallikat. Banks, kes töötas tol ajal Inglismaal Londoni lähedal asuva Kew’ botaanikaaia nõustajana, oli varem reisinud botaanikuna koos kapten James Cookiga tema esimestel avastusretkedel Vaiksel ookeanil. * Nii Banks kui ka Cook olid näinud leivapuus paljutõotavaid võimalusi.

Kuigi Banks ei reisinud Bligh’ga kaasa, tegi ta plaani, kuidas taimede eest pika laevareisi ajal hoolitseda. Eriti mõtles ta selle peale, et taimedel oleks värsket vett. Mõned kirjanikud arvavad, et taimede eest hoolitsemine ja nende kastmiseks kuluv veehulk, mille tõttu meeskond kannatas veepuudust, võiski anda juba niigi rahulolematule meeskonnale tõuke mässama hakata. 1789. aasta 28. aprillil sunniti Tonga ranniku lähedal Bligh’d ja talle ustavaks jäänud 18 meest meremehemõõga ähvardusel laevalt lahkuma. Leivapuu istikud visati rõõmsate mässajate poolt tõenäoliselt üle parda merehauda.

Bligh polnud aga mees, kes oleks lasknud end kergesti heidutada. Ta tegi läbi meresõidu, mida on kutsutud ajaloo kõige kuulsamaks paadireisiks. Seitsme kurnava nädalaga sõitis ta väikse paadiga üle 5800 kilomeetri loode poole, möödudes saartest, mis kannavad praegu Fidži nime, ja Uus-Hollandi (Austraalia) idarannikust, jõudes lõpuks turvalisele Timori saarele.

Kui Bligh Inglismaale naasis, anti tema käsutusse veel kaks laeva, misjärel ta asus  uuesti teele Tahitile leivapuude järele. Seekord, aastal 1792, õnnestus tal tuua Lääne-India saartele Saint Vincentile ja Jamaicale umbes 700 potti istutatud leivapuud. Leivapuud kasvavad neil saartel tänase päevani, kandes oma roheliste lehtede all kuldkollast vilja.

Kuigi Bligh’ merereis oli kahtlemata kangelaslik lugu ellujäämisest ja avastustest, pole see sugugi esimene peatükk leivapuu ajaloos. Kui leivapuu vaid kõnelda oskaks, milliseid lugusid see küll jutustaks tuhandete aastate tagustest reisidest, mil muistsed meremehed leivapuid oma suurtele avastusretkedele kaasa võtsid!

Leivapuu varajasemad meresõidud

Arheoloogid arvavad, et Vaikse ookeani lääneosas leidis aset mitu rändelainet, kõige hilisem neist algas umbes aastal 1500 e.m.a. * Kagu-Aasiast hakkasid välja rändama lapita kultuuri kandjad, kes sõitsid oma suurte katamaraankanuudega läbi maade, mis on tänapäeval tuntud kui Indoneesia, Uus-Guinea, Uus-Kaledoonia, Vanuatu ja Fidži, ning jõudsid ka Vaikse ookeani keskossa. Kui võtta arvesse seda, et mõningate saarte vahele jäi sadu kilomeetreid avaookeani, pidid nad oma merereisidel kasutama tõeliselt hämmastavaid navigatsioonivõtteid. Lapita kultuuri kandjate kanuud mahutasid palju inimesi ja koduloomi, toitu, seemneid, taimevõrseid ja potitaimi. Kui lapita kultuuri kandjad levisid üle Vaikse ookeani, avastasid ja asustasid nad Vaikse ookeani põhjaosas Melaneesia, Polüneesia ja Mikroneesia ning lõuna pool Uus-Meremaa. Lõpuks jõudsid nad isegi Lihavõttesaarele ja Hawaiile. * Ükskõik kuhu nad ka ei sõitnud, võtsid nad igale poole kaasa vastupidavaid leivapuid.

Mitmekülgne ja toitev

Nii Fidžis kui ka mujal maailmas on leivaviljad toitva ja odava toiduna väga hinnas. Mõned leivapuu liigid on vastupidavad ja viljakad, kandes vilja kolm korda aastas kuni 50 aastat, ning seda isegi siis, kui ilmastikutingimused pole väga head. Viljadel on leivaga sarnane struktuur ning eri liikidel on isesugune maitse. Üldiselt öeldakse, et leivavili on maitselt midagi leiva ja kartuli vahepealset. Seda võib keeta, aurutada, küpsetada ja praadida. Sageli valmistatakse sellest ka magustoitu. Vilju võib kuivatada ja jahuks peenestada ning kui viljasisu kääritada, säilib see aastaid söömiskõlblikuna.

Leivapuu lehti võib aga kasutada näiteks kala või kana küpsetamisel nende ümber panemiseks, et need jääksid mahlakaks ja säilitaksid oma maitse. Ka seemned, millelt on kest ära võetud, kõlbavad süüa, ning maitsevad nagu pähklid. Viljadest saab pigistada mahla, mida lapsed närivad kui nätsu. Kui palju on küll leivapuul kasutusviise! Pole siis raske mõista, miks mõningad Vaikse ookeani saarte elanikud leivapuust nii väga lugu peavad.

Ledua, kes elab Fidžil, ütleb, et leivapuude mainimisel meenub talle nii häid kui ka halbu lapsepõlvemälestusi. Tema perel oli viis suurt leivapuud. Leivapuu lehtede riisumine oli Ledua ülesanne, mis talle üldse ei meeldinud. Pärast kooli korjas ta aga oma vendade-õdedega leivapuu vilju, mida nad käisid seejärel ukselt uksele müümas. Leivaviljadest saadud tulu eest ostsid nad siis asju, mida neil läks vaja kristlikel koosolekutel käimiseks, nagu toitu ja uusi kingi, samuti kasutasid nad seda raha bussisõiduks.

Ehk on ka sinu kodumaal hakatud kasvatama palju reisinud leivapuud, millel on uhke nimi Artocarpus altilis. Võib-olla ei teadnudki sa varem, kui väärtuslik või kaunis on see puu. Paljudele Vaikse ookeani saartel elavatele inimestele seostub aga leivapuu suurte merereiside ja avastusretkedega, lapita kultuuri kandjate ja kapten Bligh’ga.

[Allmärkused]

[Kast/pilt lk 25]

Puu, mis annab kingitusi

Küps leivapuu on vaatamisväärne igihaljas puu. See on pärit Malaisia metsadest. Leivapuu kuulub mooruseliste sugukonda, kuhu kuuluvad ka viigipuu ja mooruspuu. Leivapuu kasvab kuni 12 meetri kõrguseks ning tal on juurevõsud, mida võib ära lõigata ja ümber istutada. Leivapuu kasvatab nii isas- kui ka emasõisi, mis paiknevad eraldi kobarates. Õites, mille tolmlemine ja seemnete levimine sõltub looduses väikestest puuviljatoidulistest nahkhiirtest, arenevad suured ja ümmargused või ovaalsed viljad, mis on umbes melonisuurused, pealt rohelised, seest kreemikad või kuldkollased.

Leivapuul on ka väga suured, läikivad ja tumerohelised lehed, mis pakuvad troopikas varju kuuma päikese eest. Selle pehmest ja kergest puidust valmistatakse mööblit ja kanuusid, niinest tehakse aga riiet, mida Vaikse ookeani saartel kutsutakse tapa’ks. Leivapuu piimjat mahla kasutatakse veekindla seguna, mõningates paikades kaetakse sellega murtud luid ja tarvitatakse isegi liimina lindude püüdmiseks.

[Pilt lk 24]

Robert Doddi maal, mis kujutab mässu laeval „Bounty”

[Allikaviide]

National Library of Australia, Canberra, Australia/Bridgeman Art Library

[Pildid lk 26]

Leivapuuviljast võib valmistada erinevaid roogasid