Piibli seisukoht

Kuidas me peaksime kasutama oma valikuvabadust?

JUMAL andis esimestele inimestele, Aadamale ja Eevale, võime ise otsuseid langetada. Aadam pidi hoolitsema Eedeni aia eest. Samuti oli tema ülesandeks loomadele nime panemine (1. Moosese 2:15, 19). Veelgi tähtsam oli aga see, et Aadam ja Eeva võisid ise otsustada, kas kuuletuda Jumalale või mitte (1. Moosese 2:17, 18).

Sellest ajast alates on inimesed langetanud lugematul arvul otsuseid, millest paljud on olnud head, mõned ebaõnnestunud, mõned aga täiesti valed. Mõningatel inimese halbadel otsustel on olnud hirmsad tagajärjed. Siiski pole Jumal kunagi takistanud inimesel ise valikuid teha. Nagu armastav Isa, on Jumal andnud meile Piibli kaudu abi, kuidas langetada häid otsuseid. Samuti hoiatab ta halbade otsuste tagajärgede eest. Piibel ütleb, et me lõikame, mida külvame (Galaatlastele 6:7).

Otsuste langetamine isiklikes asjades

Mõningates asjades on Jumal andnud selgelt teada, mis on tema tahe, ning pakkunud meile konkreetset juhatust. Enamiku asjade kohta pole aga Piiblis reegleid, mis valitseksid meie isikliku elu üle. Selle asemel annab Piibel üldist juhatust, mis võimaldab  inimestel järgida oma eelistusi ja soove. Vaatame näiteks seda, mida Piibel ütleb meelelahutuse kohta.

Piibel nimetab Jehoovat õnnelikuks Jumalaks (1. Timoteosele 1:11, UM). Tema Sõna ütleb, et on „aeg naerda” ja „aeg tantsida” (Koguja 3:1, 4). Piibel räägib kuningas Taavetist, kes mängis teistele pilli (1. Saamueli 16:16–18, 23). Jeesus käis pulmapeol ning lisaks sellele muutis ta seal vee veiniks (Johannese 2:1–10).

Siiski annab Piibel kohase hoiatuse: „Kes tarkadega läbi käib, saab targaks, aga kes alpidega seltsib, selle käsi käib halvasti!” (Õpetussõnad 13:20). „Sündsusetu lõõpimine” ja ebamoraalsus solvavad Jumalat ning võivad rikkuda meie suhted temaga (Efeslastele 5:3–5, EP 97). Kui seltskondlikel koosviibimistel pakutakse piiramatus koguses alkoholi, võivad sellel olla halvad tagajärjed (Õpetussõnad 23:29–35; Jesaja 5:11, 12). Jehoova Jumal vihkab ka vägivalda (Laul 11:5; Õpetussõnad 3:31).

Need piiblisalmid aitavad meil suhtuda meelelahutusse nii, nagu Jumal sellesse suhtub. Kui kristlased valivad meelelahutust, võtavad nad arvesse Piibli põhimõtteid. Igaüks seisab hiljem muidugi silmitsi oma otsuste heade või halbade tagajärgedega (Galaatlastele 6:7–10).

Nii õhutatakse kristlasi langetama kooskõlas Piibli põhimõtetega tarku otsuseid ka riietuse, abielu, laste kasvatamise ja äritegevuse vallas. Kuigi neis valdkondades on asju, mille kohta Pühakirjas pole konkreetset nõu antud, aitavad Piibli põhimõtted langetada otsuseid oma südametunnistuse järgi (Roomlastele 2:14, 15). Järgmine mõte peaks kehtima kõigi isiklike otsuste tegemisel: „Kas te siis sööte või joote või midagi teete, seda tehke kõik Jumala auks!” (1. Korintlastele 10:31).

Mis puutub otsuste langetamisse, siis on meil hea pidada meeles põhimõtet ’ajada oma asju’ (1. Tessalooniklastele 4:11). Tihtipeale on mõnes asjas võimalik langetada erisuguseid otsuseid, mis ei ole vastuolus Jumala tahtega. Seega võib ühe kristlase valik erineda teise omast. Jumalale ei meeldi, kui tema teenijad üksteist sellepärast kritiseeriksid (Jakoobuse 4:11, 12). Piibel annab tarka nõu: „Ärgu aga keegi teie seast kannatagu ... teiste ellu sekkujana” (1. Peetruse 4:15, EP 97).

Otsus teenida Jumalat

Piibel näitab, millist kasu toob kuulekus Jumalale. Siiski ei sunni Jumal kedagi ennast teenima. Selle asemel ta hoopis kutsub inimesi üles tema teenijateks saama. Näiteks ütleb Piibel: „Tulge, kummardagem ja põlvitagem, heitkem maha Jehoova, oma Looja palge ette!” (Laul 95:6).

Selline kutse anti muistsele Iisraeli rahvale. Üle 3500 aasta tagasi seisid iisraellased Siinai mäe juures ja Jumal andis miljonitele inimestele teada, millised on õige religiooni nõuded ja need on kirjas Moosese Seaduses. Nad pidid valima, kas teenida Jumalat või mitte. Millise valiku nad tegid? Nad ütlesid: „Kõik, mida Jehoova on käskinud, me teeme ja võtame kuulda!” (2. Moosese 24:7, meie kursiiv). Teenida Jumalat oli nende enda otsus.

Esimesel sajandil alustas Jeesus Jumala Kuningriigi hea sõnumi kuulutamist (Matteuse 4:17; 24:14). Ta ei sundinud kedagi selle tööga ühinema. Ta hoopiski kutsus inimesi sõbralikult, öeldes: „Tule ning järgi mind” (Markuse 2:14; 10:21). Paljud võtsid selle kutse vastu ja hakkasid koos Jeesusega kuulutama (Luuka 10:1–9). Varsti aga otsustasid mõned Jeesuse juurest lahkuda ning Juudas koguni reetis Jeesuse (Johannese 6:66; Apostlite teod 1:25). Hiljem, apostlite kuulutustegevuse ajal, said paljud inimesed jüngriteks mitte sellepärast, et keegi oleks neid mõõgaga ähvardanud, vaid omast vabast tahtest. Nad olid „õigesti meelestatud [ja] said usklikuks” (Apostlite teod 13:48, UM; 17:34). Ka tänapäeval kuuletuvad tõelised kristlased Jumala Sõnale hea meelega ja järgivad Jeesuse õpetusi.

On selge, et Jumal soovib, et me langetaksime ise otsuseid. Ta annab meile ka Piiblis juhatust, mis aitab langetada meil tarku otsuseid (Laul 25:12). Kui kristlasel on vaja langetada otsuseid isiklikes asjades, tuleks tal hoolikalt Jumala põhimõtete üle mõtiskleda. Ainult sel viisil on võimalik ’teenida Jumalat oma arutlemisvõimega’ (Roomlastele 12:1, UM).