Hüppa sisu juurde

Hüppa sisukorda

Sügavad põhjused, kaugeleulatuvad mõjud

Sügavad põhjused, kaugeleulatuvad mõjud

Sügavad põhjused, kaugeleulatuvad mõjud

„Ma olin näljas ja te moodustasite mu nälja uurimiseks komisjoni. Ma olin kodutu ja te koostasite mu häda kohta raporti. Ma olin haige ja te pidasite ebavõrdsuse all kannatajate küsimuses seminari. Te uurisite mu häda kõiki aspekte ja ikkagi olen ma näljane, kodutu ja haige.” (Tundmatu autor)

KUIGI maailmaorganisatsioonid on alatoitluse peatamiseks palju pingutusi teinud, pole kordaminekud lootustele kaugeltki vastanud. Näiteks ÜRO Toitlus- ja Põllumajandusorganisatsiooni (FAO) 1996. aasta tippnõupidamisel seati sihiks vähendada maailmas alatoitumuse all kannatajate arvu aastaks 2015 poole võrra – kokku umbes 400 miljoni inimese võrra. *

On tehtud mõningaid kiiduväärt edusamme. Ent FAO värskes raportis „The State of Food Insecurity in the World 2001” tunnistatakse kahjuks: „Alatoitluse peatamine on maailmas selgelt aeglustunud.” Niisiis tundub tippnõupidamisel seatud siht olevat ikka veel kättesaamatu. Raportis nenditakse, et tegelikult on „alatoitumuses inimeste hulk enamikus arengumaades märgatavalt kasvanud”.

Miks on sellest vastasest nii raske jagu saada? Vastuse saamiseks tuleks meil kõigepealt alatoitumus defineerida ja seejärel selle kaugeleulatuvaid mõjusid ja sügavaid põhjusi uurida.

Mis põhjustab alatoitumust?

Alatoitumuse põhjuseks on see, et keharakud ei saa piisaval määral toitaineid. Tavapäraselt võivad selle vallandada kaks tegurit koos: (1) valkude, kalorite, vitamiinide ja mineraalide puudulik tarbimine ja (2) sagedased infektsioonid.

Sellised haigused nagu kõhulahtisus, leetrid, malaaria ja hingamisteede haigused kurnavad tublisti organismi ning põhjustavad toitainete kadu. Need haigused kahandavad isu ja tarbitava toidu hulka, põhjustades seeläbi alatoitumust. Teisest küljest võttes on alatoitumuses laps nakkustele vastuvõtlikum. Nii moodustubki nõiaring, mis aina suurendab valgulis-energeetilise väärtoitumuse suremusnäitajaid.

Miks ohustab alatoitumus eeskätt lapsi? Kiire kasvuperioodi tõttu on nende kalori- ja valguvajadus suurem. Samal põhjusel valitseb alatoitumuse oht ka rasedaid ja imetavaid naisi.

Sageli saavad beebi terviseprobleemid alguse juba enne sündi. Kui ema on enne rasedust ja selle ajal vaeg- või väärtoitumuses, võib beebi sündida alakaalulisena. Lapse võib viia alatoitumuseni ka liiga varajane rinnast võõrutamine, vale toitmine ja hügieeni puudumine.

Vajalike toitainete puudusel lapse kasv ja normaalne areng peetub. Laps nutab palju ja on vastuvõtlik haigustele. Seisundi halvenedes muutub kaalukaotus ilmsemaks, silmad ja lõge (pehme luustumata piirkond pealael) vajuvad sisse, nahk ja muud koed kaotavad elastsuse ning keha temperatuuriregulatsioon halveneb.

Alatoitumusel võib olla teisigi vorme, mis samuti võivad lapse kasvu aeglustada. Näiteks võib sellist mõju avaldada mineraalainete – eeskätt raua, joodi ja tsingi – ning vitamiinide – eeskätt vitamiin A – vaegus. ÜRO Lastefond (UNICEF) märgib, et A-vitamiinivaegus kahjustab maailmas umbes 100 miljonit last ning põhjustab pimedaksjäämist. Ka nõrgestab see immuunsüsteemi, kahandades seega lapse vastupanuvõimet nakkushaigustele.

Kaugeleulatuvad mõjud

Alatoitumus võib põhjustada organismi – eriti lapse organismi – igas organis ja elundkonnas ulatuslikke kahjustusi. Kahjustuda võivad nii süda, neerud, magu, sooled, kopsud kui ka aju.

Paljud uuringud osutavad sellele, et lapse kasvupeetus seondub vaimse arengu mahajäämuse ja kehva õpi- ja mõtlemisvõimega. Ühes ÜRO raportis nimetatakse neid mõjusid alatoitumuse kõige tõsisemaks kaugeleulatuvaks tagajärjeks.

Ellujäänud laste puhul võivad alatoitumuse järelmõjud kesta veel täiskasvanueaski. Seepärast kurtiski UNICEF: „Inimintelligentsi raiskamine sedavõrd suures ulatuses – põhjustel, mis on peaaegu täielikult ennetatavad – on äärmine, lausa kuritegelik pillamine.” Seega valmistavad alatoitumuse pikaajalised tagajärjed tõsist muret. Viimased uuringud seostavad lapseea alatoitumuse kalduvusega põdeda täiskasvanuna selliseid kroonilisi haigusi nagu südamehaigused, suhkurtõbi ja kõrgvererõhktõbi.

Ent kõige ulatuslikum probleem polegi raske alatoitumus, nagu UNICEF tunnistab: „Enam kui kaks kolmandikku kõigist alatoitumusest põhjustatud surmajuhtudest ei seondu mitte raske, vaid kergekujulise ja mõõduka alatoitumuse vormidega.” (Meie kursiiv.) Kergekujulise ja mõõduka alatoitumuse all kannatavaid lapsi võivad hakata kimbutama sellest tulenevad pikaajalised terviseprobleemid. Seetõttu on oluline tunda ära lapse alatoitumuse sümptomid, et anda talle õiget ravi. (Vaata kasti lk 7.)

Sügavad põhjused

Nagu varem mainisime, on alatoitumuse otsene põhjus toidupuudus. Ent on ka sügavamaid sotsiaalseid, majanduslikke, kultuurilisi ja keskkonnaga seotud põhjusi. Peamine neist on vaesus, mis eeskätt just arengumaades vaevab miljoneid inimesi. Kuid lisaks sellele, et vaesus on põhjus, on see ka tagajärg, sest alatoitlus vähendab inimeste töövõimet, süvendades seega vaesust veelgi.

On veel teisigi tegureid. Teadmiste puudumisest on tingitud valed toitumisharjumused. Nagu me nägime, on probleemis oma osa ka nakkushaigustel. Samuti on sotsiaalseid ja kultuurilisi põhjusi, näiteks toidu ebaõiglane jaotamine ja naiste diskrimineerimine. Tihtilugu söövad naised alles pärast mehi ja vähem kui mehed. Ka pole naistel võimalust saada haridust, mis aitaks neil oma laste eest paremini hoolitseda.

Lisaks põhjustavad keskkonnategurid toiduainete tootmise vähenemist. Nendeks võivad olla näiteks looduskatastroofid või sõjad. Raportis „The State of Food Insecurity in the World 2001” öeldakse, et ainuüksi oktoobrist 1999 kuni juunini 2001 kannatas 22 riiki põua käes, 17 riiki orkaanide või üleujutuste käes, 14 riiki kodusõja või vaenutegevuse käes, 3 riiki erakordselt karmide talvede ja 2 maavärinate käes.

Ravimine ja ennetamine

Kuidas saab lapse alatoitumust ravida? Kui laps kannatab tõsise alatoitumuse all, oleks kõige parem rakendada esmalt haiglaravi. Nagu öeldakse Maailma Tervishoiuorganisatsiooni avaldatud juhendis arstidele, hindavad arstid lapse seisundit ja ravivad iga nakkust või veetustumist. Toitma tuleks hakata tasapisi, üldjuhul kõigepealt sondi kaudu. See algfaas võib kesta nädala.

Järgneb taastusfaas. Lapsele hakatakse jälle andma rinnapiima ja teda ergutatakse sööma nii palju kui võimalik. Selles faasis on tähtis osa emotsionaalsel ja füüsilisel toetusel. Hoolitsus ja armastus võib lapse paranemiseks hämmastavalt palju korda saata. Sel ajal tuleks emale jagada teadmisi selle kohta, kuidas last õigesti toita ja tema hügieeni eest hoolitseda, et vältida haiguse taasteket. Seejärel lastakse laps haiglast koju. Oluline on teha lapsega raviasutusse kordusvisiite.

Ent kindlasti on parim talitusviis ennetamine. Seepärast ongi paljud riigid, valitsus- ja eraorganisatsioonid koostanud üldsusele mõeldud toiduabi- või toitlusprogramme. Ka kogukonnad tegutsevad alatoitluse ennetamise nimel mitmel viisil, näiteks koostatakse toitumisõpetuse programme, kaitstakse joogiveevarusid, rajatakse välikäimlaid, hoitakse ümbruskond puhtana, toetatakse rahaliselt vaktsineerimiskampaaniaid ning jälgitakse laste kasvu ja arengut.

Aga mida saab alatoitumuse ennetamiseks ise ära teha? Kastis leheküljel 8 on mõningad kasulikud soovitused. Lisaks neile soovitab lastetoitlustuse spetsialist Georgina Toussaint emal pöörduda lastearsti või raviasutuse poole seitsmendal päeval pärast lapse sündi, siis, kui beebi on ühekuune, ja pärast seda iga kuu. Samuti peaks ema otsima professionaalset arstiabi siis, kui beebil ilmnevad veetustumise probleemid, äge kõhulahtisus või palavik.

Olgugi et need soovitused aitavad laste toitlustamist parandada, peab tunnistama, et alatoitlus on niivõrd suur probleem, et inimesed seda omal jõul ei lahenda. „Encyclopædia Britannica” tõdeb: „Ka edaspidi jääb olulise tähtsusega probleemiks kõiki inimesi piisava hulga toiduga varustada ja neid toitlustusküsimustes harida.” Kas on siis lootust sellest „hiilivast hädast” kunagi lahti saada?

[Allmärkus]

^ lõik 3 Lisainfot ülemaailmse toitlusnõupidamise kohta võib leida ajakirja „Ärgake!” 1997. aasta 8. augusti numbrist, lk 12–14 (inglise keeles).

[Kast lk 7]

KAS SINU LAPS ON ALATOITUMUSES?

Kuidas hindavad meedikud lapse toitumust? Nad ehk analüüsivad mitmesuguseid näitajaid ja sümptomeid, esitavad söömisharjumuste kohta küsimusi ning lasevad teha laboratoorseid analüüse. Ent üldjuhul tuginevad nad otsestele mõõtmistele. Nad mõõdavad lapse keha ja võrdlevad saadud arve soovituslike standardmõõtudega. See võimaldab neil määrata kindlaks alatoitumuse liiki ja raskusastet.

Tähtsaimad mõõdud on kaal, pikkus ja käsivarre ümbermõõt. Kaalu ja iga võrreldes selgub alatoitumuse aste – raske seisundi korral on laps kurnatud ja väga kõhn. Haigusseisund loetakse raskeks, kui lapse kehakaal on 40% normaalsest kaalust, mõõdukaks, kui see 25–40%, ja kergeks, kui see on 10–25% standardkaalust väiksem. Väga väike pikkuse-vanuse suhtarv võib viidata kroonilisele alatoitumusele – lapse kasv on kängu jäänud.

Valgulis-energeetilise väärtoitumuse tõsisemaid vorme on kas marasm, kvašiorkor või mõlemad koos. Marasm (progressiivne kurtumus) ilmneb imetatavatel beebidel 6–18 kuu vanuses. Tingituna ebapiisavast imetamisest või väga lahjadest rinnapiima asendajatest, kujuneb see haigus kroonilise kalori- ja toitainevaeguse tõttu tasapisi välja. Beebi võtab tugevasti kaalus alla, ta lihased on sedavõrd kõhetud, et nahk kinnitub luudele, ning ta kasv on kängu jäänud. Beebil on ka „vanainimese nägu”, ta on viril ja nutab palju.

Aafrika ühest murdesõnast tulnud sõna kvašiorkor tähendab „hüljatud last”. See viitab asjaolule, et beebi rinnaga toitmine lõpetatakse uue õe-venna sünni tõttu. See haigusseisund tekib pärast võõrutamist ning kuigi sellega kaasneb ka kaloripuudus, põhjustab seda tõsine valguvaegus. See tekitab organismis vedelikupeetust, mistõttu lapse jäsemed ja kõht on tursunud. Mõnikord mõjub see ka näole, mis meenutab sel juhul täiskuud. Ilmnevad ka nahakahjustused ning juuste värvi ja struktuuri muutused. Sellises seisundis lapse maks on suurenenud ning ta on apaatne ja kurvameelne. Nõnda oli lugu ka varemmainitud Erikuga, kelle ema toitis teda rinnaga vaid esimesel elukuul, misjärel ta hakkas saama tugevasti lahjendatud lehmapiima. Kolmandal elukuul sai ta juurviljasuppi ja suhkruvett ning ta anti ühe naabrinaise hoolde.

Valgulis-energeetilise väärtoitumuse kolmandat tüüpi iseloomustavad nii marasmi kui ka kvašiorkori jooned. Kui ravi ei anta õigeaegselt, võivad kõik need haigusseisundid lõppeda surmaga.

[Kast/pilt lk 8]

KAITSE OMA LAST ALATOITUMUSE EEST!

▪ Oluline on parandada ema toidusedelit. Rasedad ja imetavad naised peavad tarbima rohkem kaloreid ja valke. Valgud tõhustavad eriti just rinnapiima toodangut. Niisiis, toidunappuse korral loodagu eeliseid lapsekandmiseas naistele ja väikestele lastele.

▪ Peaaegu alati on rinnapiim parim võimalik beebitoit. Eriti peab see paika esimestel sünnijärgsetel päevadel, sest rinnapiim sisaldab antikehasid, mis kaitsevad beebit nakkuste eest. Umbes esimese nelja kuu jooksul saab beebi rinnapiimast kõiki talle kasvuks ja normaalseks arenguks vajalikke toitaineid.

▪ Ehkki neljandast kuni kuuenda kuuni on rinnapiim ikka veel põhitoit, on beebi valmis võtma vastu ka muud toitu. Lisa tasapisi toidusedelisse püreestatud puu- ja juurvilju. Lase beebil proovida üht uut toitu korraga. Kui ta on selle toiduga tuttavaks saanud, anna talle 2–3 päeva pärast midagi uut maitsta. Muidugi läheb tihtilugu tarvis kannatust ja korduvaid püüdeid, enne kui beebi uue toidu omaks võtab. Sellist toitu valmistades pidagem meeles, et kõik peab olema puhas ja veel kord puhas! Toiduaineid ja nõusid tuleb hoolega pesta.

▪ Viienda ja üheksanda elukuu vahel hakkavad beebid üldjuhul vajama rohkem kaloreid ja valke, kui nad rinnapiimast saavad. Lisa toidusedelisse üha uusi toite, algul tera- ja köögiviljadest beebitoitu, hiljem liha- ja piimatooteid. Varajasemad beebitoidud surutakse läbi sõela, alates beebi kuuendast elukuust võib neid anda peeneks hakitult. Soola või suhkru lisamine pole ei vajalik ega soovitatav.

▪ Pärast kaheksandat elukuud pole rinnapiim enam beebi toidusedeli põhiosa, vaid pigem täiendus. Beebi hakkab sööma sama toitu nagu teisedki perekonnaliikmed. Toit peaks olema piinlikult puhas ja peeneks hakitud, nii et seda oleks kergem mäluda. Ideaalne toidusedel sisaldab puu- ja juurvilju, tera- ja kaunvilju ning liha- ja piimatooteid. * Eriti vajavad lapsed A-vitamiinirikkaid toitaineid. Nende hulka kuulub rinnapiim, tumerohelised lehtköögiviljad ning oranžid ja kollased köögiviljad, nagu mangod, porgandid ja papaiad. Alla kolmeaastased lapsed peavad sööma viis-kuus korda päevas.

▪ Võimalikult palju erinevaid toite mitmesugustes kombinatsioonides tagavad selle, et beebi saab kasulikud toitained kätte. Ema peaks pöörama tähelepanu sellele, et laps saaks heakvaliteedilist toitu, ega tohiks sundida last sööma, kui ta kõht on juba täis, või keelduda lapsele toitu andmast, kui ta paistab lisa soovivat.

[Allmärkus]

[Pilt]

Eksperdid on ühisel arvamusel, et rinnapiim on peaaegu alati vastsündinu parim toit

[Allikaviide]

© Caroline Penn/Panos Pictures

[Pilt lk 7]

Bhutani koolilapsed küpsetatud nisuteri ja köögivilja söömas

[Allikaviide]

FAO foto/WFP Foto: F. Mattioli

[Pilt lk 9]

Lapse toidusedeli parandamiseks saab ka ise midagi ära teha

[Allikaviide]

FAO foto