Hämmastavad meeled loomariigis

TOIDUOTSINGUL ringisibav hiir tunneb end pimeduses turvaliselt. Ent see on saatuslik viga – ta ei oska oodatagi, et lõgismaol on võime „näha” hiire kehast kiirguvat soojust. Lest on end peitnud täielikult liiva alla haibasseinis, kus näljane hai nagu tavaliselt saaki otsides ringi tiirutab. Hai lesta ei näe, kuid ühel silmapilgul ta peatub, surub nina liiva sisse ja kugistab saagi alla.

Lõgismadu ja hai on näited loomadest, kellel on erilised meeled, mis inimesel puuduvad. Kuid on ka palju elusorganisme, kellel on sellised meeled nagu meil, ent need on palju tundlikumad või siis on nende tajupiirkond teistsugune. Sobivaks näiteks selle kohta on silmad.

Silmad, mis näevad teistsugust maailma

Meie silmad suudavad registreerida värvusi kõigest murdosa ulatuses elektromagnetilisest spektrist. Näiteks ei saa meie silmad näha infrapunast kiirgust, millel on pikem lainepikkus kui punasel valgusel. Ent lõgismadulastel on silmade ja sõõrmete vahel kaks väikest meeleelundit ehk põselohku, mis tajuvad infrapunast kiirgust. * Seepärast suudavad nad oma soojaverelist saaki ka pimedas kätte saada.

Nähtava spektri violetse värvuse lõppedes algab ultraviolettkiirgus (UV). Ehkki meie UV-kiirgust ei näe, näevad seda paljud elusorganismid, sealhulgas linnud ja putukad. Näiteks mesilased orienteeruvad päikese järgi isegi poolpilves ilmaga, kui nad leiavad veidi sinist taevast ja jälgivad polariseerunud UV-kiirguse moodustatud mustrit. Paljude õistaimede mustrid on nähtavad vaid ultravioletses spektriosas, kusjuures mõningatel õitel on koguni „nektaritähis” – kontrastse UV-peegeldusega ala –, et juhtida putukaid nektari juurde. Samasugusel viisil annavad ka mõningad viljad ja seemned endast lindudele teada.

Kuna linnud näevad ultravioletset spektriosa ja kuna see valgus annab nende sulestikule erilise sära, paistavad linnud üksteisele arvatavasti palju värvikirevamana kui meile. Neil on „sedavõrd visuaalselt rikas värvitaju, et me ei oska seda kujutledagi”, ütleb üks ornitoloog. Võime näha UV-kiirgust võib aidata ka mõningatel kullilistel leida põldhiiri. Kuidas? Isased hiired „eritavad uriini ja väljaheiteid, mis sisaldavad UV-kiirgust neelavaid kemikaale, ning nad märgistavad oma radasid uriiniga”, kirjutab ajakiri „BioScience”. Seetõttu võivad linnud „määrata kindlaks hiirerikkad piirkonnad” ning keskenduda seal jahipidamisele.

Miks linnud nii hästi näevad?

Lindudel on imetlusväärne nägemisvõime. Raamatus „All the Birds of the Bible” öeldakse:  „Peamiseks põhjuseks on see, et linnu silma sisepinda kattev kujutist tekitav kude on nägemisrakkude poolest rikkam kui teistel elusorganismidel. Nägemisrakkude hulgast sõltub silma võime näha kauge maa tagant väikseid objekte. Inimese silma võrkkestas on umbes 200 000 nägemisrakku ruutmillimeetri kohta, kuid enamikul lindudel on neid kolm korda rohkem, kusjuures kullidel, kondoritel ja kotkastel on neid rakke miljon või rohkemgi ruutmillimeetri kohta.” Lisaks on mõningate lindude eeliseks see, et nende silma võrkkestas on kaks lohukest – kõige teravama nägemise paika –, mis tagavad neile suurepärase distantsi- ja kiirusetaju. Sellised silmad on ka lendavaid putukaid jahtivatel lindudel.

Lindude silmadel on ka erakordselt pehmed läätsed, mis võimaldavad kiiret fookustamist. Kujutleda vaid, kui ohtlik oleks lennata eriti just metsas või põõsastikus, kui kõik paistaks ähmasena. Milline tarkus küll ilmneb lindude silma kavandatuses! *

Elektriline meel

Varemmainitud lugu peitupugenud lestast ja haist leidis tegelikult aset haide teadusliku uurimise käigus. Teadlased tahtsid selgitada välja, kas haid ja raid tajuvad ülinõrku elektrivälju, mida tekitavad elusad kalad. * Selleks peitsid nad haibasseini liivasesse põhja elektroodid ning seadsid need sobiva pinge alla. Mis juhtus? Kohe, kui hai elektroodide lähedusse jõudis, ründas ta neid raevukalt.

Haidel on nõndanimetatud passiivne elektroretseptsioon; nad tajuvad elektrivälju täpselt nõnda, nagu kõrv võtab passiivselt vastu helisid. Ent elektrikalade elektroretseptsioon on aktiivne. Otsekui nahkhiired, kes saadavad välja akustilise signaali ja registreerivad selle kaja, tekitavad need kalad sõltuvalt liigist elektromagnetlaineid või -impulsse ning teevad eriliste retseptorite abil kindlaks iga kõrvalekalde neil elektromagnetilistel väljadel. * Sel kombel suudavad elektrikalad määrata kindlaks, kus on takistused, võimalik saak ja ka paariline.

Sisemine kompass

Mõelda vaid, milline oleks elu, kui meie kehas paikneks kompass! Eksimine oleks kindlasti välistatud! Teadlased on leidnud tervest reast elusorganismidest, sealhulgas mesilastest ja forellidest, mikroskoopilisi magnetiidikristalle ehk looduslikku magnetit. Neid kristalle sisaldavad rakud on ühenduses närvisüsteemiga. Seepärast on mesilaste ja forellide juures ilmnenud võime tajuda magnetvälju. Mesilased kasutavadki Maa magnetvälja kärgede ehitamisel ja orienteerumisel.

Teadlased on avastanud magnetiiti ka merepõhja setetes elutsevates bakteriliikides. Kui setted segi paiskuvad, mõjutab Maa magnetväli bakterite magnetiiti, nõnda et need suunduvad taas turvaliselt oma kodusesse merepõhja tagasi. Vastasel korral nad hukkuksid.

Magnetiline taju on arvatavasti ka paljudel rändelise eluviisiga organismidel – kaasa arvatud linnud, kilpkonnad, lõhed ja vaalad. Ent tundub, et nad ei toetu mitte ainuüksi sellele meelele, vaid orienteeruvad erisuguste meelte abil. Näiteks kasutavad lõhed arvatavasti oma tugevat lõhnataju, et leida üles sünnijõgi. Kuldnokad orienteeruvad päikese, mõningad muud linnud tähtede järgi. Psühholoogiaprofessor Howard C. Hughes täheldab oma raamatus „Sensory Exotica–A World Beyond Human Experience”: „Need ja muudki looduse mõistatused jäävad meile ilmselt veel kauaks saladuseks.”

Kadestamisväärne kuulmine

Paljudel elusorganismidel on võrreldes inimesega hämmastav kuulmine. Meie võime kuulda helisid sagedusega 20–20000 hertsi (võnget  sekundis), koerad 40–46000 ning hobused 31–40000 hertsi. Elevandid ja veised võivad kuulda isegi infraheli (jääb inimese kuuldeulatusest välja), mille sagedus on vaid kuni 16 hertsi. Kuna madala sagedusega helid levivad kaugemale, suudavad elevandid omavahel suhelda nelja või enama kilomeetri kauguselt. Teadlased ütlevad, et me saaksime rakendada neid loomi selleks, et meid varakult hoiatada maavärinate ja ränkade ilmastikumuutuste eest, mis kõik tekitavad infraheli.

Ka putukate kuuldeulatus on suur – mõningatel hõlmab see ultrahelidiapasooni enam kui kahe oktaavi ulatuses ülalpool inimese kuulmist, mõningatel aga infrahelidiapasooni. On putukaid, kes kuulevad õhukeste siledate kõrva trummikile sarnaste membraanide abil, mis paiknevad peaaegu kõigis kehapiirkondades, kuid mitte peas. Teised kuulevad õrnade karvakeste abil, mis reageerivad lisaks helile ka kõige väiksemale õhu liikumisele, näiteks sellisele, mida tekitab inimese käeliigutus. Selline tundlikkus seletabki seda, miks kärbest on nii raske maha lüüa.

Kujutle, et oled võimeline kuulma putuka samme! Selline hämmastav kuulmine on maailma ainsal lendaval imetajal nahkhiirel. Muidugi läheb nahkhiirtel vaja erilist kuulmist, et kajalokatsiooni abil orienteeruda pimedas ja püüda putukaid. * Professor Hughes kirjutab: „Kujutlegem kaugelt keerukamaid kajalokatsiooni seadmeid kui need, mis paiknevad moodsaimatel allveelaevadel. Siis kujutlegem, et neid seadmeid kasutab pisike nahkhiir, kes mahub vabalt meie peopessa. Kõik vajalikud arvestused kauguse ja kiiruse määramiseks ning ka konkreetset liiki putukate tabamiseks sooritab nahkhiire aju, mis on väiksem kui pöidlaküüs!”

Kuna kajalokatsiooni täpsus oleneb ka väljastatud helisignaali kvaliteedist, on nahkhiirte „võime kontrollida oma hääle kõrgust selline, et see teeks kadedaks iga ooperilaulja”, ütleb üks teatmeteos. * Mõned nahkhiireliigid võivad arvatavasti tänu keeruka ehitusega nahakurdudele ninasõõrmetes koondada heliimpulsse ka kimpudesse. Kõik need omadused tagavad sedavõrd keeruka kajalokatsiooni, et selle abil saab luua „akustilise kujutise” objektidest, mis on peened nagu inimese juuksekarv!

Peale nahkhiirte kasutavad kajalokatsiooni ka vähemalt kaht liiki linnud – Aasias ja Austraalias levinud salangaanid ning troopilise Ameerika õlilinnud. Ent paistab, et nad kasutavad seda  võimet vaid orienteerumiseks pimedates koobastes, kus nad puhkamas käivad.

Kajalokatsioon meres

Hammasvaalalised kasutavad samuti kajalokatsiooni, ehkki teadlased ei tea veel täpselt, kuidas. Delfiinide kajalokatsioon algab eriomaste plõksatustega, mis arvatakse tulevat mitte kõrist, vaid ninakäikudest. Rasvapadjand delfiini laubal koondab helisignaalid kimpu, mis „valgustab” looma ees laiuvat ala. Kuidas delfiinid kaja kuulevad? Paistab, et mitte kõrvade, vaid alalõua ja sellega seonduvate organite abil, mis on ühenduses keskkõrvaga. On tähelepanuväärne, et selles piirkonnas leidub delfiinil sama liiki rasva nagu lauba rasvapadjandis.

Delfiini kajalokatsioonilised plõksatused on hämmastavalt sarnased matemaatilise lainekujuga, mida nimetatakse Gabori funktsiooniks. Hughesi sõnul tõestab see funktsioon, et delfiini plõksumised „lähenevad matemaatiliselt ideaalsele kajalokatsiooni signaalile”.

Delfiinid saavad muuta kajalokatsiooniliste plõksatuste tugevust vaiksest sahinast kuni 220-detsibellilise raksatusteni. Kui võimsad need on? Vali rokkmuusika võib tekitada 120 detsibelli,  suurtükituli 130 detsibelli. Sellest palju võimsama kajalokaatoriga varustatud delfiinid suudavad leida näiteks 8-sentimeetrise palli 120 meetri kauguselt, vaikses vees võib-olla veelgi kaugemalt.

Kui sa mõtled sellele, millised hämmastavad meeleorganid on elusorganismidel, siis kas ei täida see sind aukartuse ja imetlusega? Alandlikud, asjast teadlikud inimesed tavapäraselt nii reageerivadki – see aga toob meid taas küsimuse juurde: kuidas meid on loodud? Tõsi küll, meie meeled tihtilugu kahvatuvad mõningate elusorganismide – isegi putukate – kõrval. Ent siiski oleme vaid meie vaimustatud sellest, mida me looduses näha võime. Miks meid valdavad sellised tunded? Ja miks me püüame lisaks elusorganismide mõistmisele saada teada ka nende tegelikku eesmärki, sealhulgas meie endi kohta nende seas?

[Allmärkused]

[Kast/pildid lk 9]

Hoidke alt, putukad!

„Iga päev kohe videviku saabudes leiab San Antonio (USA Texas) lähistel küngastikus aset tõeliselt hämmastav sündmus,” kirjutab raamat „Sensory Exotica–A World Beyond Human Experience”. „Kaugelt vaadates võib tunduda, et otse maa sügavusest voogab välja hiigelsuur must pilv. Ent varaõhtust taevast ei tumesta mitte suitsupilv, vaid 20 miljoni brasiilia kurdmoka massiline väljalend koopast nimetusega Bracken Cave.”

Värskemate arvestuste kohaselt lendab sellest koopast välja umbes 60 miljonit nahkhiirt. Tõustes õhtutaevas kuni 3000 meetri kõrgusele, jahivad nad oma lemmiktoitu putukaid. Olgugi et õhtutaevas on kindlasti nahkhiirte ultrahelihäälitsustest paks, ei teki mitte mingit segadust, sest kõik need unikaalsed imetajad on varustatud ülikeeruka mehhanismiga omaenda kaja kinnipüüdmiseks.

[Pilt]

Bracken Cave

[Allikaviide]

Courtesy Lise Hogan

[Pilt]

Brasiilia kurdmokk – kajalokatsioon

[Allikaviide]

© Merlin D. Tuttle, Bat Conservation International, Inc.

 [Pilt lk 7]

Mesilased – nägemine ja magnetiline meel

[Pilt lk 7]

Kaljukotkas – nägemine

[Pilt lk 7]

Rai – elektriline meel

[Pilt lk 7]

Hai – elektriline meel

[Pilt lk 7]

Kuldnokad – nägemine

[Pilt lk 7]

Lõhe – haistmine

[Allikaviide]

U.S. Fish & Wildlife Service, Washington, D.C.

[Pilt lk 7]

Kilpkonn – arvatavasti magnetiline meel

[Pilt lk 8]

Elevant – madalsageduslik kuulmine

[Pilt lk 8]

Koer – kõrgsageduslik kuulmine

[Pilt lk 9]

Delfiinid – kajalokatsioon